Avokaadode korjamine on praeguseks hetkeks meie jaoks otsa saanud, aga see ei tähenda sugugi nagu me nendest kurgilaadsetest sidrunimoodi pirakatest pirnisuurustest puuviljadest lahti oleksime saanud. Nimelt liikusime avokaadoajas tagasi ja tegeleme nende istutamise, väetamise, sidumise, rohimise, heintega katmise, mürgitamise, aukude kaevamise ja kindlasti veel millegagi, mis hetkel pähe ei tule.
Täpsemalt teatati meile esmaspäeval, et just täna on see päev, kus te paganad olete kõik avokaadod ära korjanud ja rohkem tööd meil teile pakkuda ei ole. Samal ajal helistas meile Austraalia kõige vahvama tööjõuagentuuri tegelane Jenny (kes tegelikult on päris kuri tädi) ja teavitas meid järgmisest tööotsast. Tore ja kõige toredam - jätsime John'i ja Judy'iga hüvasti ning taaskord teele. Seekord õnneks kõigest umbes täpselt 30 kilomeetri kaugusele, mis vahemaana võrdub meie jaoks juba nagu minu Pärnu kodust Sirje poodi minek (mis asub ilmselgelt teisel pool teed). Asume siis hetkel kuskil Mareeba ja Atherton'i vahel ning elame mingis hostelilaadses tööliste majutuseks mõeldud ehitises. Tegelikult on siin täitsa mõnus, sest meil on nüüd luksused nagu oma tuba, tekk, padi, lina, konditsioneer - peale nädalast sisuliselt telgis elamist võib sedasi lausa inimese tunne peale tulla. Kuid nagu ikka, igal asjal on kaks poolt ehk siis teisele poolele asetaks siinse seltskonna, kes laiali lammutades jaguneb mustadeks, hiinlasteks, hindudeks ja tont teab kelleks veel. Kahjuks on easter neile kohe nii tähtis püha, et nad peavad hommikust õhtuni vahet pidamata jooma ja lällama (ärge kunagi enam proovige mulle öelda, et eestlased tarbivad liialt alkoholi, sest need tegelased siin piiri pidada kohe kindlasti ei oska). Näiteks püüdis üks tontteabkes kategooriasse kuuluv tegelane hommikul ühe mao kinni ja sattus sellest sedavõrd eufooriasse, et pidi kogu maja üles äratama ja oma sõjasaaki demonstreerima. Eriti meeldis talle idee selle maoga magavaid inimesi ehmatada. Tegu oli siis mingi püütonilaadse roomajaga. Kui juba elukate peale teema läks siis oleks õige hetk mainida, et me nägime põllul kõige suuremat ämblikut keda me kunagi näinud oleme. Arvestades tema võrgu suurust, asukohta ja elaja enda välimust jäigi mulle arusaamatuks kas eesmärk oli püüda metsloomi või kärbseid. Kõikvõimalikke konni ja sisalikke on siin otseses mõttes jalaga segada. Ei ole ju midagi imelikku kui õhtul telekat vaadates mõned pika sabaga roomajad keset lage uinakut peavad või putukaid püüavad. Karl sai eile ka käega heinte sees tegutsedes kellegi käest hammustada, aga midagi hullu pole kuna Karl on täna ikka veel elus ja käsi on lihtsalt veidi paistes. Süüdlane jäigi tuvastamata.
Praegune töö on igal juhul avokaadode korjamisega võrreldes raskem ja päeva lõpuks oleme läbi nagu läti rahad. Samas on siin vaheldusrikkam ja päeva jooksul saab teha nii seda kui teist - näiteks sain eile traktoriga sõita, mis minu jaoks midagi täiesti uut oli. Ümbruskond on mägine ja ilm on selline imelik. Nimelt liiguvad kogu aeg kuskil mingid vihmapilved ja kõige vahvam on muidugi see kui nad just meie kohal liiguvad samal ajal kui me tööd rügame. Vähemalt ülemused on meiega rahul, mille kinnituseks suruti mulle eile pihku poolteist liitrit kodukootud rummi. Peab tunnistama, et tegu on tõsiselt hea rummiga.
Kui nüüd töö kõrvale jätta ja muudest tegemistest rääkida, siis tasuks mainimist kerge ümbruskonnaga tutvumise ring. Nimelt sõitsime mõnedsajad kilomeetrid ja tegime tutvust vihmametsaga, mägiteedega, ühe piraka tammiga ja veel paljude toredate nähtustega. Üks asi mida ma veel maininud ei ole on tuleohtu näitavad märgid. Neid on siis üle Austraalia teede ääres omajagu palju ja neil on viis astet, mida vastavalt tuleohu suurusele muudetakse. Antud vihmametsas nägime esimest korda maksimaalset tuleohtu ehk siis näidik viitas sõnale 'extreme', mis peaks juba enda eest rääkima. Mägedes sõitmine oli ka omaette elamus, kurvid ja ei muud kui kurvid. Ühel pool kõrgenev mäekülg ja teisel pool sügavalt haigutav kuristik. Kindlasti võtame ka midagi põnevat ette oma käesoleva nelja vaba päevaga. Karl juba tegi kavalaid viiteid ATV-de suunas.
Natukene ka rahast. Nimelt on meil selline lugu, et me küll teeme tööd erinevates farmides, aga töötame siiski kogu aeg oma tööbüroole. Ehk siis palka maksavad meile nemad ja samuti on lepingud ja kõik muu vajalik paberimajandus nende kaudu. Sellest tulenevalt on meil sõltumata kohast ka üks ja kindel tunnitasu, milleks on ei rohkem ega vähem kui 17 dollarit tund, millest peale maksude mahaarvamist jääb meie rahakotti alles 15 (ilmselgelt tuli liiga pikk lause). Maksumäär on 29% kuid maksuaasta lõpus saame päris korraliku protsendi sealt tagasi. Praeguste kümnetunniste tööpäevade korral on saadav raha täiesti rahuldav ehk siis saame süüa, elada, vajalikke tarbekaupu soetada ja ringi reisida (seda kõike üpris lahedalt).
Kuidas siis üldiselt tunne kogu selle asjanduse juures on? Kuu on juba siin teispoolsuses mööda saanud ja ei oska midagi muud välja tuua kui ainult positiivset. Avastamist on veel kirjeldamatu hulk ja kogu seiklus alles hakkab tuure võtma. Isegi tööga olen hetkel täitsa rahul, sest päev otsa värskes õhus füüsilist tööd on eelnevale üpris hea ja kasulik vaheldus. Ilmselgelt tahaks mingil hetkel siiski midagi sisukamat teha, aga kõike jõuab. Tagasi Eestisse igaljuhul ei kutsu. Loomulikult üks suur puudus siin on teie puudumine, aga igal juhul kui mitte varem, siis jõuludeks tuleme kodumaale puhkama :)
Lühidalt olekski selleks korraks kõik,
värvige mune!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar