Banaane, verd ja purustusi

Vot tuli hea pealkiri seekord, aga asjas on ka tõetera sees. Kõigepealt siiski pean nentima, et täna on märkamatult kohale jõudnud neljapäev - PALGAPÄEV! (juhuuu). Ja nüüd siis mõned read sellest, mida ma juba esmaspäeval kirja panna lubasin. 

Vulkaani otsa me seekord ei jõudnud kuna Igorid ja Jurid olid kuskil leviaugus. Sellegi poolest käisime maad avastamas ja leidsime huvitavat tegevust järgnevateks vabadeks päevadeks. Näiteks matkarada kõrgustesse, mille lõpuks võib ennast leida 1300 meetrit üle merepinna. Koha nimi on täpsemalt Kahlpahlim Rock ja sealt avanev vaade pidi üks ümbruskonna parimaid olema. Muidugi selle jaoks on meil vaja vaba päeva, selget ilma ja sportlikku enesetunnet kuna rada on umbes 10km pikk, üsna järsk, raske ja tontteabmisveel. Pilvise ilmaga pidi see häda olema, et siis võib ennast lihtsalt pilve seest leida. Vabade päevadega muidugi muret enam olla ei tohiks kuna mingil seletamatul ja arusaamatul põhjusel hakkas tööandija ühtäkki seadust järgima, mis siis viitab vähemalt ühe vaba päeva nõudele nädalas. Kas siis tuli mingi kaebus või on tegu kaebuste ennetamisega, aga polegi teab mis paha uudis. Veel vääriks mainimist, et pärast pühapäevast autoretke Millaa Millaa kandis jäi maastiku seisukohast täiesti otseses mõttes karp lahti. Super!

Lõpule jõudsid ka minu uskumatud seiklused pangandusmaailmas ja raha on õnnelikult maanudnud minu kodumaisel pangakontol. Nimelt läksin panka ja seletasin uuesti oma mure neile lahti, et sain selle security tokeni, aga no mitte ei ole sellest abi. Esimese hooga arvas näitsik, et järelikult on see security token katki ja lubas kohe Sydney peakontorisse helistada. No tule taevas appi, kuidas saab üldse midagi nii tobedat arvata??? Umbes selline nägu oli mul peas ka muide. Selle peale ta natuke kohmetus ja lõpuks tuli kuskilt mingi meesterahvas. "Ah rahvusvahelist ülekannet tahate teha ... ahaa ... ma võin teile selle kohe siitsamast arvutist selle aktiveerida. Palju limiidiks paneme?" Ja see oligi kõik mida vaja oli ... ma kohe ütleks selle kõige peale midagi, aga siin blogis pole ilmselt ilus päris sedasi öelda.

Mis nüüd puudutab pealkirjas mainitud purustuste osa, siis sai mu telefon tööjuures kohe sellise kolaka, et puruneda otsustas ei miski muu kui telefoni ekraan. Kõik muu iseenesest tundub toimivat, aga lihtsalt pilti ei ole. Tellisin uue ekraani ja mingil ajal mingitmoodi peaks see mingil kujul ka minuni jõudma. Ühesõnaga igasugune suhtlus minuga telefoni vahendusel on hetkel omajagu keeruline. 

Nii ja nüüd verise kolmapäeva juurde. Tegelikult on see lihtsalt koomiline. Tööpäev nagu tööpäev ikka, aga juba esimestel tundidel kostub puude vahelt karjatus ja mõned kurjemad sõnad ning olukorda hinnates selgub, et supervisor lõikas Jurile macheetega kohe kahte näppu. Selge pilt - esmaabipunkti. Möödub veel veidi aega ja sedakorda karjatan ja loobin kurje sõnu juba mina. Nimelt suutis Karl mulle macheetega näppu raiuda. Selge pilt - esmaabipunkti. Päev veereb ja järgmisena kukub ropendama Stephan. Nimelt oli ta originaalsem ja lõikas hoopis iseendale macheetega näppu. Selge pilt - esmaabipunkti. Ja ka see pole veel kõik! Karl, kes mind eile lõikus tasus täna oma karmavõla ja saagis Stephani eeskujul samuti omaenda näppu. Selge pilt - esmaabipunkti. Eilse ja tänasega kokku ei ole vigastada veel saanud ainult Igor kuid ehk läheb arvesse möödunud nädal, kus ühel heal päeval tabasin ma täiesti isiklikult iseenda hooletu löögiga tema ilmselgelt hooletult paigutatud kätt. Ja mis te arvate? Jah .... esmaabipunkti. Kokkuvõtlikult on Trishil, kes esmaabipunktis (mis teisest küljest on ka kontor) istub meist ilmselgelt juba siiber ja meil on hea meel, et endiselt saab sõrmedel kümneni lugeda. Ehk siis halvad tähtede seisud eksisteerivad ka Austraalias. Pauksonid oskaksid kindlasti siinkohal loole omapoolse kommentaari anda, aga mina ei oska rohkem midagi lisada.

Homme on tähtis päev! Nimelt saabuvad siis need juba eelnevalt mainitud suured ja tähtsad ülemused oma ülemusepilguga asju üle vaatama. Päris ülikonnas pole siiski vaja tööle minna, aga visuaalse poole parandamisega oleme tegelenud vaat et terve nädala. Päris lõpuni korrastamisega siiski ei jõudnud kuna meie töötempo võttis sellel nädalal eeskuju ülemuste töötempost ja nende töötempo ei olnud omakorda just eeskujulik. Pealegi ei ole ilus härrastest kõrgematest kiiremini töötada! Ühesõnaga lõppkokkuvõttes oli Peter kaval ja ilusaks said eelkõige välimised read, millest siis kogu see bossiparaad peaks mööda sõitma. Kokkuvõtlikult saab homme ilmselgelt tavalisest rohkem huumorit ja loodame, et meile sellel nädalal esitletud uutmoodi töötempo jätkub ka edaspidi.

Rohkem ma tegelikult midagi öelda ei tahtnudki! Ahjaa, hommikuti pole ka 12 kraadi enam mingi haruldus. Varsti peaks saabuma ka see hetk, kus te saate ühe kuu vältel aastas öelda, et te olete soojemas kohas kui mina. Vot nii ... nüüd hakkab ämblikujaht, sest üks rõve elukas peitis ennast külmiku alla.

 

 

Olukorrast banaanide vahel

Sedasi ... millest nüüd alustada. Hakkame pihta näiteks eelmisest laupäevast. Kuna Igor ja Juri (needsamused vene sakslased või saksa venelased) on meie banaaniparadiisi vaat et ainsad tegelased, kellega on mingi huvi ka väljaspool tööaega suhelda, siis nii saigi! Põrutasime Davies Creek'i (looduskaunis koht koos ojade ja jugade ja ülejäänud looduskaunite asjadega) ning otsustasime väikestviisi grilliõhtu teha. Kokku sai meid lõppkokkuvõttes 8 ja rahvuste baasil jagunes seltskond eestlasteks, saksa-iraanlasteks, saksa-venelasteks ja sakslasteks. Lihad, kanad, kartulid, vorstikesed ja kõht sai täis. Ilmselgelt oli tegu seni parima söömaajaga viimase kahe kuu jooksul. Aeg lendas ja juttu oleks kauemakski jätkunud, aga pühapäevase tööpäeva ohtlikult kiire lähenemine ja kottpimedus tegid meie esimesele rahvusvahelisele grilliõhtule siiski veel ennem kaheksat lõpu. 

Tööl on segased ajad ja terve nädala pendeldasime Karliga erinevate farmide vahel. Nimelt on meil kokku 3 istandust ja seni oli kahe üksteisele lähemal asuva istanduse peale sisuliselt üks meeskond ehk siis meie. Lõpuks leiti, et see ei ole väga hea idee ja leidiski aset suur reformimine. Meie jäime niiöelda VIP farmi koosseisu, kus siis kõik tähtsad ninad ringi kooserdavad ja meie juures asub ka kolme farmi peale ainus banaanide pakkekatusealune (packing shed ... ). Ülemuseks jäi meile õnneks endiselt Pets ja teise farmi etteotsa sai Mr Lee, keda me mitte ilmaasjata ei kutsu Kindral Lee'ks. Temaga töötamist võivad ehk iseloomustada nähtused nagu kiirus, arusaamatu korjesüsteem, pauside olematus, ohutustehnika liigrakendamine (no ei ole vaja keset põldu traktorile käsipidurit peale sikutada) ja paranormaalsed nähtused (suur ämber traktori kastis). Kuna meie idamaine kindral sai omale täiesti uued ja rohelised töölised, siis tekkis muidugi justnimelt Kaos (nagu kaos, aga suure K-ga) ja meie ebaõnneks pidime me peaaegu kogu käesoleva nädala Karliga seda segadust Mr Lee piirkonnas (nagu ta ise seda asja nimetas) tasakaalustama ja tagama piisavalt kiire banaanide pakkekeskusesse jõudmise. Uued töölised olid parajad umpalumpad ja ilmselgelt oli meil üpris "huvitav".  Vähemalt eile saime lõpuks oma maadele tagasi, kus saab siis taaskord normaalsete ülemuste ja laheda seltskonnaga banaanide vahel aega veeta. Praeagu on korjamine teisejärguline ja põhirõhk on korrastus/puhastus/koristus töödel kuna üsna pea saabuvad külla väga suured suurkliendid ja selleks hetkeks peab banaaniistandus särama nagu prillikivi. Sellest tulenevalt on muidugi lähiajal kahtluse all vabade päevade esinemise tõenäosus. Mis siis et me oleme tänaseks juba 12 päeva jutti tööl olnud eksole?!

Kolmapäevasel toredal tööpäeval sain ka mina lõpuks meeliülendava üllatuse osaliseks (eelmise sarnase üllatuse sai mäletamist mööda David) ja banaanikobara ümber olevat kotti avades oli mul au kohtuda ühe pisikese maoga. Kuid taaskord sai sellest maost pool madu ja pool madu ehk siis surnud madu on hea madu. Muidugi mõista ei osanud keegi täpselt öelda, millise liigi esindajaga võiks tegu olla. Mr Lee teadmised nimetasid seda puumaoks (treesnake).

Lisaks kõigele jätkuvad ka minu seiklused rahvusvahelise rahaülekande teemadel. See nn security token jõudis siis minuni ja tegemist on sellise pisikese elektroonilise seadmega, mis mingeid numbreid genereerides võimaldab tavalisest koodisüsteemist turvalisemat netipanka sisenemist. No kurjam, sellel ei ole (no tõesti ei ole) mitte mingit seost rahvusvahelise ülekande limiidi suurendamisega. Helistasin siis sellel numbril kuhu sellistel puhkudel helistada tuleb ja sealt öeldi mulle lisaks suurel hulgal mõtetu info pärimist, et te peate selleks ikka panka minema. Väga tore, kas ma mitte just alles ei käinud selle jutuga pangas? Jah, käisin küll. Ma ei teagi nüüd kas nutta või naerda, aga homme lähen ma igaljuhul taaskord panka, panen selle tokeni neile laua peale ja lasen endale siis demoesinemise teha, et kuidas nende meelest sellega rahvusvaheline ülekanne täpsemalt käima peaks. Nalja saab!

Homme põrutame lisaks kõigele õhtul Cairns'i ja saadame väikese lahkumispeo stiilis kodumaale tagasi Kareli koos naisega (Karel on siis Karli endise klassivenna endine reisikaaslane - ei te ei peagi sellest aru saama päris täpselt). Jääb vaid loota, et mingi ime läbi saab laupäev vaba olema või muidu saab see lihtsalt olema üks väga raske laupäev. Lisaks kõigele on pühapäeval plaanis korrata eesti-vene-saksa-iraani grilliõhtut ja sedakorda vulkaani otsas (rahu, rahu, kustunud!). Mis sellest kõigest välja tuleb saate hea õnne korral juba esmaspäeval lugeda.

 

   

Banaanid, külmetus ja ämblikud

Nuuskan nina ära, aevastan kolm korda ja üks hetk ... köh köh ... kohe hakkan kirjutama.

Jah, uskumatu! Mis? Eks ikka see, et mul on nohud-köhad ja ... Austraalias??? Nii palju siis soojast maast ja tõestust on leidnud järjekordne fakt - isegi kängurumaal on võimalik korralik külmetus saada. Ilmselgelt on selle kõige taga vihmased ilmad ja tõsiasi, et banaanid vajavad korjamist isegi siis kui pussnuge sajab. Targemad pead teavad rääkida, et vihma jätkub veel nädalaks-kaheks, aga ma siiralt loodan, et need kohalikud ilmateadlased on sama palju metreoloogid kui iga teine austraallane on automehhanik. Selle viimase võrdlusega on selline lugu, et tõepoolest oskab iga kängurumaalane meile alati puhtalt heli põhjal öelda, mis meie autol viga on, aga paraku algavad pakkumised madalast õlitasemest kuni kõrbenud kolvirõngasteni (mis siis, et tegelikult on viga hoopis väljalaskekollektori kaane murdunud poldis). 

Täna oli väga loodusharidust pakkuv päev ja teemaks siis kõrgem ämblikuteadus elusnäidete baasil. Ei tea kus kohast need kaheksajalgsed kõik järsku välja ronisid, aga kahju on sellest, et ühtegi sündmusi jäädvustavat aparaati käepärast ei olnud. Suured, karvased, väikesed, värvilised - fuihh! Tavaliselt näeb suuremaid isendid kahe puu vahele tehtud võrgus elevante püüdmas, aga täna oli nad laisad ja ilmselt otsustasid niisama ringi jalutada ja võrgutegemise mõneks teiseks päevaks jätta. Ühte suurt karvast ja halli elukat kiusasin ja jälgisin tükk aega, sest tegemist oli taaskordse suurima ämblikuga, keda minu silmad näinud on. Ütleme nii, et sellist omale voodi alla igal juhul ei tahaks :)

Meie suur liider ja banaanifarmi ristiisa Peter teadis rääkida, et üldiselt midagi väga ohtlikku 2 korda 4 jalgadel tema selles farmis ringi jooksmas näinud ei ole, aga teoreetiliselt võib esineda mingit valgeselg ämmelgat, kelle hammustuse tagajärg võib kimbutama jääda kogu eluks. Tööpäev muutus kohe "lõbusamaks" kuid see pole veel kõik. Jutu jätkuks rääkis kõigi banaanipuude hirm Marty oma kogemusest brownsnake'iga, kes otse loomulikult teda hammustas ja koguni läbi jalatsi. Mees ise midagi ennem aru ei saanudki kui kahe tunni pärast kokku kukkus ja edasi oma päeva haiglas tilgutite all veetis. Ehk siis pruunmao hammustus pole üldsegi valus ja võib suisa märkamatuks jääda. Aga miks on Marty kõikide banaanipuude hirm? Mees on 13 (KOLMTEIST!!!) aastat tööd rüganud erinevates banaanifarmides ja ma ütlen teile, et see mees on hull! Tegelikult on temaga päris hea koos töötada kuna ta lihtsalt korjab kõik kobarad ära ennem kui sa jõuad öelda kuulilennuteetunneliluuk ja meile nagu ei jäägi suurt midagi teha. 

Töökaaslased on meie tiimis samuti vahetunud kuna kõikvõimsad belglased jõid laupäeval ilmselt kõigerohkem kõigevägevamat jooki ja pühapäeval jätsid tööle üldse tulemata. Karistuseks nad enam banaane ei korja ja teevad kõigenõmedamaid töid, mida meil leida annab. Aga tagasi jutu iva juurde. Portsust uutest töötajatest, kes esmaspäeval tööle asusid oli tänaseks alla andnud neli tükki ja tulenevalt järgijäänud tegelastest töötame me nüüd koos kahe Venemaal sündinud sakslase ja ühe mitte Venemaal sündinud sakslasega. Venemaal sündinud saksalsed on igal juhul palju andekamad tüübid kui tavalist sorti sakslased. Ühesõnaga seltskond läks paremaks ja nüüdsest oleme meie kõige pikema kogemusega, kõige kiiremad ja kõige tublimad banaanieksperdid oma korjegängis (selle sõna võiks ära patendeerida), mis omakorda jätab meile võimaluse töid valida ja delegeerida. Tore! Ja kes ütles, et Austraalias farmitööd väheks jäänud on? Pole lihtsalt inimesi, kes tööga hakkama saaks nagu näha. Sama asja kinnitas ka Peter (edaspidi Pets), et pole üldse lihtne uusi inimesi leida. Tulevad, ägisevad ja juba järgmisel päeval lähevad ägisedes minema ning pärast ägisevad igal pool, et tööd üldse pole. Petsil on ka üks hea ütlus selle kohta, mida ma siin ei ütle.

Muide nende suuremate banaanide hind tegi vahepeal mitmekordse hüppe ülespoole ja nüüd on meil muidugi püha eesmärk korjata igal võimalusel just Cavandishe, aga üldiselt on meil juba üpris ükskõik millist sorti banaane parasjagu korjata. Järjekordne tõestus - isegi Austraalias harjub inimene kõigega. Aga et see lõik nüüd liialt sisulagedaks ei jääks, siis ma räägin mõne sõna neist sortidest lähemalt. Ladyfinger on siis selline väiksema kobaraga üksikbanaani seisukohast võttes parajalt paks ja magus banaan. Muide Eestis pole mina selliseid müügil üldse näinud. Pets kutsub neid "money banana" kuna tavaliselt saab just nende eest üpris head raha. Lisaks peaksime me olema suurim Ladyfingerite turule paiskaja Austraalias. Teine sort, mille seltsis me siis oma päevi veedame on Cavandish, mis on siis piraka ja raske kobaraga üksikbanaani seisukohast parajalt pikk isend. Sarnaseid banaane võib ka kodumaalt leida, teate sellised hästi suured ja ilusad. Ühesõnaga nagu parimad banaanid, mida "banaanivabariigist" leida võib kuid üldsegi mitte nii magusad ja head. Mulle isiklikult maitsevad Cavandishid rohkem kui Ladyfingerid. Niipalju siis banaaniteadusest.

Üks näide elame-õpime kategooriast. Kui te näete kraani ja kraanist tuleb vett ning teil on janu, siis mida te teeksite? Jooksite vett ilmselgelt! Aga vat siin asjad päris nii ei käi. Ehk siis mõned päevad tagasi saime teada, et koht (no kraan ja kraanikauss ja köök eks) kus me Karliga muudkui oma veepudeleid täitmas käime ei ole üldsegi mitte hea joogivesi vaid sootuks mingitmoodi korduvringluses olev tõenäoliselt väetist ja muud põnevat sisaldav sisuliselt kanalivesi. Iseenesest me küll mõnikord imestasime, et mis elukad meil seal pudelis ringi ulbivad, aga maitsel polnud nagu häda midagi. Õnneks oleme me enamuse ajast teises farmis veetnud, kus siis vesi ka kraanist juua kõlbab, aga nüüd teame, et ka kõne all olevas farmis on ühe nurga taga  üks tore koht, kus siis filtreeritud joogivesi kättesaadav on. Elus me oleme ja Pets kommenteeris asja, et võid seda solki ka päris pikalt juua ilma midagi juhtumata, aga milleks riskida. Seda ütles ta muidugi siis kui ma muuseas vee kohta pärisin ja sellest, mida meie viimased kuu aega omale sisse oleme kallanud ei olnud tal aimugi. Iseenesest väga väga nõme, et meile see alguses seletamata jäeti. 

Ilmselt olen ma nüüd oma banaani ja tööjutuga (taaskord) teid piisavalt tänaseks ära tüüdanud ja lähen hoopis teed keetma. 

    

Austraalia vs Eesti

Kuigi Mareeba reklaamib ennast kui kohta, kus leiab aset üle 300 päikesepaistelise päeva aastas, siis nüüd on ilmselgelt saabunud aeg ülejäänud kuuekümneks päevaks ilma päikesepaisteta ja koos vihmaga. Üleeile sadas, eile sadas ja üllatus-üllatus isegi täna sajab. See viimane fakt on veel eriti tore kuna tegu on teise vaba päevaga kolme nädala jooksul. Ühesõnaga tuleb päev sisustada tubaste tegevustega nagu näiteks kirjutamine.

Nagu ma mõned postitused tagasi suure suuga lubasin kirjutada ka elust-olust mis jääb teisele poole banaane, siis nüüd ma püüan seda ka lõpuks teha.  Alustame siis asjaajamise stiilinäidetest ja nagu rusikas silmaauku leidis üks selline aset just nimelt eile ja just nimelt minuga. Kuna kodumaal asuv pangakonto on omadega miinustesse jõudnud, siis ilmselgelt on lahendus lihtne - tuleb sinna raha juurde kanda. Rahvusvaheline ülekanne .. kui keeruline see ikka olla saab? Mõeldud-tehtud! Internetipank lahti, valikutest international transfer ja .. oi ... oot-oot. Ilusas rasvases tumedas kirjas seletatakse mulle ära, et teie rahvusvaheliste ülekannete limiit on turvalisuse kaalutlustel hetkel null ja selle suurendamiseks helistage või tulge panka. Tore, nagunii tahtsin linna minna. Pangas seletan oma mure kenasti ära ja selle peale uuritakse, et kui palju ma kanda tahan ja kellele jne. Mina nagu isekeskis mõtlesin, et mis see nende asi on kui palju ma kuhu kanda tahan ja seletasin talle uuesti, et ma tahan lihtsalt SUURENDADA RAHVUSVAHELISTE ÜLEKANNETE LIMIITI. Selle peale võis pingsalt kuulates täheldada teenindaja ajude kerget ragisemist (teate nagu arvuti kõvaketas koormuse all) ja tulemuseks oli error ehk siis tema ei saanud enam midagi aru. Kutsuti siis järgmine pangandusekspert, kes uuesti mu mure ära kuulas ja oskas vaid öelda, et selleks on mul vaja mingit security tokenit (a la nagu mingi turvakood või tont teab mis). Muidugi mõista sai ka tema mõistus selle koha peal otsa ja pöörduti kolmanda tegelase poole, kes helistas kuskile peakontorisse ja seletas, et meil siin üks klient tahab security tokenit saada. Telefonitoru anti mulle ja sealtpoolt tarkade pangategelaste maalt seletati mulle edasi, et me saadame selle security tokeni teile postiga ja see võtab aega kõigest(!) viis kuni kümme tööpäeva. Siinkohal jääb üle kiita ainult herr Ansipit, kes tuli mingil hetkel lagedale suurepärase väljendiga: "Tule taevas appi!"

Teine sobiv stiilinäide oli TFN numbri saamine. See on siis selline omamoodi number, mida on vaja maksude maksmiseks ja ilma selleta läheks riigikassasse pool minu palgast. Taotluse sai teha kenasti internetis, aga numbri kättesaamiseks on vaja postiaadressi kuhu see number siis lõpuks saadetakse. Kuna me ühest kohast teise ringi rändasime, siis püsivat postiaadressi omada on üpris keeruline või mis. Lõpuks lahendasime asja lihtsalt, panime aadressiks oma esimese hosteli Perthis, mis siis sellest, et me reaalselt juba mitutuhat kilomeetrit eemal asusime. Mõne aja pärast helistasime selle TFN-induse numbrile ja ütlesime, et meie pole midagi saanud ja kurat teab kus see kiri nüüd omadega on. Selle peale küsiti mõned isikuandmed ja öeldi meile see tähtis number telefoni teel. Müstika! Miks kuradi pärast ei võiks seda numbrit siis näiteks eposti vahendusel saata või vähemalt mainida, et saab ka telefoni teel!?

Kolmas stiilinäide on auto registreerimine, mis muide on meil veel siiamaani tegemata. Peale ostu saime mingid paberid, millega väidetavalt oleks pidanud minema kahe nädala jooksul Eesti mõistes ARK-i või saatma vajalikud paberid postiga, maksma mingi riigilõivu ja seejärel oleks nagu korras. Selliselt seletas meile asja ära automüüja. Kõik tore, aga meile tuli see asi muidugi meelde alles kolme nädala pärast ja lõpuks ka ise pabereid lugedes selgus, et meid ootaks selle tegemata jätmise eest trahv ja just selline 100 dollari suurune. Taaskord telefon kätte ja Aivar siis seletas kenasti ära, et meie kõik saatsime ja tegime, aga ei saa mitte aru mis jama on ... pole meile midagi vastu tulnud. Peale pikka seletamist ja jaburuseni küündivat teenindaja originaalsust sai siis lõpuks küsitud, et kas me võime minna kohalikku ARK-i (õige nimetus on mingi transportation department või midagi) ja seal siis oma auto kenasti ära registreerida. Aga oh ei ... me ei või seda selliselt teha. Tuleb saata ostudokumendid, passikoopia ja tontteabmisveel neile POSTIGA ja siis kuidagi maksta kuhugi arvele ära see riigilõiv ja lõpuks saadavad nemad midagi vastu POSTIGA. Hullumajapuhvet!

Ilmselt jõudis teile nüüd kohale, et Eestis käivad asjad ikkagi uskumatult lihtsalt ja loogiliselt ning siinse asjaajamissüsteemi asjapulkade terves mõistuses võib tõsiselt kahtlema hakata. Ahjaa, pangakaardid saadeti meile ka muide postiga :)

Räägime nüüd veidi liiklusest, valgusfooridest ja korrakaitseorganitest.  Liikluskultuuri võiks iseloomustada kuidagi sedasi, et see on ilmselgelt parem kui Eestis, aga ei midagi erilist. Ehk siis Soome, Rootsi ja teiste sääraste näidetega võrdlus oleks kohatu. Tuled päeval põlema ei pea ja tegelikult see häirib siiamaani. Veidi sombusema ilmaga on kohati üpris tülikas vastu(küljelt) tulevaid autosid tähele panna. Sellist autokultust nagu Eestis siin samuti pole silma hakanud. Ehk siis ei ole vahet millega sa liikled ja kuidas see miski välja näeb. Keegi sind selle põhjal hindama ei kuku. 

Omamoodi veider nähtus on jalgsi liiklemine ja valgusfoorid, mis siis jalakäijad ohutult üle tee peaks juhatama. Üldiselt kui nüüd proovida eeskujulik olla ja teed ületada vaid rohelise tulega, siis peab kaasas olema vähemalt piknikukorv või mingi matkatool, mille peal vahepeal istuda ja elu üle järele mõelda. Tüüpiline situatsioon: jalakäijale põleb punane, autodele põleb punane ja mitte keegi ei liigu. Lõpuks saab siiber, lähed punasega üle ja vaatad üle õla kuidas autod endiselt seisavad. Nagu Tallinnas? Ee, ei! Ikka tunduvalt jaburam. Songiseppi on siia vaja tuua ma 

ütlen!

Politsei. Tõepoolest on siin riigis olemas ka politsei ja kahel korral on õnnestunud ka nendega pikemasse vestlusesse laskuda. Kõigepealt peeti kinni Aivar, kes ületas kiirust umbes täpselt 10 km/h ja veidi hiljem sõitis Karl radarisse ületades lubatud normi rohkem kui 20 km/h. Esimesel juhul jäi siis trahv saja dollari kanti ja teisel juhul sai summaks 333 dollarit.  Mehed sinises on viisakad ja sõbralikud, uurivad ja küsivad, on muidu muhedad ja lõpuks kirjutavad protokolli. Mingit plussmiinus viga siin ei arvestata ja rahakotti saad kergendada ka väga väikeste rikkumiste puhul. Näiteks Eestis ei vaevu ükski lõvipoeg sulle järgi sõitma kui reaalne rikkumine ei mahu vahemikku 21 kuni palju.

Jätkame juttudega internetist. Kui Eestis pole vaba internetiala leidmine eriline probleem, siis siin osatakse selle teenuse eest vägagi edukalt raha küsida. Sellist varianti, et lähed kohvikusse, tellid saiakese ja istud internetis siin mina veel kohanud ei ole (välja arvatud McDonalds, aga sealne netikiirus ei ole reeglina arvestatav). Telli oma saiake kui tahad, aga interneti eest maksa eraldi. Väga levinud on igasugune mahupiirangute süsteem. Positiivse poolena võib välja tuua näiteks mobiilse interneti, millega levi olemasolu korral olen ma peaaegu alati saanud kätte 3G kiiruse. Igasuguste püsiühenduste ja sääraste variantide kohta ei oska veel kommentaari anda kuna pole lihtsalt kokkupuuteid olnud. 

Veebipõhised teenused, kodulehed ja muu säärane on kõik viisakas ja ei jää meie tiigrihüppele kuidagi alla. Puudub asjalik veebipõhise audentimise võimalus (nagu meil on ID-kaart või pangalink, mobiili vahendusel variante olen siiski kohanud). Areneda on muidugi palju, aga olukord pole üldsegi sedavõrd mustades toonides nagu mina seda ennem siia jõudmist ette kujutasin. Üheks takistuseks on ilmselt inimeste endi IT-teadlikkus, mis uute teenustega sammu pidama peab. Surfamine on siin küll ääretult populaarne, aga paraku need mõisted oma tähenduse poolest Eestis ja Austraalias ei kattu.

Mis asi on austraalia keel? Esmapilgul võib leida mõningaid sarnasusi inglise keelega, aga pingsamalt kuulama jäädes ei pruugi siiski mitte mömmigi aru saada. Nooremate inimestega on asi eriti keeruline, sest nad suudavad ühte lausesse ära mahutada 20 sõna kohalikku slängi ja 3 sõna, mis tõepoolest arusaadavad on. Raske on justnimelt olukordades, kus nad suhtlevad omavahel ja siis sa üritad kolmanda või seitsmenda osapoolena vestlusest osa võtta. Muidugi läheb selle keele mõistmine üha ladusamalt ja mõne kuu pärast ei saaks te ilmselt minust aru kui ma teiega inglise keeles (või siis juba austraalia keeles) rääkida üritan. 

Ostlemine. Toidupoed on nagu toidupoed ikka. Kolm suuremat ketti (a la rimi, selver ja maksimarket) kuid siiski mõningate kiiksudega. Kaup on kohati paigutatud täiesti ebaloogiliselt. Kilekotte ise ostma ei pea, kogu kraam pannakse väikestesse läbipaistvatesse kotikestesse. Hästi populaarsed on suured pakendid ja kaks ühe hinnaga süsteem. Näiteks on siin mõistlik osta ainult kolmeliitrises pudelis piima või siis kaks saia korraga kuna need maksavad peaaegu sama palju kui üks sai.  Hinnad nagu ma juba varem maininud olen ei ole üldsegi kallimad kui Eestis (välja arvatud siis alkohol ja tubakatooted). Puudust tunnen piimatoodete valikust, sest Eestile pole siin midagi vastu panna ja loomulikult korralik leib ei teeks samuti paha. 

Tehnika on siin samuti täiesti mõistliku hinnaga. Riideid ja sellega seonduvat ei oska kommenteerida kuna rõivapoe järgi pole veel vajadust tekkinud.

Inimestest, sõbralikkusest või vastupidisest teen ma juttu veidi hiljem kuna praegu on veel vara mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Küll aga võiks mainida kuritegevust või õigemini selle vähesust (vähemasti maapiirkonnas). Näiteks farmis käib meil asi lihtsalt. Tööpäev saab läbi ja kogu tehnika jääb hoovile, uksed jäävad lahti .. kõik jääb vedelema stiilis tule ja võta. Aga näed ei võta keegi! Autodel on päev otsa võtmed ees. Meie küll kasutame keerulisemaid turvavõtteid ja paneme võtmed istme alla! 

Sai nüüd vist piisavalt, sest isegi vihm on järgi jäänud! 

    

 

  

Banaanirutiin

Tundub, et keegi  ei ole siia juba mõnda aega midagi kirjutanud ja sellega seoses pean ikka selle asja ise ühele poole saama. Kolmas nädal banaanifarmis, aeg lendab, banaane langeb, raha tuleb ... jah just täpselt nii ta on. Põrutavad sündmused ei ole hetkel osake meie igapäevast ja seepärast pole ma bloginduses just aktiivne olnud.

Töö on käpas, isegi Cavandish hakkab sõbraks saama ehk siis tegelikult on too banaanindus üks parimaid töid, mida me siin kängurumaal harrastanud oleme. Näituseks avokaadod suutsid mind nädalaga kohe vääääääga ära tüüdata ja kalavabrik sai sellega hakkama suisa esimesel päeval. Äratus on meil sujuvalt nihkunud kella viiele (jah hommikul!) kuna Aivari põld asub 12 kilomeetrit valele poole ja ilmselgelt tuleb ta sinna ka kohale sõidutada. Hiljem üritame tähtsate banaanitegelastega rääkida, et meid kuidagi samasse punkti kokku viidaks.

Täna saime ka lõpuks David'ile (kellel banaanidest kõrini sai) asendaja, aga paraku otsustas ta juba lõunast töölt lahkuda ja leidis banaanitöö liiga raske olevat. Iseenesest oli täna üpris kerge päev, et ma ei tea ... kummaline. Las ta siis minna, aga meil on nüüd endiselt üks inimene puudu, mis tähendab meie jaoks otseloomulikult rohkem tööd.  Pealegi kõiguvad ka Belglased oma töölkäimisega nagu banaanipuu siis kui ma seda kõigutan. Vahepeal oli Marco haige ja täna otsustas oma päeva kohtus veeta. Homme on tal ilmselgelt väga "hea" tuju, sest täpsemalt vestles ta kohtnikuga karistusest, mis järgneb peatatud juhtimisõigusega ja joobes sõitmisele. Kohalikud pakkusid, et kui hästi läheb, saab 2000 dollariga hakkama. Kuidas see ütlus oligi, et lolli ei päästa ka ...

Elukohaga on samuti seis muutusteta ja tuleb leppida vombatiga, kes vahepeal meie plekkkatusel jalutamas käib. Lisaks kasvab meie katuse kohal mingi imelik puu, mille otsast kukub imelikke asju ja kui need imelikud asjad selle imeliku puu otsast keset ööd alla sajavad, siis käib üks imelikult suur pauk. Aga peale vompsi ja puu pole siin häda midagi.

Mis siis ikka ... eile korjasime banaane, täna korjasime banaane, homme korjame banaane ja ka nädala pärast korjame banaane ... eks ma annan teada kui midagi peale banaanide korjamise toimuma saab. Seniks mõelge sellele, et meil ripub parajasti 50 kilo banaane laes, mis mõne päeva pärast valmis saavad!