Brisbane Forever

Esiteks, maksusaaga on lõppenud ja mina olen rahul. Ehk siis lõpuks läks midagi ka vastavalt lubatule ja sellest riigist võib veel asja saada kui kevad liiga soe ei tule.

Teiseks, jään ma Brisbane'i erinevalt kuulujuttudest, mida ma ise levitasin. Eks igal pool on "parem", kus mind parajasti ei ole, seega võib samahästi siia jääda. Tegelikult andis sellise tulemuse lihtne pluss-miinus süsteem ja Brisbane võitis kohtumise ühe plusspunktiga. Laisk enam olla ei saa ja esimene võimalik töökoht saab minu minu näol õnnelikuks, olgu siis otsemüük või McDonalds. Tegelikult on kõik suhtumises kinni, seega üritan ma nüüd mõnda aega asja võtta järgmiselt, et kus muidu nalja saab kui ise ei tee. Kohalik tuttav rääkis näiteks, et kui tema kunagi otsemüügiga tegeles, siis võtsid nad asja kerge võistlusena, et kellele päeva jooksul rohkem kordi f*** off soovitakse. Pealegi on olukord meie ärimajas hetkel liiga põnev ja ma lihtsalt ei saa nägemata jätta, mis minu majakaaslastest-ärimeestest saab. Lisaks tuleb novembris keegi Brisbane'i ja toob mulle midagi, mida siinmaal ei saa! Tegelikult pole see üldse tähtis, peaasi et tuleb. Kes teab kellest ja millest jutt, see teab. Muuseas see oligi üks ülekaalukas pluss, tänus millele Sydney konkurentsist välja langes.

Nii lühikeseks see postitus jääbki ja uut postitust ei näe te ennem kui ma olen kas töö leidnud või siis alustan kiirmakaronide abipakkide kampaaniat Eestist. Kuid olgem ausad, lõpuks peab midagi hästi ka minema.

Linnaelu nädal 4

Ma olen tark! Et kuidas see täpsemalt juhtus? Majakaaslased on mul siin ilmselgelt ärimehed, selles ei ole vähimatki kahtlust. Nimelt üks plaanib hakata autosid pesema ja teine arvuteid parandama. Ilmselgelt vajab iga äri reklaami ja sedasi tuligi arvutiekspert paber näpus võidurõõmsalt õnnis nägu peas minu juurde demonstreerides oma vastvalminud arvutiremondiga seonduvat flaierit. Mina kui hea ja sõbralik inimene kinnitasin, et väga vägev samal ajal isekeskis taevast appi kutsudes. Kohutav sõnastus, väga halb paigutus ja mis kõige parem - vigane lauseehitus. Nimelt on ta täiesti austraallane, aga kirjalik inglise keel ei ole nüüd küll tema tugevamate külgede seltskonnas esindatud. Aga taaskord, hea ja sõbralik inimene nagu ma olen, mul hakkas temast lihtsalt kahju. Kulutasin ei rohkem ega vähem kui 5 väärtuslikku minutit oma päevast ja näitasin talle oma ideed asjast, et kuidas asjad käivad. Arvasin, et ehk solvub või midagi, aga ei - mees sattus täiesti vaimustusse. Nüüd tuleb loo pirn! "Ma ei osanud üldse arvata, et sa tark oled ... noh mitte loll ka (loe: jah arvasin, et sa oled ikka päris lammas)!" Jääb ainult üle mõtiskleda, et mis saaks siis kui ma nagu päriselt mingitki pingutust oleks teemasse rakendanud ... "Jumal, sina või?"

Ennem kui ma üldse midagi rohkem ütlen, siis olgu teadmiseks, et ma vihkan suitsualarme! Neil on halb harjumus mind umbes ajavahemikus hea uni kuni parim uni oma kohalolekuga väga rõõmsaks teha. Pärast seda kui ma olen rõõmsaks tehtud, tuleb tänu kõrgele laele leida tool, tooli peale ronida, ühe käega kapiuksest kinni hoida, tasakaalustada, sirutada ja nuppu vajutada. Ei vaja vist märkimist, et midagi tegelikult ei põle, sest muidu ma ei oleks vast tooli peale roninud või mis? Peale õndsa vaikuse saabumist koperdame kumisevate kõrvade saatel tagasi voodisse ja jõuame juba staadiumisse täiuslik uni kuni laest kostub .. VIUUUUUUUUU VIUUUUUUUUU VIUUUUUUUUU ja teki alt ****** ****** ******! Kõigepealt süüdistas Michelle (omaniku naine) patareid, et kurivaim hakkab tühjaks saama (miks mitte päeval kell kolm eks). Toimus operatsioon patareivahetus! Michelle tõi redeli, ronis redeli peale, vahetas patarei ära, ronis redeli pealt alla ja läks minema (mitte, et ma ise ei oleks võinud seda ilma redelita teha, aga tegemist on ikkagi keeruka operatsiooniga). Sellest, mis toimus järgneval ööl kell kolm võite parema pildi saamiseks uuesti lõigu algusest lugeda. Michelle tõi mulle uue suitsualarmi ja ütles, et sõltuvalt sellest kuidas ta parasjagu aega leiab, tuleb ja viib läbi operatsiooni suitsualarmi vahetus. Mitte, et ma seda ise teha ei võiks, aga siin riigis ei kuulu see ilmselgelt mingite lihtsate toimingute kategooriasse. Tänaseks on mööda saadetud 2 nädalat suitsualarmivaba elu ja head und, aga kõik hea saab ükskord otsa. Eelinfona võiks mainida, et kui ma koju tulles Michelli nägin ei olnud ma mitte oma parimas tujus, sest minu kojutulek võttis aega kõigest 3 tundi kuna ma istusin 2 korda vale rongi peale (euroopa mõistus ja austraalia rongid ei taha alati ühilduda). Ja tagasi Michelli juurde tulles, seisab tema rõõmsalt ukse peal ja teatab, et ta tõi mulle uue suitsualarmi. OI kui TORE, aga sa juba tõid mulle ühe uue suitsualarmi mõni aeg tagasi! Pärast seda väikest tähelepanekut lubas ta aga hoopis redeli tuua, et siis see keerukas toiming nimega öötrauma paigaldus lõpule viia. Nagu juba öeldud ei olnud mul redelimängude tuju ja veel ennem kui ta tegelikult uksest välja jõudis minna olin ma toolitriki abil imeteoga hakkama saanud. Ühtegi kommentaari küll ei tulnud, aga näost võis välja lugeda midagi järgnevat: "Ma ei teadnudki, et sa selline osav ekspert oled!" Jääb ainult üle mõtiskleda, et mis saab siis kui ma näiteks lambipirni tema nähes ära vahetan ... "Jumal, sina või?"

Need on vaid kaks näidet tänasest päevast ja selle taustal olekski paras aeg sõna võtta teemal 'inimesed austraalias'. Niipalju kui ma praeguseks näinud olen, siis tuleb tõdeda, et keskmine austraallane on heas mõttes loll ja parajas koguses ameerika võrreldes näiteks keskmise eestlasega lähtudes kogu asjaajamise loogikast, inimeste ideedest, teadmistest, silmaringist, unistustes, arvamustest, arutlusvõimest, loogikast, lihtlabastest oskusest, tõekspidamistest ja sellest, et ma 'tark' olen tegelikult oma potensiaali üldse rakendamata. Tõttöelda olen ma seni kohanud ühte ainsat inimest, kelle kõrval mina ennast üpris lollina tunnen ja tänu temale ei ole ma veel lootust päris kaotanud, et ehk olen ma just juhuslikkuse alusel enamuses vaid 'geeniustega' kokku puutunud. Ilmselt siiski mitte ..

See kõik pakub omajagu mõtteainet, et kuna ma juba nii 'tark' olen, siis pole vaja muud kui jalg sobiva ukse vahele saada ja elu on ilus. Teisest küljest ei ole ma seni selle ukse protsessi sooritamisel just erilist edu näidanud. Et võta nüüd kinni ...
Igaljuhul on mul tõsine huvi, et kuidas minu arvutiärimehest majakaaslasel plaan sujuma hakkab ... sest kui tal peaks tõepoolest mingitki edu olema, siis mina isiklikult koos oma egoga teeks seda asja vähemalt kaks korda paremini. Tegelikult ma olengi asjadele seni väga valesti lähenenud ja lähtunud sellest mis oli Eestis ning nõudmiste/oskuste suhet liiga üks-ühele võrrelnud enda jaoks ise potensiaalselt töötavaid võimalusi välistades. Ennast kiitmast ma ei väsi eks .. aga tegelikult olen ma ka parajalt laisk olnud :)

Ja nüüd suundume taaskord rubriiki "Maksud - kui keeruline see olla saab?"

Pärast seda kui minuni jõudis ports uskumatult toredat infot, et maksubürool (koht, kes minu eest maksuametist raha tagasi taotleb) võib minu kontole reaalse raha võlumisega aega minna veel kaks kuni palju nädalat, ei osanud ma esialgu muud peale pea ja seina korduvkokkupõrke ette võtta. Ainus põhjus miks ma maksubüroo teenuseid üldse kasutama otsustasin hakata oligi see, et ma saaks raha kiiremini kui seda iseseisev deklaratsiooni maksuametisse saatmine võimaldanud oleks. Pärast kiiret pilku kiirmakaronidele ja arusaamist, et sein alla anda ei plaani, tuli ilmselgelt mingi plaan koostada. Kõigepealt lähenesin asjale maksuameti kaudu ja sain teada, et minu raha peaks tegelikult juba omajagu päevi tagasi olema teele saadetud ja nende poolt justkui mingit takistust ei ole. Järgnevalt saatsin viisaka kirja maksubüroosse, et huvitav kui palju kogu see protsess veel aega võiks võtta. Vastuse sain täpselt sellise nagu eeldasin, et läheb veel palju aega kuna praegu on väga kiired ajad ja kõik kodanikud tahavad maksuonult dollareid välja võluda. Saatsin omakorda vastulause, et minu meelest on viivitus ainult teie taga kuna maksuonu meelest on maksuamet raha juba ammu teie poole teele pannud ja kui te väidate, et seda ei ole laekunud, siis pöördun ma oma murega uuesti maksuametisse. Tänu sellele pandi mind ilmselt nimekirjast "neil on aega küll" nimekirja "rahulolematu klient nägi meid läbi, tehke kiiremini" ja üllatus-üllatus, vastavalt lubatule peaksin ma juba homme rikkaks saama. Loomulikult ei usu ma midagi ennem kui see tõepoolest juhtunud on. Muuseas see on üks kuldsemaid tõdesid siinmaal üldse.

Muust ma praegu ei kirjuta kuna kõige muu osas olen ma ikkagi veel väga kahtleval seisukohal. Muust kirjutan ma siis kui ma kõige muu osas enam väga kahtleval seisukohal ei ole. Ülejäänud seltskonnast niipalju, et Karl seikleb endiselt Stephaniga. Käisid Cape York'i tipus, suure punase kivi juures ja on nüüd otsapidi Darwinis. Aivar on hambad ristis endiselt banaaniparadiisis ja ei jõua ära oodata, millal maksuõnn naeratab, et siis ruttu Sydney poole ära lennata. Muuseas algusaegade reisikaaslane Annika on vahepeal otsapidi Eestisse jõudnud kuid otsustanud ikkagi õige pea tagasi tulla ja samuti Sindisse. Ilmad on teinud midagi väga kummalisst ja tegelikult on siin suisa midagi kuumalaine moodi. Uudistest võib kuulda, et purustatud kuumarekordid ja metsatulekahjud. Näiteks kaks nädalat tagasi oli öösel kolme tekiga täiesti normaalne magada, siis nüüd ei saa tegelikult üldse tekiga magada.

Õnn naeratas mulle ka uue majakaaslase näol ja on see alles frukt. Tema tuleb hiinast muidu, tema naeratab hommikuti lihtsalt (ma ei saa aru miks peaks keegi hommikul naeratama), tema naeratab tegelikult üldse kogu aeg niisama, tema keedab vett (aga vett potti ei pane), tema teeb süüa (tuumaplahvatus köögis), tema käib õhtuti minu toa uksele koputamas ja pakub mõnikord tüki kana (ma esimest korda tahtsin terve taldriku võtta), tema lubas vägeva peo teha (ja palju hiina tüdrukuid kutsuda, kes ilmselt kõik naeratavad sama totakalt), tema püüab väga sõbralik olla. Mina arvama, et tema veider olema.

Asjad kokku võttes, et kui ma täna öösel ärkan mingi vinguva heli peale, siis hakkavad toimuma sportmängud. Nagu näiteks suitsuanduri vise, vasara heide suitsuandurile ning jookse Michell jookse.

Linnaelu nädal 3

Ma olen ikka ilmselgelt väga vinge mees, ma sain töö ja ütlesin ei! Aga sellest kohe varsti ..

Kõik algas sellest, et ühel ilusal päeval (kolmapäeval) helistas mulle Katya. Väga energiline noor neiu ja seletas suure ähmiga, et nemad said minu cv ja nii ja naa, et tule nüüd intervjuule. Okei, eks ma siis tulen. Vaatasin veel üle, et mis koht see täpsemalt oli kuhu ma ühe oma sajast resümeest saatsin ja tegu siis Integral Marketing nimelise firmaga ning tööks 'sales and marketing' ... mis võib ju tähendada mida iganes. Kaotada pole midagi, seega vaatame mis saab. Jõuan kohale, mingi muusika mängib kõvasti ja juuksurisalongi meenutavas eesruumis on peale minu umbes 12 inimest, kelle näoilmest võiks järeldada nagu nad oleks matustel. Ilmselt nemad ei tulnud siia mitte sama ükskõikse suhtumisega nagu mina. Täidan mõned paberid, mille energiapomm Katya mulle ulatab, kuulan muusikat (ma ei saagi aru mis värk selle muusikaga seal oli) ja ootan mis edasi saab. Tuleb kuskilt mingi tegelane pintsakute ja lipsudega ning hakkab inimesi siis neljakaupa oma jutule kutsuma. Tore, lähen ka mina koos kolme matuselisega. Istume laua ümber, räägib et tema on see, see ja see ning hakkab siis kõigi käest kiireid küsimusi küsima. Täiesti hämmastav kui kiiresti on mõni inimene suuteline rääkima. Hätta ma ei jää ja nii nagu küsimused, nii ka vastused. Teeb märkmeid, küsib veel asju ja lõpuks teatab, et nüüd on selline asi - tulete tunni pärast tagasi ja siis teeme teile ühe presentatsiooni, et kuidas see töö ja värk täpselt käib. Mina ise nagu mõtlesin, et kuna intervjuu on läbi (mis oli liiga lühike, et kellegi kohta üldse mingit otsust teha saaks), siis miks kutsutakse seda n.ö. presentatsiooni vaatama kõik kandidaadid, aga mitte need, kes tegelikult edukaks osutuvad/osutusid. Midagi on siin valesti ... Lähen siiski seda toredat esitlust vaatama ja hakkab selline tüüpiline ajupesu, koos paljude "tõsiste" näidetega päriselust ja rohke "huumoriga". Palju mittemidagi ütlevat juttu ja kahe tunni pärast on tagumik juba päris kange ja pea sellest mölast paks. Lõpuks jõuame asja tuumani ... ehk siis mida see töö siis tegelikult endast kujutab. Ja oi kui tore! Mine käi tänaval ringi ja müü inimestele seda, mida me parajasti tahame, et sa müüks. Loomulikult saad sa rikkaks ja juba aasta pärast on sul oma kontor, saar, eralennuk ja kinnisvarakett. Lisaks räägiti meile, et valituks osutuvad ainult parimad meist ja see on ikka väga TASE kui just sind valitakse. Pealegi laekus meile üle 600 CV, millest omakorda TEIE olete PARIMAD. Lubage naerda! Järgmisel päeval pidi siis otsus teatavaks tehtama, et keda selle unistustetööga õnnistatakse ja keda mitte. Mina muidugi väljudes surusin härra "direktoril" kätt ja mainisin, et väga unustamatu elamus oli ning jään põnevusega ootama. Sellel hetkel olin ma täiesti kindel, et valituks osutusvad "juhuslikult" kõik, kes ennast kohale olid vedanud ja et tegelikult meie olimegi ainsad kandidaadid. Täna siis sain kõne, et ARNE, kas sa oled valmis? Mille peale ma siis ütlesin, et eieiei ... mul on hoopis teised plaanid tegelikult. Vihjas veel, et ma ei tea millest ma ilma jään ... ma muidugi tegin kurva hääle, et tõesti väga kahju .. ma NIII oleks seda unelmate võimalust tahtnud, aga näed tuli selline asi nüüd ootamatult ette. Ühesõnaga sai raisatatud neli tundi oma elust või tegelikult ... eks intervjuu kogemus tuleb ikka kasuks. Niipalju siis sales and marketingust. Purustasin oma unelmad!

Teine teema on sellega, et Aivaril tekkis mõte suund hoopis Sydney poole võtta. Mõte! Nagu rusikas silmaauku laekus minu postkasti kolm tööpakkumist tööbüroost ja oh seda üllatust - kõik Sydney's. Võtsin telefoni kätte ja helistasin Jurile, kes kunagi banaanifarmis töötas ja uurisin, et kuidas temal sealkandis läinud on. Tööd leiab, ei ole probleemi, tule siia! Nüüd siis ongi selline otsustamise koht, et mis saab. Muidugi ennem maksutagastust ei saa midagi, aga peale seda on võimalik liikuda. Ilmselt kipuvad ka minu mõtted selles suunas .. kui juba suurlinn, siis suurlinn eks. Loomulikult seniks proovin veel siin õnne.

Ja nüüd natuke kategooriat ainult Austraalias. Kuna minu ühel majakaaslasel on auto, aga load on ära võetud ja minul on load, aga pole sõidukõlbulikku autot, siis meil on selline diil, et kui minul on vaja minna, siis lähme ja kui temal on vaja minna, siis lähme ka. Täna käisimegi siis veidi tuuritamas ja kuni ma teda parklas ootasin auto kõrval, tuleb mingi täiesti suvaline inimene juttu rääkima, et kuule su auto vajaks hirmsasti pesu ... vott!

Linnaelu nädal 2

Täna oli väga imeline päev! Hea soe päikseline ilm ja kõik nagu peab ... ma isegi ärkasin kell 9. Tegelikult mitte sellepärast, et päike paistis vaid hoopis olulisemal põhjusel - tööintervjuu. Kõik toimetused tehtud, intervjuuni on poolteist tundi ja olekski paras aeg minema hakata. Igaks juhuks kontrollin veel intenetist rongiaegu ja ennäe imet! Kui kell 10:30 hakata liikuma, siis mitte kuidagi ei jõua kell 12:00 sinna kuhu vaja, vähemasti juhul kui te soovite minna Sunnybank'ist Fortitude Valley kanti. Veidi hämmeldunud rongide nõmedast graafikust, aga milles probleem kui meil on olemas bussid. Etskae! Kui te soovite lahkuda 10:30 ja jõuda kohale kell 12:00, siis te ei jõua seda isegi mitte bussiga ... sinna ei lähe bussi! Tore, tuleb siis ilmselt ikkagi autoga minna ja mängida leia parkimiskoht mängu. Aga sedakorda tulevad Enn Näe ja Ets Kae korraga - keegi tolvan on mu numbrimärgid ära varastanud! Sellel hetkel sai selgeks, et ilmselt seda tööintervjuud siiski ei toimu ja väga kahju mul sellest ei olegi, sest nagunii tundus tegemist olevat imeliku töökohaga. Müügijuht, teemaks digitelevisoon ja ei mingit täpsemat infot ennem intervjuud .... minu natukene kogenud mõistus ütleks telefonipõhine või ukselt-uksele müük. Tundub, et siin on sarnane trend Eestiga, kus suvalisele inimesele pakutakse müügijuhi kohta, et inimene oma ametinimetuse üle ikkagi uhkust tunneks vaatamata sellele, et juhtida õnnestub selles ametis heal juhul autot ja müügipool kooseneb ülejäänud inimeste närvide rikkumisest. Muidugi nalja oleks saanud, sellest osast on kahju.

Nagu eelmisest lõigust võib järeldada olen ma endiselt rõõmsasti töötu ja leiutan üha uusi CV-kirjutamise tehnoloogiaid. Laiali on saadetud julgelt üle 100 resümee ja need ei jää kindlasti viimasteks. Statistiliselt on siis olnud umbes 10 eitavat vastust ja 2 intervjuule kutsumist, mis väga põnevatel asjaoludel ei ole kumbki tegelikult aset leidnud. Need on iseenesest ka need kaks tööd, mida ma hea meelega üldse ei teeks. Seega võib vist rõõmus olla. Ei ole seda uksest-uksele käija ... kuidas nüüd öelda ... kutsumust.

Tagasi numbrimärkide juurde. Mul on siin ju kohe politseinik käe-jala juurest võtta ja ta lubas tööle minnes vastavad märked teha, et selline ja selline asi on toimunud. Pidi kuum kaup olema siin iseenesest, nimelt siis mõne teise osariigi numbrimärgid. Queensland'i politsei ei saa hoopealt näiteks Lääne-Austraalia numbrimärgi ja sõiduki vastavust kontrollida, seega ei teki küsimust, et miks see Ford meie registris tegelikult Toyota on. See loob suisa ideaalsed tingimused minu numbrimärgi kasutamise üpris ohutult kütuse varastamiseks, kiiruse ületamiseks ja tont teab mille veel tegemiseks. Hea, et auto Aivari nimel on eks!

Arvestades numbrimärkide vargust, fakti et registreerimine aegub augusti lõpus, auto seisukorda ja lõbusat asjaajamist, mis nende nähtustega kaasneb, pean ma kõige targemaks see auto mitteregistreeritult maha müüa. See pole ka muide lihtne, sest ma tahan Queenslandis müüa mitteregistreeritud Lääne-Austraalias registreeritud autot, mille numbrimärgid on ära varastatud ja registreerimine aegunud, puudub peegel, kerged keremölgid, hääl on aukartustäratav, pidurid käituvad omapäraselt, juhiaken ei käi lahti, kõik kolinad ja muud imelikud nähtused sinna juurde ning tagatipuks ei ole ma üldse auto omanik .... kõlab hästi või mis?

Kui ma ennem ütlesin, et mul on 3 majakaaslast, siis tegelikult tuli kuskilt ka neljas veel välja ... vähemalt mitte Indiast vaid hoopis Bosniast. Ja hea uudis on see, et üks India omadest läks minema, mis tähendab et mul on nüüd ikkagi 3 majakaaslast hetkel ja ma ei aja enam india tüüpe omavahel sassi ... saite aru midagi?

Midagi muud põnevat ei ole praegu ette kanda. Proovin nüüd sellel nädalal sündmusterohkem olla!