Linnaelu nädal 1

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis minu eelnevalt väljavalitud hostel nimega Cloud 9 on ilmselgelt üks nõmedamaid hosteleid, mida siit Queensland'i pealinnast leida võib. Seega võin ma kohe julgelt soovitada kõigil sellest kohast pika kaarega mööda käia. Võimatu on korralikult süüa teha, magada, puhata, toimetada ... ühesõnaga midagi ei saa seal korralikult tehtud kui just meeletus koguses alkoholi tarvitamine välja arvata, mida hirmuäratavas koguses prantslased ja inglased väga edukalt 24/7 demonstreerisid. Inglaste nägemus heast peost tundub üldse kuidagi veider olevat. Töö kohapealt sain ma vastuseks suure naeratava ei nagu ma eelnevalt arvanud olin ja sellest tulenevalt ei jäänud järgi mitte ainsatki põhjust miks oma närve ja aega antud hostelis rohkem raisata. Lisaks kõigele suutis keegi ära varastada minu juustu ja kohvi. No tule taevas appi, hakka nüüd mingit juustujuurdlust läbi viima. Internet lahti ja asjalikumat elamist otsima. Esimesena jäi silma üks pakkumine, mis siis väljendus majakaaslase otsimises. Üks tegelane ostis just omale täiesti uue maja ja otsis parajasti võimalust kulusid vähendada. Asukoht oli Vägalõuna-Brisbane (see on selline koht, mis on lõunast veel natukene edasi) ja kilomeetrites väljendatuna umbes-täpselt 30 kilomeetrit linna keskusest, mida siinsel kohalikul moel kutsutakse CBD ehk central business district. Tore, leppisin kohtumise kokku ja asusin oma (tegelikult Aivari) navigatsiooniseadme abil sinnapoole teele. Iseenesest kaugemate linnaosade vahel navigeerumine siin eriti vaevanõudev ei ole kuna linna läbivad mitmed kiirteed mille kaudu siis peale- või mahasõitude näol on tipptunnivälisel ajal üpris hõlbus punktist a punkti b jõuda. Säärased kiirteed on iseenesest minu jaoks midagi omakorda uut. Mõlemas suunas kulgevad kolm või enam sõidurada ja suunad on omavahel täielikus eraldatuses. Liiklus on tihe ja esialgu piisavalt segadusseajav kompott. Praeguseks hetkeks hakkab juba looma ja linnaliikluses sõitmine vaikselt meelde tulema. Häiriv nähtus on jalgratturid, kes sõidavad siin täitsa nagu sõiduridade vahel ja autode kõrval. Ei ole lihtsalt harjunud peeglist ennem manöövrite sooritamist väga kiiresti liikuvaid väntadega kubemerakette otsima. Aga tagasi loo mõtte juurde. Jõudsin otsapidi väga pimedasse ja kõledasse linnaotsa, kus siis majaomanik mind lõpuks vastu võttis. Väga vinge maja, täiesti miljonitväärt elamine ja üürisoov oli samuti tagasihoidlik. Jätsin endale veidi mõtlemisaega just eelkõige ümbruskonna pärast, sest ei saa päris öelda, et ma seal ennast kõige mugavamalt oleksin tundnud. Ütleme, et kui sinna trammid sõitma panna, siis oleks nagu Kopli. Hiljem uurisin paari kohaliku internetituttava käest ja selgus, et see piirkond ongi nagu Kopli, suure tööpuuduse ja kasvava kuritegevusega. Tõepoolest olid seal pooled tänavavalgustid kivi leidnud. Linnaosaks oli siis Marsden ja ümbritsevateks kurikuulsateks paikadeks Kingston ja Logan. Ei oska küll sedasi hinnata, et mida kohalikus mõistes see "suur kuritegevus" ja "ohtlik piirkond" tähendab, aga lisaks kõigele asub see kesklinnast ikkagi väga kaugel ja ei tulnud ma siia mitte sedalaadi seiklusi otsima. Ühesõnaga jätkasin ma oma elupaiga otsinguid, mis tipnesid Sunnybank'i nimelise linnaosaga, umbes 15 kilomeetrit linnakeskusest ja just siit ma parajasti oma blogi sissekannet kirjutangi. Kui ma Marsdenit kirjeldasin Kopli baasil, siis Sunnybank'i võiks võrrelda Nõmmega, kus elaks 80% aasiamaalasi. Kui see viimane miinus välja arvata, siis on siin igati hea. Ilus roheline koht, kus kõik eluks vajalik käe-jala juures olemas on. Minu kasutuses on siis üks tuba ühest majast. Tuba on kenasti lukustatav, korralik köök, dushiruum, aed, elutuba, söögipiirkond, internet, pesumasin, koristaja jne. Kõik peale minu enda toa kuulub jagamisele minu majakaaslastega, keda peaks siis olema 3. Üks kohalik täitsa sõbralik isend ja 2 India päritolu tegelast, kellel ma veel vahet tegema päris õppinud ei ole. Alguses ma muide arvasin, et mul on 2 majanaabrit, aga täna hommikul tegin avastuse, et üks India tegelane kas kaotab igal hommikul mälu (no kui ta ei tea midagi, millest me eile rääkisime) või siis on neid siin 2. Viimane variant on siis tegelikult ikkagi õige. Omanik ise elab kõrvalmajas ja omaniku naine kellega ma asju ajasin on poole kohaga politseinik. Väga meeldiv inimene! Rääkis veel lisaks minu Marsdeni seiklustele, et ta varem sealkandis patrullimas käis ja on nõme koht küll. Renti maksan 110 dollarit nädalas, mis on sisuliselt sama summa mida tuleks välja käia keskmises hostelis, aga tingimused ei ole kohe kindlasti võrreldavad. Lühidalt - ise olen rahul!

Kui ma eelnevalt kiitsin kiirteid, siis nüüd ühest negatiivsest nähtusest ka. Nimelt kui ma parasjagu oma pikka sõitu lõunaosariikidesse tegin, siis ühel heal hetkel märkasin suurt vilkuvat tahvlit, et teil on kolm päeva aega maksta. Et ... nagu mis!? Mida ja kellele!? Okei .. uurisin veidi ja tuleb välja, et teatud kiirteede läbimine on siin hoopistükis tasuline ja täiesti juhuslikult ma ühest vahvast automaatsest tollipunktist ilmselgelt läbi põrutasin. Auto numbrist teeb üks tore seade ühe toreda pildi ja kolme päeva jooksul oodatakse siis toredat raha laekumist. Normaalsel juhul on siinsel kohalikul autos üks seade, mis läbimise automaatselt registreerib ja tema kontolt raha võtab või siis harvemini seda teed läbivad kodanikud kasutavad seda sama pilditegemise varianti ja jäävad samuti oma GoVia konto kaudu mõned dollarid vaesemaks, aga minul ei ole ei mingit seadet ega mingit kontot. Seega ei saa ma nüüd absoluutselt aru, et kuhu ja mismoodi ma mida maksma pean. Tegin selle konto tagasiulatuvalt kolme päeva kohta, aga ikkagi ei saa sealt mitte mõmmigi aru. Kuskilt justkui ei saagi kontrollida, et kas ma läbisin tollipunkti või ei läbinud. Praeguseks on kolm päeva möödunud ja nüüd peaks kuskile saadetama kirjalik nõue, mis maksab juba 9 dollarit, aga see on omakorda koomiline. Auto ei ole ju minu nimel, seega saadetakse see ilmselt Aivarile, aga Aivar märkis auto ostmisel aadressiks ilmselt meie esimese hosteli Perthis ehk tegelikult saadetakse see sinna. Järelikult keegi seda reaalselt kätte ei saagi ja mina ei oska ka rohkem midagi teha. Eks paistab ... lõpuks jõuab asi välja 28 dollarini nagu ma aru sain, aga kuidas ma tean, et ma midagi maksma pean kui maksunõuet ei suudeta tegelikult minuni toimetada ja ma ei teagi üldse, et ma midagi maksma pean. Täiesti umbluu!

Järgmine põnev linnaelu seiklus seisneb parkimistrahvis. Hosteli ees nägi meil parkimiskord välja sedasi: 3 meetrit on peatumiskeeluala, 3 meetrit on kaubalaadimisala kella neljast õhtul kuni kella seitsmeni õhtul ja kolm meetrit on niisama parkimiskeeluala kella seitsmest hommikul kuni kella neljani õhtul. Väga hästi sisustatud 9 meetrit ütleksin mina. Igal pool mujal hosteli lähistel on parkimise keeld rohkemaks kui kaheks tunniks. Viimasel päeval sealsamas hosteli ees ei olnud mul paremat lahendust kui parkida pool autot keelualale. Ja nagu kiuste pidi üks terane politseinik mind rõõmustama 60 dollarilise paberilipikuga klaasipuhasti vahel. Oh seda rõõmu! Ma ei ole isegi süvenenud, et kuhu ja millal nüüd seda maksta tuleb. Muudkui maksa-maksa-maksa eks.

Nüüd veidi linnast üldiselt. Kindlasti olen ma praeguseks hetkeks näinud ja käinud väga vähe, aga siiski piisavalt, et mingi esmamulje kujundada. Olgu kohe öeldud, et tegemist ei ole ilusa linnaga. Tundub isikupäratu(kui nii linna kohta öelda võib), kõle ja kaootiline. Ei teki sellist linna terviklikkusele viitavat tunnet. Sellegi poolest on siin midagi, mis ei pane mind siit otsejoones järgmisesse paika kihutama. Ühesõnaga kole linn, mille juures mulle midagi meeldib. Elanikke on siin muide 2 miljonit, mis tundub ääretult veider arvestades, et kogu oma senise elu olen ma elanud riigis, kus pesitseb neid vaid umbestäpselt 1 ja koma 3 miljonit. Linna suurust võib iseloomustada kuidagi sedasi, et kui sa seisad keset kesklinna, siis sa saad igas suunas umbes 30 kuni 50 kilomeetrit liikuda ennem kui arvestatav linn otsa saab. Kohalikud ise leiavad, et Brisbane on väike. Ju ta siis on :)

Tööotsigud, ausaltöeldes ei ole ma veel midagi õieti otsinudki kui mõned interneti vahendusel laiali saadetud CV-d välja arvata. Ilmselt see erilist edu ei too. Järgmisel nädalal pean asja tõsisemalt käsile võtma ja mööda võimalikke tööobjekte naeratus näol ringi tuulama ning ilmselgelt tööd küsima. Väga raske on sellega otsa lahti saada. Ei oska nagu kuskilt pihta hakata, aga eks pilk pangakontole motiveerib. Plaan a näeb ette järgneva kahe nädala jooksul mingigi tööotsa leidmist ja kui see ei õnnestu, siis tuleb käiku lasta plaan b, mis koosneb ühest küljest sellest, et ma peaksin saama rikkamaks oma tulumaksutagastuse võrra ja teisest küljest ei ole ma seda plaani veel välja mõelnud. Ilmselt sisaldaks see mingit kindlapeale mineku varianti ja võimalik, et Brisbane'ist lahkumist. Kui tulumaksutagastusega esineb mingil põhjusel tõrkeid, siis jõuame plaanini c, mida tõenäoliselt ja loodetavasti ei juhtu, sest sellel plaanil ei ole häid väljavaateid. Mis ma oskan öelda, põnev!

Nädalavahetusel plaanin oma uue naabruskonnaga põhjalikumalt tutvust teha ja hea õnne korral välja selgitada, et mis õnnetusehunnikul nimega auto viga on. Ei käitu just väga viisakalt ja linnakiirusest kiiremini sõites võib üpris hirmus hakata. Viimased 2500 kilomeetrit ei mõjunud auto veerevale osale ilmselgelt mitte just kõige paremini. Tõenäoliselt tuleb võimalusel hakata rongiga liiklema, mis ei olegi halb variant, sest rongijaamani on siit kõigest 2 minutit jalutamist ning kesklinna jõuab mööda rööpaid näiteks vaid poole tunniga. Aga üldiselt pidi siinne ühistransport tervikuna mitte just väga terviklik olema. Jällegi ei tea mida selline väljendus kohalikus mõistes tähendab. Eks paistab.

Tahtsin veel kirjutada e-maksuameti imedemaast, aga kõht on tühi ja kell on õhtu, seega järgmise korrani!

Brisbane

Niisiis ... Brisbane! Aga kõigest algusest ...

Kõik hakkas pihta pühapäeval (mulle pole kunagi pühapäevad meeldinud), mis oli hea päev selles mõttes, et ma pidin minema Cairnsi oma uut suurepärast muusikasüsteemi autosse installeerima. Ja ei saa jätta mainimata, et lisaks kõigele oli selle protseduuri tarvis ka täitsa minu jaoks broneeritud aeg. Rõõmsalt uksest sisse, aga oh üllatust! Teenindusekspert rõõmustab mind sõnumiga, et mul ei olegi aega kirja pandud, mis siis et eelmisel päeval ma kohe täiesti ise isiklikult nägin kuidas see info ühe pastaka vahendusel paberile sai. Uuritakse ja puuritakse, et kes see tegelane oli, kes mulle sedasi aja broneeris ja et kas tal ikka olid vuntsid jne. No vot mina ju kindlasti jätan meelde selliseid üliolulisi detaile, et kas mingil suvalisel teenindajal olid vuntsid või mitte, andke väga andeks. Lõpuks selgus, et see mees oli juhataja isiklikult, aga tema nädalavahetusel ei tööta ja kuna aega kirjas "ei ole", siis pole minuga midagi teha. Proovisin veel seletada ja vihjata, et ehk saab kellegi teise aja edasi lükata, aga tegemist oli äärmiselt juhmi tegelasega ja sellest tulenevalt andsin ma lõpuks alla ning leppisin faktiga, et pean esmaspäeval tagasi tulema. Iseenesest nagu polnudki halb variant, sest tahtsin nagunii veel auto paremalt küljelt puuduvat peeglit otsida, oma tulumaksutagastuse jaoks vajalikud paberid õigesse kohta viia ja lisaks ka muud reisiks vajalikku kraami soetada. Õhtul pakkisin kogu oma tavaari autosse (sest tagasi Mareebasse ma enam tulla ei plaaninud), hommikul viisin veel Aivari tööle ja ise põrutasin tagasi või siis õigemini edasi Cairnsi. Kõigepealt siis maksukontorisse, aga selleks, et kogu protsess kenasti sujuma hakkaks on neil vaja minu sissetulekute kokkuvõtet, mis paraku eksisteeris ainult virtuaalsel kujul. Kuna välja printida mul seda kuskil ei olnud, siis otsustasin internetist järgi uurida antud kontori e-posti aadressi ja saatsin oma kokkuvõtte justnimelt sinna koos seletava tekstiga, et tulen ise ka kohe kohale. Tore, astun uksest sisse, räägin ära mida ma teha tahan ja järjekordne ekspertteenindaja mainib, et tal on vaja minu sissetulekute kokkuvõtet. Vihjan siis tõsiasjale, et ma saatsin selle juba ennem siiatulemist teie e-posti aadressile ja see peaks kenasti olemas olema. Näitsik on veidi imeliku näoga, aga sellegi poolest ulatab mulle paberid, mis veel lisaks täitmist tahavad. Lõpuks saavad paberid täidetud ja minu suureks hämminguks ütleb näitsik, et ma peaksin oma sissetulekute kokkuvõtte neile siis e-postiga saatma. Nagu mis mõttes eks ... kas ma mõnda aega tagasi just ei maininud, et ma juba tegin seda??? Okei, seletan siis veelkord, et see on teil juba olemas! Nii ... näitsik noogutab, naeratab ja annab mulle visiitkaardi, et siin on see e-posti aadress kuhu te selle saatma peate. NO KURAT VÕTAKS, MA JUBA S A A T S I N selle teile SELLELE SAMALE E-POSTI AADRESSILE. Oli kuulda hallolluse ragisemist ja ilmselgelt võis tema näolapikesest välja lugeda imestust, et kuidas ma küll seda aadressi teadsin? Mis moodi on võimalik see ennem ära saata? Ja kindlasti veel kümme küsimust, mis tema peas paraja keeristormi tekitasid, aga lõpuks jäi ta mind siiski uskuma. Loo tipp, aga seisneb selles, et veidi hiljem sain ma kirja, kus palutakse mul saata arvake ära mis .... SISSETULEKUTE KOKKUVÕTE. Kas olen mina loll või ... ?!

Okei, nagu te nüüd aru saite, siis päev algas hästi. Edasi suundusin mööda autoromulaid oma puuduvat peeglit otsima ja peale mõnda tulutu katset rõõmustati mind teatega, et jah on olemas. Rõõm jäi aga üürikeseks, sest peale hinna pärimist sain vastuseks 50 dollarit, mille peale ma omakorda andsin vastuseks: "Head päeva!". Taaskord, kas olen mina loll või mis ...?!

Ühesõnaga jätkus päev sama rõõmsas tempos nagu ta algas. Oligi aeg sealmaal, et minna taaskord autoaudio eksperte külastama. Sedakord võttis mind vastu parajalt paks ja ilmselgelt parimates aastates seltsimees, kelle sarnasust Karlssoniga ei olnud tõepoolest teab mis keeruline märgata (propeller oli puudu). Kõik väga tore, ajas muhedat juttu, võttis muhedalt mu autovõtmed ja lubas umbes kahe tunni pärast ühe muheda kõne teha kui kõik valmis on. Mina läksin muhedalt lähedal olevasse kaubanduskeskusesse lõnatama, sest aeg oli juba sealmaal. Ka sellise lihtsa ettevõtmise juures ei jäänud totakad vahejuhtumid olemata. Esiteks pani mind hämmastama silt WC uksel, et ärge poekärudega sisenega! Miks paganama pärast peaksin ma tahtma poekäruga peldikusse minna? Kes üldse tuleks sellise manöövri peale? Teiseks sain ma siis lõpuks oma söögi ära tellitud ja jäin lauda ootama, et millal see kohale tuuakse. Lõpuks tulebki üks tumedanahaline tegelane, asetab toidu kenasti minu nina ette ja küsib suure naeratusega, et kas ma kohvi ka tellisin? Mina ei oska muud tarka peale ei vastata. Järgneb küsimus, et aga kas te soovite kohvi? Ma olen natukene segaduses, aga vastan siis lõpuks, et jah miks mitte. Ja nüüd siis loo pirn: "Aga äkki te siis peaksite minema ja tellima!" Et kas olen mina nüüd kolmandat korda loll või mida ... ?!

Kogu sellest päevast on mul juba tõepoolest üpris juhm tunne, aga vähemalt on aeg sealmaal, et võiks nagu vaikselt autopoe juurde tagasi liikuda, sest kohe kohe on 2 tundi täitumas. Kell on ühtlasi ka juba 2 saamas ja olekski viimane aeg sõitmist alustada, sest öö peale ei tahaks nagu väga jääda. Kuid kui üks päev juba hakkab sedasi pimedasse kohta vedama, siis ta kipub tavaliselt ikka lõpuni välja minema. Ja tõsi, mis tõsi! Juba eemalt näen, et auto on justnimelt seal kuhu ma ta eelnevalt parkisin ja lähemale jõudes saavadki minu kartused tõeks, et sellega ei olegi veel üldse midagi tehtud. Üritan siis kuskilt seda Karlssonit üles leida ja ennäe imet, leiangi. Tegeleb mingite teiste klientidega ja jookseb ringi ... mina seisan keset poodi kuid tõepoolest ei tundu talle see absoluutselt kummaline, et ma seal sedasi käed risti seisan. Vahepeal sebib seal ka mingi teine tehnik ringi, kes lõpuks kuskilt varnast ka minu auto võtmed haarab kuid oh ei .. ega see ei tähenda veel midagi. Keerutab neid samu võtmeid ja hakkab kliente teenindama. No misasja??!! Lõpuks on Karlssonil vaba hetk ja lähen siis küsin, et milles tõrge seisneb. Lubab uurida! Ja lähebki uurima! Mis siis, et see sama tehnik koos võtmetega just tema kõrval kliente teenindab. Kogu see olukord pakkus mulle juba rohkem nalja ja muud tarka ma enam teha ei viitsinud kui istusin lihtsalt diivanile ja jäin põnevusega ootama. Lõpuks leidis Karlsson selle sama tehniku, kes eelnevalt tema kõrval oli taaskord üles (sealtsamast enda kõrvalt) ja päris siis ülevaadet olukorrast. Tehnik lubas kohe asjaga tegelema hakata kuid ennem uksest välja minemist veel hüüdis Karlssonile, et mis värvi see auto on? Kuna Karlsson seda kuidagi teada ei saanud, siis ma hüüdsin/röögatasin eemalt diivanilt üle poe, et VALGE! Mille peale tehnik nüüd täiesti hämmeldunud oli. Karlsson sai hämmeldusest kiiremini üle ja ütles sedakorda ise mind korrates tehnikule, et valget värvi. Minu meelest ei jõudnudki meistrimehele kohale, et kuskohast mina seda teada võisin. Lihtsalt huumor!

Olles järgneva tunnikese tülpinult diivanil lõsutanud, saabub taaskord Karlsson (täiuslikkusest oli puudu ainult propelleri põrin) ja teatab, et me ei saa neid kõlareid teie autole paigaldada, need ei mahu uste sisse! Mina vaatan talle kasseevõttisteiltundaega näoga vaikides otsa ja tema siis põristab rõõmsalt edasi: "Pole hullu, me saame need teile taha panna, aga nüüd te peate selle jaoks need kõlarikastid ostma!" Ma enam isegi ei vaevanud ennast küsimusega, et kas olen mina loll või ... ?! seletasin talle siis rahulikult, et eile te kaotasite mu broneeringu ära ja ma pidin 120 kilomeetrit tühja sõitma, täna te hakkate asjaga tegelema kaks tundi hiljem, te ei suuda teie enda poolt väidetavalt sobivaid kõlareid väidetavalt sobivasse kohta paigutada ja nüüd küsite minu käest raha juurde??? Kuna ta nüüd ennast ebamugavalt tundis, siis ma jätkasin veel rahulikumalt, et kas ma saan need kastid nüüd tasuta või ma lihtsalt tahan kogu raha tagasi ja sõidan ära. Põrises kohmetult minema ja tunni pärast oli asi lahendatud ning töö lõpetatud. Tehnik tuli veel isiklikult vabandama, et very sorry ja very sorry! No on küll very sorry, aga kohe varsti läheb pimedaks ja minu ajagraafik on nüüd täiesti sassis. Ilmselt mul ei olegi ühestki päevast veel Austraalias olles nii siiber olnud ja sellest tulenevalt ma lihtsalt istusin autosse ja sõitsin nii kiiresti linnast minema kui võimalik oli.

Ilm oli sõiduks nagu loodud, vihmane, pime, halb nähtavus ja sedasi ma otsustasin esimeses suuremas ausutuses pidama jääda ja ööbimist otsida. Aga oh üllatust! Hostelid olid kas täis või siis rõõmustasid minimaalse nädalase viibimise nõudega. Lõpuks ei olnud midagi targemat teha kui lihtsalt edasi sõita. Pärast nappi möödumist teepeal vedelevast lehmalaibast läks mul igasugune sõiduisu üle ja tulenevalt suurepärasest päevast ei saanud ka une üle kurta. Esimesel võimalusel keerasin teeääres olevasse peatumiskohta ja üritasin siis magama jääda. Kottpime, mingid loomad sebivad ringi, iga väiksemgi krabin ehmatab poolsurnuks. No tee mis tahad, aga ei tule seda und, loomad elutoas! Vähemalt veidi puhanud sõitsin vaikselt edasi kuni järgmine asustus nimega Tully paistma hakkas ja keerasin siis lõpuks normaalses valgustatud kohas ennast magama. Öö oli vähemalt soe ja autos magamise kohta oli uni päris hea. Järgmisel päeval sõitsin Ayr'i ja otsustasin sinna pidama jääda, et ülejäänud retke veidi rohkem ette planeerida. Kuna eelnev öö möödus autos, siis otsustasin endale sellist luksust nagu motell lubada ja positiivse küljena andis see mulle ka soodsa interneti kasutamise võimaluse. Kuni veel valge oli avastasin ümbrust, nägin seni kõige lahedamat päikese loojumist ja õhtul siis klõbistasin netis kuni ühel heal hetkel hakkasid kõik tuled vilkuma, kostus mingeid pauke ja lõpuks valitses täielik pimedus. Lisaks kõigele oli tunda päris häirivat suitsuvingu. Toast välja ülejäänud tubadest välja tulnud hämmingus inimeste seltsi ja uurima, et mis toimub. Tegemist oli mingi lühisega ja midagi läks kuskil põlema, kuskilt tuli tuletõrje ja teatas, et nemad nüüd isoleerivad selle hoone ja kõik inimesed peavad lahkuma. Omanik leidis külastajatele ühe teise motelli ja maksis kõik sellega kaasnevad kulud loomulikult ise kinni. Väga tore, aga teine motell oli paras peldik ja autos oleks igaljuhul parem uni tulnud, sest toas oli lisaks kõigele veel mingi värvihaisu taoline hais tänu millele ma hommikul hea peavaluga päikesetõusu vastu võtsin.

Kolmandal päeval põrutasin Airlie Beachile, mis on väga popp turistilinn ja seal asuvad ka kuulsad Whitsandy (ei ole vist õige kirjapilt) saared. Oli küll ilus koht! Sinna peab kindlasti kunagi tagasi minema, mingi seltskonnaga paadi rentima ja mööda saari ringi tuuseldama. Muidu sellest kohast oleks pidanud minuga üks prantslane liituma, aga tänu ühel juhul tema mobiililevi puudumisele ja teisel juhul minu mobiili aku tühjaks saamisele see olemata jäigi ja põrutasin üksi edasi. Hiljem saime veel kontakti, aga selleks hetkeks olin ma juba 200 kilomeetrit edasi jõudnud. Taaskord oli pimedus maad võtnud, aga sedakorda ma olin palju kavalam. Esiteks eemaldasin ma tulede eest mingid tobedad plastikkatted, mis ilmselgelt liiga palju valgust neelasid ja teiseks avastasin tõsiasja, et esiklaasi läbipaistvuse huvides oleks hea mõte seda ka seestpoolt puhastada. Ja imede ime, sõida nagu päeval! Sedasi ma sõitsin kuni tee ja puude eristamine juba keeruliseks kiskus. Lisaks märkasin, et paganama külm on ja mootori temperatuuri näitav osuti on kukkunud alla alumise veerandi ning soojenduse põhja keeramine nii väga palju sooja ei annagi. Ühesõnaga oleks aeg ööle jääda. Esimeses peatumiskohas oli veel mingi masin puude vahel ööd veetmas ja esialgu parkisin sinna samasse, keerasin süüte välja ja mõtlesin elu üle järele. Kuna see oli mingi väga imelik masin, siis mulle seal üldse tegelikult ei meeldinud ja mõtlesin ikkagi veidi edasi sõita. Aga mis käima ei lähe on auto! Keera süüdet palju tahada, ei piiksugi. Aku tühi ei ole ... täiesti müstika! See ei meeldinud mulle kohe üldse enam, aga esimeset hämmingu hoost üle saades, avastasin, et minu pleier oli jäänud käigukangi vahele sedasi kinni, et käigu P asemel oli sees käik R ja sellises asendis ei peagi auto käima minema. Tore, sõitsin parema kohani samal ajal mõeldes, et tegelikult on ikka jube tore kui auto päriselt sedasi käima ei läheks. Magamiskoti, jope ja talvemütsiga ei olnudki eriti külm ja niimoodi saabus neljapäev.

Leidsin üles sellised kohad nagu Yeppoon (äkki oli selline kirjapilt) ja Emu Park. Yeppoon on ilmselgelt täielik paradiisilinn. Ei ole sellist tüüpilist Austraalia väikelinnale kohast paigutust (üks suur pikk tänav kuhu kogu äri koondunud on ja ülejäänud on kõik lihtsalt suvalised majad). Linna ääristab siis pikk rand helesinise ookeaniga. Seni vaieldamatult kõige ilusam asustus, kuhu ma Austraalias sattunud olen. Uurides, et mida põnevat selles kandis veel on, avastasin mingi loomapargi. Selline koht kuhu siis mingeid hättasattunud loomad toodud on. Väga lahe oli! Kängurud, pardid, kanad, paabulinnud, kuked ja veel mõned elukad kelle nime ma ei tea jooksevad siis vabalt ringi ja ebasõbralikumad elukad on aiaga piiratud. Sain püütonit käes hoida, krokodilli patsutada, kängurusid sööta jne. Kõige muljetavaldavamad olid emud. Ma ei ole kunagi ühtegi emu nagu päriselt sedasi näinud ja no on ikka lind! Ei ole ju normaalne kui ma seisan kogu oma pikkuses püsti ja mingi lind mulle samalt kõrguselt silma vaatab. Koaalad olid ka muidugi andekad, aga andekuse tippauhind läheb kukkedele. Esiteks käis üks neist mul kogu selle aja järel ja teiseks arvavad nad endast päris palju. Täpsemalt nad siis arvavad, et lisaks kanadele peavad nad ka parte ja paabulinde kamandama. Lihtsalt kohutavalt naljakas oli. Kirevad ennast ogaraks, aga ainsad, kes sõna kuulavad on kanad eks. Kuna päevane aeg kulus enamuses kõikvõimalike huvitavate kohtade vaatamisele, siis eesmärgi põhine sõitmine jäi taas pimedale. Leidsin ühe suure veoki, mis väga mõnusa hooga edasi liikus ja sedasi tema sabas sai sõidetud kuni Brsibane'i jäi 350 kilomeetrit. Veelkord siis, et pimedas on väga hea sellise suure eluka taga sõita kuna see pühib tee loomadest ja lehmalaipadest puhtaks. Ööbisin taaskord autos, aga mingi suure platsi peal, kus oli päris palju rahvast, vee olemasolu ja koguni WC.

Viimane päev sõitmist, põikasin Fraser Coastile, vaatasin veel ringi ja sedasi hakkaski Brisbane lõpuks kätte jõudma. Ei saa jätta mainimata, et kogu oma hiilgavas tarkuses jõudsin ma linna kell viis. Ehk siis õhtuseks tipptunniks. Ja ei saa jätta mainimata, et mul ei ole ühte peeglit ja samuti ei saa jätta mainimata, et ma ei ole sellises liikluses veel Austraalias sõitnud. Ja lõpuks ei saa jätta ka mainimata, et minu broneeritud hostel ei asu kuskil mujal kui südalinnas. Nagu te arvate võite oli see kõik koos üpris huvitav kompott. Vaatamata sellele, et mõned autojuhid minu peale üpris pahaseks said ja et ma ühe mootorratturi ning kaks jalakäijat peaaegu alla ajasin, lõppes kõik siiski hästi. Teine asi on parkimine, pole just lihtne ülesanne. Praegu on auto hosteli ees tänu nädalavahetusele, aga kui nädalavahetus otsa saab, siis ma ei teagi kuhu seda parkida, sest igal pool on kahe tunni piirang või siis tasuline parkimine. Ilmselt tuleb vaadata mõni hostel kesklinnast eemal. Praegune koht ei meeldi mulle nagunii, liiga läbu, 10 inimest ühes toas jne. Aga kuulduste järgi pidi siitkaudu tööd leidma ja sellepärast ma siia tulingi. Praegu on vastuvõtus mingi umpalumpa ja ilmselt ei ole seda mõtet ennem esmaspäeva küsida. Brisbane'i kohta ma midagi veel öelda ei oska peale selle, et tipptunnid on nõmedad, sõiduread on kitsad ja ilm on külm. Pole veel jõudnud üldse ringi vaadata. Esimene hämming hakkab üle minema ja eks nüüd saab siis vaikselt tegutsema hakata. Sõiduga võib üldiselt rahule jääda, auto pidas vastu ja kõik lõppes edukalt! Kokku sai läbitu umbes täpselt 2500 kilomeetrit.

Lõpp ja algus

Sedasi ... mul on teile üks ääretult kurb teadaanne: te ei kuule enam ühtegi sõna ei banaanidest ega Mareebast! Jah, lõpuks (LÕPUKS) olen ma oma 88 päeva farmitööd ausalt lõpule saanud ja minu üüratu panus Austraalia põllumajandusse on antud. Mis ma oskan öelda ... oli hea kogemus, hea vaheldus, nalja sai nabani ja uued head tutvusedki ei jäänud tekkimata. Edasi juhtub see, et esmaspäeval panen paagi kütust täis, tassin oma elamise autosse ja kihutan nelja tuule poole. Okei ... antud juhul on see neli tuult siiski Brisbane. Millisesse autosse võiks nüüd targem ja tähelepanelikum lugeja huvi tunda? Ikka too sama truu valge Mitsubishi, mis siis antud juhul jääb minu kasutusse kuna ülejäänud seltskonnal on nende plaanidega ühilduv transport olemas. Aivar sai endale täiesti tasuta ühe põhimõtteliselt liikuva mikrobussi (taaskord üks asi, mis kuulub "ainult Austraalias" rubriiki) ja Karl jätkab oma reisi koos Stephaniga, kes siis samuti parasjagu autoomanik on. Nagu siit järeldada võib, jätkan ma antud hetkel üksi. Aivar peab veel mõned nädalad farmiorjuses veetma ja Karli ning Stephaniga minu plaanid sedakorda kohe kuidagi ühtida ei taha. Sellegi poolest plaanib Aivar lähitulevikus minu jälgedes suuna Queenslandi pealinna poole võtta kuid eks paistab kuidas kõik lõpuks kujuneb.

Auto nukker seisukord on samuti jõudsalt paranenud uute rehvide näol kuna vanad olid juba veidi üle viimase piiri kulunud ja natukene rohkemgi. Homme installeeritakse minu metallist reisikaaslasele ka kerge helisüsteem kuna ma lihtsalt keeldun vaikuses sõitmast ja ennem lõplikku lahkumist tuleks veel üks peegel kuskilt välja otsida. Selle peegli kadumise koos kergete keremölkidega põhjustas siis üks ümberpõige kängurust ja säärase manöövri autor oli unine Aivar. Pikemas plaanis tahab see neljarattaline elukas muidugi mehhaaniku juures aega veeta, aga järgnevad 1700 kilomeetrit ei tohiks siiski probleeme valmistada. Eks ma siis hiljem otsustan kas jätan sõiduki endale või leian talle uue omaniku. Esimese variandi puhul nõuab see muidugi kulutust, sest auto on meil ju soetatud kogu seltskonna peale. Lõplik otsus selgub peale kohtumist mehhanikute ja teiste autoalaselt targemate tegelastega, aga aega on selle kiire asjaga (nagu Austraalias kombeks). Ja kui keegi küsib, et mis sai minu lendamise plaanidest, siis ma küsiks vastu, et kas te kujutate ette igavamat liikumisviisi Austraalias? Ega vist ...

Kiiret mul kuhugile ei ole ja sellest tulenevalt ei plaanigi ma Brisbane'i varem kui nädalaga jõuda. Muidugi ei saa jätta mainimata, et nägemist ja tegemist on antud rannikuäärsel marsruudil vähemalt kuu jagu, aga päris nii rikkaks ma banaane korjates nüüd ka ei saanud.

Ühest küljest on muidugi kurb, et meie seltskond nüüd sedasi lahku läheb, aga teisest küljest on tunne ääretult põnev ehk siis omapead tont teab kuhu ja sellest mis täpsemalt edasi saama hakkab on minul sama palju aimu kui teil. Mis ma oskan öelda, elu (Austraalias) on seiklus :)

Vahepeal midagi põrutavat juhtunud ei ole ... tavalised päevad. Nagu näiteks täna ei saanud Stephan ja Karl oma maasturiga peale kalalkäiku ühest väga pehmest, järsust ja kitsast kohast enam üles ning asi tipnes telefonikõnega, et kuule meil on vintsi vaja. Nimelt mina ja Aivar veetsime tänase päeva Cairns'is ja eks me siis peale paaritunnist poodides kolamist lõpuks päästeinglitena koos vintsiga appi tõttasime. Tunnike nikerdamist ja Landcruiser liikus taaskord omal jõul. Õnnelik juhus, et me samuti kalale ei läinud, sest kes siis vintsi toonud oleks eks? Siiamaani istuks õnged näpus sügavikus. Siit ka loo 2 moraali, et ärge minge kõik korraga kalale ja ärge päris igale poole oma maasturiga ronige. Aga tegelikult oli lõbus :)

Eilne päev oli samuti tore. See oli siis see päev, kus ma oma aja rehvide otsimisele pühendasin. Kuna päris nagu täiesti nagu täitsa uued rehvid on nagu täitsa kallid, siis ma mõtlesin, et parem oleks leida nagu korralikud, aga veidi kasutatud. Liiga palju nagusid sai nagu. Ühesõnaga lõpuks leidsin mingi autolammutuse ja proovisin seal õnne. Selline räpane ja tume koht nagu need lammutused ikka on, aga mis kõige parem .. kuskilt uimab siis välja mingi vanamees, kes räägib tempoga 3 sõna minutis ja on tegelikult mõned aastad surmale võlgu (vähemalt nii see välja nägi). Peale minu küsimust, et kas selliseid ja selliseid rehve ka on, läks ta siis neid kuskile otsima. Ei saanud arugi kui ta juba 15 minuti pärast tagasi oli ja teatas, et ..................... jah .................... on ...................... rehvid. Pilk peale, kiire käik sularaha järgi ja tagasi. Mina rumal arvasin, et maksan raha ära, viskan rehvid tagaluugist sisse ja põrutan minema, aga ei ei. Ennem kui ma toimuvast arugi sain oli auto tungrauaga üles tõstetud ja vanake mõtles, et paneb ikka rehvid alla ka. Esiteks on see täitsa hämmastav, sest tavaliselt tuleb selline teenus siiski eraldi tellida. Aga nalja sai, sest see võttis aega kõigest väga palju. Kuskilt ilmus veel mingi hambutu mehhanik ja nii nad siis kahekesi toimetasid. Peale uskumatut ajahulka olid rehvid lõpuks all ja ulatasin vanakesele siis raha, mille peale tegi vanake suured silmad, et jootraha ei saagi. Mina ei osanud ka midagi kosta, sest alla panna ma neid ei palunud ja säärase tempo eest oleks võinud hoopis tema allahindlust teha. Vaatasin talle juhmilt otsa, vanake torises midagi ja sedasi meie teed lahku läksid. Ma ei tea kuidas see nüüd sedasi ümber rääkides tundub, aga kohapeal oli kogu see värk uskumatult koomiline.

Või siis näiteks see mikrobuss mille Aivar tasuta sai. Esiteks sai ta selle endale kuna üks teine seltsimees pidi lahkuma ja müümiseks enam mahti ei olnud. Seega jättis ta bussi lihtsalt tee äärde. Aivar märkas seda ja kui muretsev kodanik võttis ühendust, et kuule miks su buss lahtiste ustega sedasi teeääres seisab? Ja nii saigi Aivar loa see endale võtta. Kusjuures kõneall olev lahkunud kodanik oli selle samuti kunagi tasuta saanud. Üks probleem oli muidugi see, et bussi võtme oli too iirlane kaasa võtnud. Aga pole hullu, milleks meil siis kruvikeerajad on? Jah, kruvikeerajaga läks masin kenasti tööle. Edasi 2 koomilist lugu. Nimelt käis Aivar sellega õhtul poes ja tänu teatud käivitusprobleemidele jättis pärast parkimist mootori tööle, aga kogu oma geniaalsuses pani auto ukse kinni lukustusasendis. Ja mida meil ei ole? Võtit! Läksime Karliga olukorda hindama ... auto keset parklat, mootor töötab ja uksed lukus. Nii me siis seal pusisime kuni lõpuks õnnestus küljeklaasi vahelt sisse pistetud traadiga ukse lukustusnupp üles tõmmata. Ehk siis välja nägi kogu lugu sedasi nagu kolm tüüpi varastaks poeparklast autot. Ja kujutage nüüd ette kui keegi oleks politsei kutsunud. Kuidas seda nüüd seletadagi ... haamer, traat, 3 tüüpi kuskilt Eestist, kruvikeeraja süütelukus ja auto omanik on tontteabkus. Seoses politseiga jõuame teise koomilise juhtumiseni ühel teisel heal päeval. Nimelt see kruvikeeraja trikk lõputult ei töötanud ja roolilukk enam maha ei tulnud.

Seega tegi Aivar veidi lammutustööd ja lõpuks oli vaatepilt selline, et Aivar saeb usinalt rauasaega roolilukustust. Samal ajal sõidab mööda politsei. Aivar rauasaag käes lehvitab politseile .... ja teate mis ... politsei lehvitab vastu. Ainult Austraalias! Ja nii need päevad meil siin läinud on ...

Kuna minu edaspidised toimetused saavad ilmselgelt olema tunduvalt seiklusrohkemad kui viimased paar kuud banaanifarmis, siis on ilmselgelt ka põhjust siia tihedamini tähti ritta seada. Esmaspäeval on start ja edasisest katsun siis tihedat ülevaadet anda. Vahepeal võtke aga kätte ja kirjutage veidi ka oma tegemistest (need kes seda veel teinud ei ole) :)