Ilmselgelt olete te juba piisavalt kaua oodanud, et asume siis kohe asjale kallale. Terve üks aasta Austraalias on läbi saanud! Juhuuuuuuu! Nagu siit aru võib saada, siis sain ma oma viisa kenasti ilma eriliste probleemideta pikendatud, mis eelkõige tähendab seda, et ma jään siia maailma kuklapoolele vähemasti veel üheks heaks aastaks - loogiline!
Kogu veebruar ja enamus märtsist möödus edukalt vahelduva eduga tööd rügades. Vahelduva eduga seepärast, et nagu tavaks on saanud, siis vahepeal on tööd ja vahepeal ei ole ... sõltuvalt siis ilmast ja paljudest muudest juhuslikkusel põhinevatest faktoritest. Eelmise postitusega ma jõudsin ilmselt umbes selleni, et töö kiskus nõmedaks, ilm oli väga märg ja muda oli minu truu kaaslane. Mõni aeg edasi ja asi läks sootuks paremaks, märg hooaeg sai läbi, istutamine sai läbi ja väetamisest sai üks minu lemmikameteid. Mitte, et mulle hirmsasti meeldiks mingi labidaga kuskil põllu peal päevad otsa ringi joosta, aga vähemasti sündis nii mõnigi uus rekord. Noh näiteks viimase nädalaga õnnestus teenida kõigest 1200 dollarit peale makse ... hmm ... miks ma siia veel üheks aastaks nüüd jäängi ... eks! :P
Kuid nagu kõik head asjad saavad ükskord otsa, siis polnud väetaminegi mingi erand. Tõttöelda sai üldse kogu töö otsa ja Lakelandi perioodi võibki sellega lõppenuks lugeda. Edasi pandi meid valiku ette, et kas jätkate tööd Tully's, mille täpne algus oli kõike muud kui paigas või siis ütlete selleks korraks nägemist. Tuleb siis välja sedasi, et meie ütlesime nägemist. Sellegi poolest sai esialgselt kokkulepitud, et oleme platsis Lääne-Austraalia projekti jaoks, mis peaks hakkama kunagi juuni keskel.
Lahkumise päev oli selline üpris tundesegane, sest eks neli head kuud tekitavad üpris põnevaid inimsuhteid kuid teisest küljest oli jällegi äärmiselt hea meel, et kogu see puntra**** selleks korraks läbi on. Üldiselt peaks kogu Outlandi perioodi nimetama seni kõige segasemaks, metsikumaks, jaburamaks, iroonilisemaks ja edukamaks ajaks Austraalias (seda kõike siis üheaegselt). Ilmselt üsna kordumatu kogemus.
Edasi läheb aga lugu sedasi, et pakkisime kogu oma kraami autosse ja sõitsime puhkama või vähemalt nii me tol hetkel arvasime. Igaljuhul esialgseks sihtpunktiks sai valitud üks parimaid kalastuspaiku kogu Põhja-Queenslandis ja tegemist siis kohakesega nimega Archers Point, mis lisaks kalastamisele pakub rahu, ookeanit, päikest, lõket .... ühesõnaga see on täpselt selline koht, kus on nagu üldse kõik olemas, mida sa ühelt puhkuselt oodata võiksid. Jah, me oleme seal varemgi käinud! Sedakorda olime me veel koguni nii edukad, et soetasime omale täiesti isiklikud kalaõnged, varusime mõne päeva jagu toidukraami ja muud varustust, ühesõnaga täisvärk. Teha oli jäänud veel vaid üks ja üpris oluline asi ehk siis kohale sõita. Iseenesest positiivne on see, et sinna viib tee, aga negatiivse poole pealt võiks mainida, et tegemist ei ole just parima teega mingi tavalise mitte neliveolise sõiduauto jaoks kuid seni olime asjaga siiski toime tulnud. Sedakorda aga otsustas ilm, et kui nüüd õige hakkaks sadama ja sajaks kohe nii, et on sajatud. Meie üldiselt vihma ei karda, aga mingit meetrisügavust järve kardab meie auto küll. Ühesõnaga juhtus sedasi nagu ühe hästi planeeritud puhkusega ikka juhtuda võiks - kõik kisub ... eee ... teateküllkuhu. Ühesünaga umbes poolel teel sihtkohta kohtusid järv keset teed ja meie. Ilmselt oleks katse seda ületada lõppenud minu auto viimaste hingetõmmetega ja just seepärast keerasime me otsa üpris frustreerunult ringi.
Järgnev viis meid läbi endiselt sadava vihma Mt Molloy lähedal asuvale laagriplatsile, kus me siis esimese "puhkuseöö" mööda saatsime. Hommikul jätkasime Port Douglase suunal plaaniga sealt edasi põrutada Daintree rahvusparki, et siis varasemalt ebaõnnestunud kalastusretke kuidagigi kompenseerida. Ilmselgelt pean ma mainima, et kogu see aeg sajab, sajab ja sajab. No tore, jõuame Port Douglasesse ja mis sa muud ikka oskad pihta hakata kui poodi minna. Käime poes, ostame kõik tähtsad asjad poest ära, lähme tagasi auto juurde, istume autosse ... plõks. plõks, plõks. Auto raip ei käivitu!!! Okei, ilmselt on aku tühi. Leian mingid inimesed, kes potensiaalselt aidata võiksid, krokodillid välja, juhtmed külge ... plõks, plõks, plõks. No kurja! Mis seal ikka, autoteenindusse (no nii umbes 500 meetrit eemal). Seletame loo ära, et nii ja naa. Tädike muidugi mõista naeratab ning seletab, et kui meie mehaanik nüüd kohale peab tulema, siis maksab see 90 dollarit, aga kui te näiteks tooksite meile siia oma aku, siis me saaksime seda testida ja blablabla see oleks palju odavam. No ilmselgelt ei maksa me mingisugusele mehaanikule 500 meetrise vahemaa eest 90 dollarit. Läbi vihmasaju auto juurde tagasi, monteerisime aku maha ja läbi vihmasaju uuesti tädikese juurde. Nemad siis testisid ja möllasid kuni jõudsid järeldusele, et see aku enam ei lae, aga vot ei ole hullu, sest mul siit leti alt kohe hüppavad uued 160 dollarilised akud välja. Oi kui tore! Ei noh ... tegelikult ei osanud midagi muud teha ka kui see uus aku siis ära osta (mitte, et ma neid väga uskunud oleks). Vähemalt niipalju, et kuna aku oli täislaadungiga, siis käivitus auto kenasti ja võimaldas meil taaskord kuskile poole liikuda ... kasvõi siis seni kuni ta uuesti tühjaks saab.
Vihmast oli selleks hetkeks juba täielik kopp ees ja leidsime, et las see Daintree koos oma vihmametsade, järvede ning kaladega jäägu mõneks teiseks heaks korraks - sõidame kuhugile kus ei saja! Järgmiseks peatuspaigaks sai Babinda lähedal asuv järjekordne telkimisala, kus me endiselt nautisime vistmittekunagi lõppevat vihmasadu ja tõttöelda ei viitsinud me kogu möödunud sündmuste peale isegi mitte telki püsti panna vaid magasime autos kuni hommikul vihm paistma hakkas.
Mis seal siis ikka - põrutame edasi! Võti süütelukku, käivitame ... plõks, plõks, plõks. **** **** ****** ****! Nii ... õnneks on igal korralikul telkimisplatsil alati paar autotäit sakslasi ja taaskord tuli auto käivitamiseks abi küsida. Kogu selle protsessi ajal hakkas loomulikult veelgi rohkem vihma sadama ehk siis tegelikult palju rohkem vihma nagu väga ei saakski sadada. Lisaks oli sakslastel mingisugune bussi moodi sõiduk ja tänu sellele läks neil vähemasti pool head tundi, et kindlaks teha kuhu jaapani bussiinsenerid küll aku installeerida võisid. Minu meelest nad vaatasid isegi kindalaekasse, aga teisest küljest ei olnud me ise selle koha pealt palju targemad. Lõpuks sai aku siiski üles leitud, meie auto sai käivitatud ja ühtlasi sai selgeks, et meie krokodillid olid hoopistükis vigased ja järelikult saime me kokkuvõttes eelneva akuostuga hoopistükis petta ... oeh ... jah, see ongi nii keeruline, aga sellegi poolest on see kõik veel väga üldistavalt ja lihtsalt kirjeldatud.
Kerges lootuses, et õhtuks oleme kusagil keset päikesepaistet ookeani ääres kala püüdmas purunes kolm kilomeetrit pärast laagriplatsilt ärasõitu juba mõnda aega libisenud generaatori rihm, mis omakorda seletab seda miks aku algusest peale tegelikult ei laadinud ... oeh ... kokkuvõtlikult sai meil aku Port Douglases tühjaks kuna generaatori rihm libises ning aku ei saanud piisavalt pinget, meie uskusime samas et asi ei ole akus kuna katse seda krokodillidega käivitadada luhtus, tänu millele sai tädi Autoremont meile pähe määrida uue aku, mida absoluutselt vaja poleks olnud, aga seda me avastasime alles tollel hommikul kui sakslased akut üles ei leidnud ja selgus, et meie krokodillipaar sootuks ei tööta ja nüüd purunes lõpuks ka rihm ise ning meie oleme keset pärapõrgut laupäevasel päeval autoga teeääres ... lihtne!
Mis siis edasi .. mis seal ikka, jalad alla ja Babinda poole rännak. Kuid nagu iga korraliku rännakuga sõidab alati mööda piisavalt palju uus-meremaalasi ja nii ka seekord korjati meid peale ning visati linna ära. Nii ... Babinda on selline linn, et linnaks on seda palju nimetada ja tegu oli ikkagi laupäevaga. Läksime suvalisse lahtiolevasse tööriistapoodija küsisime kahe imeliku vanamehe käest, et kas siin üüratus suurlinnas mõni mehhaanik ka leidub. Pööritasid silmi ja näitasid sisuliselt üle tee asuva maja peale, et jah seal üks mees on, aga täba teda pole, HAHAHAHA! Siiski lohutasid, et mõnikord ta laupäeviti ikka käib kohal ka ja sõitma pidi ta valge kaubikuga ... pealegi ega teil midagi paremat ikka teha poleks kui teda oodata, sest auto on ju katki, HAHAHAH! No tore, ootasime siis mõned head tunnid kuni mehaanik oma valge kaubikuga päevavalgele tuli. Seletan mure ära, mõtleb ... ütleb yeeees ... siis ütleb noooo .... siis vangutab pead ning teatab, et tal pole aega, aga mingu me mingi teise mehe juurde, kes on kuskil seal ja seal. Läksimegi kuhugile sinna ja sinna ning tõepoolest oli seal üks mees, kes kohe meie murest erutus, organiseeris transpordi autoni pluss akulaadija, pärast suto tema juurde saamist käskis meil pubisse minna ning õlut juua ja kolme tunni pärast tagasi tulla. Pubis käidud, ülu joodud, mees istub töökoja ees ja räägib juttu. Küsin, et mis värk siis on?? Ahjaa, teie, kohe vaatame seda asja ... (5 minutit pusimist) ... nii ... rihm vahetatud. Küsime, et mis me võlgneme? Mitte midagi! AGA kui te koju tagasi lähete, siis saadate mulle postkaardi või muidu ma tulen teid ise mööda Euroopat taga ajama. Selline lugu siis! Tegemist oli muuseas samuti eurooplasega, aga ma nüüd ei mäleta täpselt ... mingi ida kandi riik see oli ... Jonathan oli nimi igal juhul.
Edasi viis meie tee sinna, kus sadu lõpuks läbi sai ja suurest rõõmust, et see lõpuks juhtus, jäime me koguni kolmeks heaks ööks ühte üpris toredasse kohta laagrisse, kus juhtus nii seda koma teist, aga hetkel pikemalt antud teemat lahkama ei hakka.
Järgmine punkt meie "puhkusereisil", millel ma pikemalt peatuda tahaks on Airlie Beach, kruiis ja snorgeldamine. Kuna kogu möödunud reis koosnes enamuses vihmast ja autohädadest, siis nüüd oli aeg midagi põnevat teha. Ja kuidas sa ikka Queenslandiga sedasi hüvasti jätad, et Suurt Korallrahu ja maailma ühte esiranda nimega Whitehaven Beach ei külasta. Et seda kõike ühekorraga ette võtta saigi leitud sobiv variant, mis kujutas endast siis tolle ranna külastust, snorgeldamist, sööke ja jooke jne.
Kuid nagu arvata võib läks kõik hoopis teistmoodi ... jätkub homme!
Kogu veebruar ja enamus märtsist möödus edukalt vahelduva eduga tööd rügades. Vahelduva eduga seepärast, et nagu tavaks on saanud, siis vahepeal on tööd ja vahepeal ei ole ... sõltuvalt siis ilmast ja paljudest muudest juhuslikkusel põhinevatest faktoritest. Eelmise postitusega ma jõudsin ilmselt umbes selleni, et töö kiskus nõmedaks, ilm oli väga märg ja muda oli minu truu kaaslane. Mõni aeg edasi ja asi läks sootuks paremaks, märg hooaeg sai läbi, istutamine sai läbi ja väetamisest sai üks minu lemmikameteid. Mitte, et mulle hirmsasti meeldiks mingi labidaga kuskil põllu peal päevad otsa ringi joosta, aga vähemasti sündis nii mõnigi uus rekord. Noh näiteks viimase nädalaga õnnestus teenida kõigest 1200 dollarit peale makse ... hmm ... miks ma siia veel üheks aastaks nüüd jäängi ... eks! :P
Kuid nagu kõik head asjad saavad ükskord otsa, siis polnud väetaminegi mingi erand. Tõttöelda sai üldse kogu töö otsa ja Lakelandi perioodi võibki sellega lõppenuks lugeda. Edasi pandi meid valiku ette, et kas jätkate tööd Tully's, mille täpne algus oli kõike muud kui paigas või siis ütlete selleks korraks nägemist. Tuleb siis välja sedasi, et meie ütlesime nägemist. Sellegi poolest sai esialgselt kokkulepitud, et oleme platsis Lääne-Austraalia projekti jaoks, mis peaks hakkama kunagi juuni keskel.
Lahkumise päev oli selline üpris tundesegane, sest eks neli head kuud tekitavad üpris põnevaid inimsuhteid kuid teisest küljest oli jällegi äärmiselt hea meel, et kogu see puntra**** selleks korraks läbi on. Üldiselt peaks kogu Outlandi perioodi nimetama seni kõige segasemaks, metsikumaks, jaburamaks, iroonilisemaks ja edukamaks ajaks Austraalias (seda kõike siis üheaegselt). Ilmselt üsna kordumatu kogemus.
Edasi läheb aga lugu sedasi, et pakkisime kogu oma kraami autosse ja sõitsime puhkama või vähemalt nii me tol hetkel arvasime. Igaljuhul esialgseks sihtpunktiks sai valitud üks parimaid kalastuspaiku kogu Põhja-Queenslandis ja tegemist siis kohakesega nimega Archers Point, mis lisaks kalastamisele pakub rahu, ookeanit, päikest, lõket .... ühesõnaga see on täpselt selline koht, kus on nagu üldse kõik olemas, mida sa ühelt puhkuselt oodata võiksid. Jah, me oleme seal varemgi käinud! Sedakorda olime me veel koguni nii edukad, et soetasime omale täiesti isiklikud kalaõnged, varusime mõne päeva jagu toidukraami ja muud varustust, ühesõnaga täisvärk. Teha oli jäänud veel vaid üks ja üpris oluline asi ehk siis kohale sõita. Iseenesest positiivne on see, et sinna viib tee, aga negatiivse poole pealt võiks mainida, et tegemist ei ole just parima teega mingi tavalise mitte neliveolise sõiduauto jaoks kuid seni olime asjaga siiski toime tulnud. Sedakorda aga otsustas ilm, et kui nüüd õige hakkaks sadama ja sajaks kohe nii, et on sajatud. Meie üldiselt vihma ei karda, aga mingit meetrisügavust järve kardab meie auto küll. Ühesõnaga juhtus sedasi nagu ühe hästi planeeritud puhkusega ikka juhtuda võiks - kõik kisub ... eee ... teateküllkuhu. Ühesünaga umbes poolel teel sihtkohta kohtusid järv keset teed ja meie. Ilmselt oleks katse seda ületada lõppenud minu auto viimaste hingetõmmetega ja just seepärast keerasime me otsa üpris frustreerunult ringi.
Järgnev viis meid läbi endiselt sadava vihma Mt Molloy lähedal asuvale laagriplatsile, kus me siis esimese "puhkuseöö" mööda saatsime. Hommikul jätkasime Port Douglase suunal plaaniga sealt edasi põrutada Daintree rahvusparki, et siis varasemalt ebaõnnestunud kalastusretke kuidagigi kompenseerida. Ilmselgelt pean ma mainima, et kogu see aeg sajab, sajab ja sajab. No tore, jõuame Port Douglasesse ja mis sa muud ikka oskad pihta hakata kui poodi minna. Käime poes, ostame kõik tähtsad asjad poest ära, lähme tagasi auto juurde, istume autosse ... plõks. plõks, plõks. Auto raip ei käivitu!!! Okei, ilmselt on aku tühi. Leian mingid inimesed, kes potensiaalselt aidata võiksid, krokodillid välja, juhtmed külge ... plõks, plõks, plõks. No kurja! Mis seal ikka, autoteenindusse (no nii umbes 500 meetrit eemal). Seletame loo ära, et nii ja naa. Tädike muidugi mõista naeratab ning seletab, et kui meie mehaanik nüüd kohale peab tulema, siis maksab see 90 dollarit, aga kui te näiteks tooksite meile siia oma aku, siis me saaksime seda testida ja blablabla see oleks palju odavam. No ilmselgelt ei maksa me mingisugusele mehaanikule 500 meetrise vahemaa eest 90 dollarit. Läbi vihmasaju auto juurde tagasi, monteerisime aku maha ja läbi vihmasaju uuesti tädikese juurde. Nemad siis testisid ja möllasid kuni jõudsid järeldusele, et see aku enam ei lae, aga vot ei ole hullu, sest mul siit leti alt kohe hüppavad uued 160 dollarilised akud välja. Oi kui tore! Ei noh ... tegelikult ei osanud midagi muud teha ka kui see uus aku siis ära osta (mitte, et ma neid väga uskunud oleks). Vähemalt niipalju, et kuna aku oli täislaadungiga, siis käivitus auto kenasti ja võimaldas meil taaskord kuskile poole liikuda ... kasvõi siis seni kuni ta uuesti tühjaks saab.
Vihmast oli selleks hetkeks juba täielik kopp ees ja leidsime, et las see Daintree koos oma vihmametsade, järvede ning kaladega jäägu mõneks teiseks heaks korraks - sõidame kuhugile kus ei saja! Järgmiseks peatuspaigaks sai Babinda lähedal asuv järjekordne telkimisala, kus me endiselt nautisime vistmittekunagi lõppevat vihmasadu ja tõttöelda ei viitsinud me kogu möödunud sündmuste peale isegi mitte telki püsti panna vaid magasime autos kuni hommikul vihm paistma hakkas.
Mis seal siis ikka - põrutame edasi! Võti süütelukku, käivitame ... plõks, plõks, plõks. **** **** ****** ****! Nii ... õnneks on igal korralikul telkimisplatsil alati paar autotäit sakslasi ja taaskord tuli auto käivitamiseks abi küsida. Kogu selle protsessi ajal hakkas loomulikult veelgi rohkem vihma sadama ehk siis tegelikult palju rohkem vihma nagu väga ei saakski sadada. Lisaks oli sakslastel mingisugune bussi moodi sõiduk ja tänu sellele läks neil vähemasti pool head tundi, et kindlaks teha kuhu jaapani bussiinsenerid küll aku installeerida võisid. Minu meelest nad vaatasid isegi kindalaekasse, aga teisest küljest ei olnud me ise selle koha pealt palju targemad. Lõpuks sai aku siiski üles leitud, meie auto sai käivitatud ja ühtlasi sai selgeks, et meie krokodillid olid hoopistükis vigased ja järelikult saime me kokkuvõttes eelneva akuostuga hoopistükis petta ... oeh ... jah, see ongi nii keeruline, aga sellegi poolest on see kõik veel väga üldistavalt ja lihtsalt kirjeldatud.
Kerges lootuses, et õhtuks oleme kusagil keset päikesepaistet ookeani ääres kala püüdmas purunes kolm kilomeetrit pärast laagriplatsilt ärasõitu juba mõnda aega libisenud generaatori rihm, mis omakorda seletab seda miks aku algusest peale tegelikult ei laadinud ... oeh ... kokkuvõtlikult sai meil aku Port Douglases tühjaks kuna generaatori rihm libises ning aku ei saanud piisavalt pinget, meie uskusime samas et asi ei ole akus kuna katse seda krokodillidega käivitadada luhtus, tänu millele sai tädi Autoremont meile pähe määrida uue aku, mida absoluutselt vaja poleks olnud, aga seda me avastasime alles tollel hommikul kui sakslased akut üles ei leidnud ja selgus, et meie krokodillipaar sootuks ei tööta ja nüüd purunes lõpuks ka rihm ise ning meie oleme keset pärapõrgut laupäevasel päeval autoga teeääres ... lihtne!
Mis siis edasi .. mis seal ikka, jalad alla ja Babinda poole rännak. Kuid nagu iga korraliku rännakuga sõidab alati mööda piisavalt palju uus-meremaalasi ja nii ka seekord korjati meid peale ning visati linna ära. Nii ... Babinda on selline linn, et linnaks on seda palju nimetada ja tegu oli ikkagi laupäevaga. Läksime suvalisse lahtiolevasse tööriistapoodija küsisime kahe imeliku vanamehe käest, et kas siin üüratus suurlinnas mõni mehhaanik ka leidub. Pööritasid silmi ja näitasid sisuliselt üle tee asuva maja peale, et jah seal üks mees on, aga täba teda pole, HAHAHAHA! Siiski lohutasid, et mõnikord ta laupäeviti ikka käib kohal ka ja sõitma pidi ta valge kaubikuga ... pealegi ega teil midagi paremat ikka teha poleks kui teda oodata, sest auto on ju katki, HAHAHAH! No tore, ootasime siis mõned head tunnid kuni mehaanik oma valge kaubikuga päevavalgele tuli. Seletan mure ära, mõtleb ... ütleb yeeees ... siis ütleb noooo .... siis vangutab pead ning teatab, et tal pole aega, aga mingu me mingi teise mehe juurde, kes on kuskil seal ja seal. Läksimegi kuhugile sinna ja sinna ning tõepoolest oli seal üks mees, kes kohe meie murest erutus, organiseeris transpordi autoni pluss akulaadija, pärast suto tema juurde saamist käskis meil pubisse minna ning õlut juua ja kolme tunni pärast tagasi tulla. Pubis käidud, ülu joodud, mees istub töökoja ees ja räägib juttu. Küsin, et mis värk siis on?? Ahjaa, teie, kohe vaatame seda asja ... (5 minutit pusimist) ... nii ... rihm vahetatud. Küsime, et mis me võlgneme? Mitte midagi! AGA kui te koju tagasi lähete, siis saadate mulle postkaardi või muidu ma tulen teid ise mööda Euroopat taga ajama. Selline lugu siis! Tegemist oli muuseas samuti eurooplasega, aga ma nüüd ei mäleta täpselt ... mingi ida kandi riik see oli ... Jonathan oli nimi igal juhul.
Edasi viis meie tee sinna, kus sadu lõpuks läbi sai ja suurest rõõmust, et see lõpuks juhtus, jäime me koguni kolmeks heaks ööks ühte üpris toredasse kohta laagrisse, kus juhtus nii seda koma teist, aga hetkel pikemalt antud teemat lahkama ei hakka.
Järgmine punkt meie "puhkusereisil", millel ma pikemalt peatuda tahaks on Airlie Beach, kruiis ja snorgeldamine. Kuna kogu möödunud reis koosnes enamuses vihmast ja autohädadest, siis nüüd oli aeg midagi põnevat teha. Ja kuidas sa ikka Queenslandiga sedasi hüvasti jätad, et Suurt Korallrahu ja maailma ühte esiranda nimega Whitehaven Beach ei külasta. Et seda kõike ühekorraga ette võtta saigi leitud sobiv variant, mis kujutas endast siis tolle ranna külastust, snorgeldamist, sööke ja jooke jne.
Kuid nagu arvata võib läks kõik hoopis teistmoodi ... jätkub homme!
