Nii ... nüüd olen vähemalt pooltest blogilugejatest lahti saanud ja ülejäänud pooltel on ilmselt kannatus juba katkemas. Olgu kuidas on, aga lõpuks on teie ette jõudnud üks erakordne hetk - uus postitus!
Asjad on nüüd omadega sinnamaani jõudnud, et suurepärane töö keset suurepäraseid banaane hakkab lõpuks minu jaoks otsa lõppema ja täiesti otse ning ausalt - see on lihtsalt suurepärane! Käisin tööagentuuri Jenny juures asju uurimas ja selgus, et minu 88 päeva farmitööd täitub juba kümnendal juulil. Ehk siis pärast seda olen ma "vaba" ja võin soovi korral Austraaliat vallutada ka mõnel järgneval aastal. Praeguseks hetkeks on banaanidest, Mareebast ning farmitööst viisakalt öeldes siiber. Plaan vahelduseks suurlinna ellu sukelduda on endiselt jõus ja nagu ma juba eelmises lühipostituses mainisin saab sihtkohaks olema kõigest 1700 kilomeetri kaugusel asuv Brisbane. Millal, kuidas ja kellega see plaan nüüd täpsemalt realiseerub ei ole veel päris selge ka mulle endale isiklikult, sest kõik sõltub minu ja Austraalia maksuameti vahelise maadluse tulemusest. Ehk siis mina tahan neilt raha, aga nemad ei taha väga kergemeelselt seda mulle anda ... seega tuleb kaval olla ja tolle viimase omaduse puudumises mind nüüd küll süüdistada ei saa. Pikemalt kirjutan sellest tsirkusest pärast lõpptulemuse selgumist. Igal juhul üks asi on kindel - ennem augustit olen ma siit läinud.
Kuigi tegemist on banaanifarmiga, siis viimasel ajal on töö iseenesest üsna banaanikauge. Lisandunud on põnevad ülesanded nagu niisutussüsteemide parandamine ja kivide korjamine. Esimese puhul on alati olemas üllatusmoment ehk siis kunagi ei tea kui märjaks parasjagu saada võib ja teine töö ilmselgelt kommentaari ei vaja. Töötempo võrdluseks, et kujutage kujutage ette kui tigu kurvis hoogu maha võtab ... saite mingi pildi ehk. Kedagi see iseenesest ei huvitagi, sest kuna on talv, siis pole meil kiiret kuhugi ja tuleb vältida olukorda nimega "töö sai otsa". Peter oli muidugi üsna pettunud, et ma juba kahe-kolme nädala pärast lahkun, aga ma lohutasin teda lubades banaanide kõrghooajaks tagasi tulla. Mitte et see mul tegelikult plaanis oleks, aga never say never.
Nüüd veidi muudest tegemistest nagu näiteks jaanipäev ja pühapäeva pärastlõunane maastikuseiklus. Ei saanud me ju jätta jaanipäeva ilma lõkketa ja lõke sai. Veidi kiiksuga see asi muidugi välja kukkus. Esiteks tegime me seda oma karavanpargis kuna siin on üks vana tuletegemisekoht, kus pealtnäha kunagi aktiivne grillitegevus on toimunud. Teiseks ei olnud mitte kuskilt võtta mitte midagi, millest nagu tegelikult tuld teha saaks. Siinkohal sooritasin ma oma elu parima ostu ehk siis kotitäis puid 8 dollarit. Kolmandaks kõrbes täielikult ära üks tuletegemise eesmärke - liha. Põhjustatud oli see väga kummalisest lihast (siinkohal on nüüd meil Aivar süüdi) ja väga laisast/lohakast grillmeistrist (siinkohal on süüdi Karl). Ühesõnaga üks on loll ja teine on laisk ning mina pean üksi rabama. Hea küll ... tegelikult andsime me kõik oma panuse selle õhtu koomilisse lõpptulemusse. Õhtu lõpus tuli meie tegemisi kaema ka karavanpargi omanik ja palus meil tuld rohkem mitte teha kuna tal pidi selleks luba puuduma. Vähemalt ei ole traditisioon rikutud ja jaanituli oli täitsa asjalik.
Lisaks korraldasime reedel väikese järeljaaniõhtu otsides üles teised siinkandi eestlased ja kokku saime neid kohale tervelt neli. Toredad kaasmaalased, sedakorda hea grill ja mõnus ilm tegid sellest kokku ühe kordaläinud reede. Kusjuures äärmiselt imelik oli viibida suuremas seltskonnas, kus kogu suhtlus toimub omamaakeeles. Ei oska väga hästi nüüd jällegi seletada, aga ühesõnaga naljakas/omapärane tunne oli.
Pühapäevaga oli selline lugu, et me olime puhtjuhuslikult tööl kuna üks päev nädala sees oli meil vaba. Ehk siis sisuliselt tegime päeva tagasi.Kuna kivide korjamine ja kuum päike ei ole minu nägemus normaalsest pühapäevast, siis vihjasime Peterile, et võiks nagu lõunast päeva lõppenuks lugeda ja nii saigi. Et ilusat ilma mitte raisku lasta (viimasel ajal on siin mingi talvele mitte kohane kuumalaine või midagi ... väga soe), siis otsustasime ujuma minna. Sihtkohaks valisime ühe järve, aga me ei olnud päris kindlad, et selles kohas ka tegelikult järv on ja sellest kogu lugu algas. Järve me ei leidnud. Küll aga oli tee mida mööda me sõitsime äärmiselt põnev ja me otsustasime, et vaatame kuhu see meid lõpuks viib. Põnev oli see tee siis selles mõttes, et läbitav ainult tõsiseltvõetavale maasturile ja kohati ei saagi seda enam teeks nimetada. Tõsiseltvõetav maastur oli meil Landcruiseri näol istumise all ja nii me siis järjest rohkem eikuhugi sõitsime. Vahepeal oli tee blokeeritud suletud väravate näol, aga kuna mingit täpsustavat silti või kirja nende juures näha ei olnud, siis me lihtsalt avasime need ja panime kenasti enda järel kinni. Peamine põhjus oli tegelikult see, et kuna see tee oli piisavalt jube, siis me ei tahtnud lihtsalt tagasi sõita ja pigem otsustasime jätkata lootes, et ehk me jõuame kuhugile siiski lõpuks välja. Tõepoolest me lõpuks kuhugile jõudsime ... mõned vanad majad ja palju mahajäetud autosid. Sellised üpris linnamasinad ja pigem vanemad, et täiesti arusaamatu mida need seal tegid. See oli tegelikult üpris hirmus koht, sest teate ju küll neid kõiki toredaid õudusfilme eks. Ühesõnaga uksed lukku ja minema ... jõudsime veel mingi väravani, kus tavaliselt ilmselt siis esimest korda siiski sisse tullakse, aga meie läksime sedakorda sealt välja. Mingi omapärase huumoriga silt oli seal veel ka ja sellest piisas, et me kiiresti edasi sõitsime. Edasi oli tee juba täiesti tee ja lõpuks me jõudsime välja Dimbullah'sse ehk siis omasime taaskord teadmist oma asukohast. Vot selline lugu! Meil endal oli igaljuhul väga põnev.
Järgnevad nädalad saavad kiired olema, sest tegelemist tahab maksuamet, tulevase töö otsimine, CV-de vorpimine ja lisaks veel ka banaanifarmi rõõmud. Seega ei julge ma järgmist sissekannet ennem paari nädalat lubada, aga eks me näe.
