31. oktoober 2009
Teadaanne!
Olen kuskil eikusagil ja korjan arbuuse, mobiililevi ei ole, internetti ei ole, mitte midagi ei ole. Ennem reedet ilmset rohkem ei kuule, siis liigun korraks Mareebasse. Ahjaa ... Lakeland on koha nimi.
11. oktoober 2009
Lõpuks
Nii ... ma enam nüüd tõepoolest ei tea kus otsast pihta hakata. Alustaks ehk sellest, et kuidas minu tööasjad vahepeal kulgenud on. Tänaseks olen ma veetnud mõned päevad kingapoes aidates siis seda poodi täpemalt punktist a punkti b kolida. Ei oleks eluski uskunud kui palju kingi võib üks kingapood tegelikult sisaldada. Head kerged asjad iseenesest, aga kui neid peab tuhandeid karpe võimalikult kiiresti ühest kohast teise võluma, siis päeva lõpuks on tunne ei parem ega halvem kui pärast kõkkupõrget rongiga. Kuna omanik oli minu tegevusest väga sillas, siis helistas ta ka järgmisel päeval, et äkki saad tulla ja ventilaatorid laest alla monteerida ning nipet näpet asju veel teha. Sai ka see tehtud nagu arvata võite kuid paraku rohkemaks tal mind vaja ei olnud. Pidi varsti reisima minema ja lubas teada anda, et saan siis teda päris kohe kingade müümise näol asendada. Mina ja kingamüüja ... haha ... elu täis üllatusi.
Teiseks on koostöös Ademiga mõned autod omale ilusa särava välimuse saanud. Parim oli hommik kui Adem mind hirmus vara üles ajas, et kiiresti kiiresti on vaja minna, 2 autot ootavad ja tema üksi mitte ei jõua neid ära teha. Kohvi, hommikusöök, autosse ja tuld. Nüüd võiks pisut vanarahvast uskuda, et kes tasa sõuab see kaugele jõuab. Nimelt tulenevalt sellest, et meil oli kohale jõudmiseks aega viis minutit tagasi, märkas meie kiirustamist üke tore politsenik, kes meid ilusa hommiku puhul kohe 333 dollarilise rahatrahviga õnnistas. Tagasi vanarahva juurde, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nimelt oli meil nüüd tuju üpris mitte kõige parem, sest kahe auto eest pidime saama ei rohkem ega vähem kui 300 dollarit kuid mingil põhjusel sai klient valesti aru, mis väljendus selles, et saime ühe auto eest 300 ja kokku siis 600. Pole paha 5 tunni töö kohta, mis sisaldas siis pesu seest ja väljast pluss poleerimine. Adem sai oma trahvi kaetud ja mina kena kopika oma kokkutõmbuvasse eelarvesse.
Töö koha pealt mul rohkem midagi ette kanda ei ole ja nagu järeldada võite on olukord siiski üsna nukker. Pange tähele - olukord, mitte mina. Mina võtan asja külma rahuga. Töö koha pealt oli otsus Brisbane'i jääda ilmselgelt viga, aga sellegipoolest ma ei kahetse kuna siin on üpris lõbus olnud. Eriti tänu Ademile kuna me nüüd juba väga hästi läbi saame. Võimalik, et detsembrist saab temast ka üks minu reisikaaslasi ja suunaks uskuge või mitte taaskord Cairns plaaniga seal rahavarusid täiendada, seejärel põhjaterritoorium, Darwin, Alice Springs ja lõpukokkuvõttes tagasi alguspunkti - Perthi. Ideaalis edasi mööda lõunakallast kuni ring täis saab ja siis peakski aeg sealmaal olema, kus minu esimese aasta viisa otsa lõppeb ja kodutee jalge alla võtta tuleb. Mis saab teisest aastast, kas ja millal ma tagasi tulen ... see kõik jääb lahtiseks. Mõtteid on palju kuid niipalju julgen ma juba öelda, et plaani Austraaliasse püsivalt resideeruda mul enam nüüd kindlasti ei ole. Põhjustest saab omakorda pika postituse teha, aga jäägu see kuskile lõppsõna kanti.
Nagu te ilmselt meedia vahendusel kuulnud olete leidis siinkandis aset üks fenomenaalne ilmastikunähtus, milleks oli tolmutorm (liivatorm). Parema efekti osaliseks said siiski Sydney asukad kuid ilma ei jäänud meiegi. Oli üks minu kignakarjääri päevadest ja nagu päevad ikka tavaliselt algavada - ülesärkamisega. Uniselt koperdan kööki, midagi on justkui valesti, aga hommikune ajutegevus ei jäta suurt rohkem ruumi kui läbi pealuu raiuv kohvi-kohvi-kohvi. Kui silmad juba paremini seletavad jõuab mulle kohale, et too imelikuna tunduv asi on valgus akna taga. Nimelt kõik on selline oranz-kollane.roosa. Pilves nagu ei ole, aga päikest ka ei paista. Võta nüüd kinni. Lähen õue ja tõepoolest on kogu ümbruskond ei midagi muud kui apokalüptiline, lisaks on väga tugev tuul, et mitte öelda torm. Pole nagu eriti aega süveneda, sest peab rongi peale jooksma. Kõik kohad on tolmu täis, inimesed käivad maskides ringi ... ja muidugi mis kõige parem, et too päev töötasin enamuse ajast õues, mis oli halb selles mõttes, et nina oli kolm päeva kinni pärast. Alles pärast tööpäeva lõppu märkasin ühe tasuta koheliku ajalehe haarata, mis siis mind toimuvast täpsemalt valgustas. Duststorm .. tore, tore. Elamus omaette!
Majauudistest niipalju, et sain enda valdusesse nüüd tunduvalt suurema ja igati parema toa kuna Billy sisuliselt visati välja. Osaliselt tänu mulle ja Ademile, sest omanik seisis fakti ees, et kas läheb tema või läheme meie. Sellegi poolest oli kõik õiglane kuna ta põhjustas omajagu ülearuseid probleeme, mis ühtlasi hiljem meie kõigi pihta ringiga tagasi tulid. Näiteks interneti vägivaldne kasutamine teades, et kasutusmaht on kuu kohta piiratud, probleemid koristamisega jne. Kaua sa ikka halva asja juures head nägu teed.
Taaskordselt olen ma autoomanik ja sedakorda oman ma täiesti enda autot, mis on täiesti legaalselt minu nimel. Suur väljaminek, aga ausaltöeldse ei olnud mul eriti valikut kuna ilma sõidukita pole mitte isegi farmi võimalik minna. Eelarve oli umbes 1500 dollari kanti ja selle eest korralikku autot leida on üpris raske. Kuid sellegipoolest kandsid kahenädalased otsingud vilja. Leidsime ühe väiksemat sorti vigadega Ford Falconi, aastaks 1994, mootoriks 4.0 ridakuus. Hinna kauplesime 1000 peale ja sealt see tsirkus hakkas. Nimelt oli endine omanik nii vahva ja aus tegelane unustades mainimata pisikese fakti, et generaator on saba andnud. Selle varjamiseks oli ta siis ostnud uue täislaadungiga aku, mida ta uhkelt esitles. Ei osanud kohe midagi kahtlustada, aga järgnev õhtu hakkas asjasse selgust tooma kui auto omaljõul enam käivituda ei tahtnud. Mõne aja pärast oli selge, et aku laadimist ei toimu ja generaator tahab asendust. Selles osas tuli appi romula ja tänu tutvustele sai õhe väga hea isendi täitsa väga hea hinnaga. Lisaks vajasid vahetamist mõned rihmad ja muud jubinad ning sellest tulenevalt sai leitud ükd tegelane, kes kogu selle töö kiiresti, effektselt ja odavalt ära tegi. Neli tundi tööd, kõik on justkui okei ja viimane asi, mis teha tuleb on kapott kinni lüüa. Nüüd kõikide autoremontimiste kõige parem huumor - lasen kapoti kinni ja mis välja sureb on auto. Lisaks on kõik kohad mõnusat kärsahaisu täis. Tuleb välja, et ohmoonist endine omanik oli täiesti vale aku ostnud, mis täiesti valepidi oma pesas istus ning tulemuseks oli see, et plussklemm puutus vastu kapoti sisemist isolatsiooni kuid sedakorda andis isolatsioon järgi ja plussklemm kohtus kerega ehk maandusega. Selge pilt, akuost! Taaskoed aitas välja romula, mis meile täiesti surnud aku müüs ning tänu sellele heastasid nad oma pahateo väga viisakal moel, asendasid surnud aku täiesti uue akuga ja raha juurde ei küsinud. Tore, järgmine samm ülevaatusele minek. Tänu taaskordsetele tutvustele oli sealt läbisaamine garanteeritud nii ehk naa kuid väga positiivse poolena võib välja tuua, et läbi oleks sealt saanud isegi legaalselt kui välja arvata veidi äärtest ülearu kulunud rehvid ja mingi õhufiltri klambri puudumine. Registreerimine läks valutult ja nüüd on kõik väga hästi ja ametlik. Auto sõidab nii mis mühiseb, lekkeid ei ole, midagi viga ei ole, et mitte öelda suisa väga heas seisukorras. Kõik kulud kokku lüüa, siis tulebki nii välja, et sain 1500 dollari eest korraliku masina (et lugu liiga lihtne ei tunduks, siis kulus kogu selle kammajaaa peale 5 tervet hommikust õhtuni päeva). Ise olen rahul!
Praegu just sain kirja, et oodatakse mind intervjuule - tööks mobiilne IT tehnik. Super! Hoidke pöialt!
Suhtlesin vahepeal paari teise eestlasega siinmaal ja homme lähme uurime, mis Brisbane'i külje all olevates farmides räägitakse. Pean ennem veidi kodutööd tegema ja 4:30 ärkama, et tegelased peale korjata ja ennem hommikust tipptundi linnast minema saada. Seega ei saa ma täna rohkem kirjutamisele aega kulutada kuigi kirjutamist on küll. Järgmise korrani!
Teiseks on koostöös Ademiga mõned autod omale ilusa särava välimuse saanud. Parim oli hommik kui Adem mind hirmus vara üles ajas, et kiiresti kiiresti on vaja minna, 2 autot ootavad ja tema üksi mitte ei jõua neid ära teha. Kohvi, hommikusöök, autosse ja tuld. Nüüd võiks pisut vanarahvast uskuda, et kes tasa sõuab see kaugele jõuab. Nimelt tulenevalt sellest, et meil oli kohale jõudmiseks aega viis minutit tagasi, märkas meie kiirustamist üke tore politsenik, kes meid ilusa hommiku puhul kohe 333 dollarilise rahatrahviga õnnistas. Tagasi vanarahva juurde, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nimelt oli meil nüüd tuju üpris mitte kõige parem, sest kahe auto eest pidime saama ei rohkem ega vähem kui 300 dollarit kuid mingil põhjusel sai klient valesti aru, mis väljendus selles, et saime ühe auto eest 300 ja kokku siis 600. Pole paha 5 tunni töö kohta, mis sisaldas siis pesu seest ja väljast pluss poleerimine. Adem sai oma trahvi kaetud ja mina kena kopika oma kokkutõmbuvasse eelarvesse.
Töö koha pealt mul rohkem midagi ette kanda ei ole ja nagu järeldada võite on olukord siiski üsna nukker. Pange tähele - olukord, mitte mina. Mina võtan asja külma rahuga. Töö koha pealt oli otsus Brisbane'i jääda ilmselgelt viga, aga sellegipoolest ma ei kahetse kuna siin on üpris lõbus olnud. Eriti tänu Ademile kuna me nüüd juba väga hästi läbi saame. Võimalik, et detsembrist saab temast ka üks minu reisikaaslasi ja suunaks uskuge või mitte taaskord Cairns plaaniga seal rahavarusid täiendada, seejärel põhjaterritoorium, Darwin, Alice Springs ja lõpukokkuvõttes tagasi alguspunkti - Perthi. Ideaalis edasi mööda lõunakallast kuni ring täis saab ja siis peakski aeg sealmaal olema, kus minu esimese aasta viisa otsa lõppeb ja kodutee jalge alla võtta tuleb. Mis saab teisest aastast, kas ja millal ma tagasi tulen ... see kõik jääb lahtiseks. Mõtteid on palju kuid niipalju julgen ma juba öelda, et plaani Austraaliasse püsivalt resideeruda mul enam nüüd kindlasti ei ole. Põhjustest saab omakorda pika postituse teha, aga jäägu see kuskile lõppsõna kanti.
Nagu te ilmselt meedia vahendusel kuulnud olete leidis siinkandis aset üks fenomenaalne ilmastikunähtus, milleks oli tolmutorm (liivatorm). Parema efekti osaliseks said siiski Sydney asukad kuid ilma ei jäänud meiegi. Oli üks minu kignakarjääri päevadest ja nagu päevad ikka tavaliselt algavada - ülesärkamisega. Uniselt koperdan kööki, midagi on justkui valesti, aga hommikune ajutegevus ei jäta suurt rohkem ruumi kui läbi pealuu raiuv kohvi-kohvi-kohvi. Kui silmad juba paremini seletavad jõuab mulle kohale, et too imelikuna tunduv asi on valgus akna taga. Nimelt kõik on selline oranz-kollane.roosa. Pilves nagu ei ole, aga päikest ka ei paista. Võta nüüd kinni. Lähen õue ja tõepoolest on kogu ümbruskond ei midagi muud kui apokalüptiline, lisaks on väga tugev tuul, et mitte öelda torm. Pole nagu eriti aega süveneda, sest peab rongi peale jooksma. Kõik kohad on tolmu täis, inimesed käivad maskides ringi ... ja muidugi mis kõige parem, et too päev töötasin enamuse ajast õues, mis oli halb selles mõttes, et nina oli kolm päeva kinni pärast. Alles pärast tööpäeva lõppu märkasin ühe tasuta koheliku ajalehe haarata, mis siis mind toimuvast täpsemalt valgustas. Duststorm .. tore, tore. Elamus omaette!
Majauudistest niipalju, et sain enda valdusesse nüüd tunduvalt suurema ja igati parema toa kuna Billy sisuliselt visati välja. Osaliselt tänu mulle ja Ademile, sest omanik seisis fakti ees, et kas läheb tema või läheme meie. Sellegi poolest oli kõik õiglane kuna ta põhjustas omajagu ülearuseid probleeme, mis ühtlasi hiljem meie kõigi pihta ringiga tagasi tulid. Näiteks interneti vägivaldne kasutamine teades, et kasutusmaht on kuu kohta piiratud, probleemid koristamisega jne. Kaua sa ikka halva asja juures head nägu teed.
Taaskordselt olen ma autoomanik ja sedakorda oman ma täiesti enda autot, mis on täiesti legaalselt minu nimel. Suur väljaminek, aga ausaltöeldse ei olnud mul eriti valikut kuna ilma sõidukita pole mitte isegi farmi võimalik minna. Eelarve oli umbes 1500 dollari kanti ja selle eest korralikku autot leida on üpris raske. Kuid sellegipoolest kandsid kahenädalased otsingud vilja. Leidsime ühe väiksemat sorti vigadega Ford Falconi, aastaks 1994, mootoriks 4.0 ridakuus. Hinna kauplesime 1000 peale ja sealt see tsirkus hakkas. Nimelt oli endine omanik nii vahva ja aus tegelane unustades mainimata pisikese fakti, et generaator on saba andnud. Selle varjamiseks oli ta siis ostnud uue täislaadungiga aku, mida ta uhkelt esitles. Ei osanud kohe midagi kahtlustada, aga järgnev õhtu hakkas asjasse selgust tooma kui auto omaljõul enam käivituda ei tahtnud. Mõne aja pärast oli selge, et aku laadimist ei toimu ja generaator tahab asendust. Selles osas tuli appi romula ja tänu tutvustele sai õhe väga hea isendi täitsa väga hea hinnaga. Lisaks vajasid vahetamist mõned rihmad ja muud jubinad ning sellest tulenevalt sai leitud ükd tegelane, kes kogu selle töö kiiresti, effektselt ja odavalt ära tegi. Neli tundi tööd, kõik on justkui okei ja viimane asi, mis teha tuleb on kapott kinni lüüa. Nüüd kõikide autoremontimiste kõige parem huumor - lasen kapoti kinni ja mis välja sureb on auto. Lisaks on kõik kohad mõnusat kärsahaisu täis. Tuleb välja, et ohmoonist endine omanik oli täiesti vale aku ostnud, mis täiesti valepidi oma pesas istus ning tulemuseks oli see, et plussklemm puutus vastu kapoti sisemist isolatsiooni kuid sedakorda andis isolatsioon järgi ja plussklemm kohtus kerega ehk maandusega. Selge pilt, akuost! Taaskoed aitas välja romula, mis meile täiesti surnud aku müüs ning tänu sellele heastasid nad oma pahateo väga viisakal moel, asendasid surnud aku täiesti uue akuga ja raha juurde ei küsinud. Tore, järgmine samm ülevaatusele minek. Tänu taaskordsetele tutvustele oli sealt läbisaamine garanteeritud nii ehk naa kuid väga positiivse poolena võib välja tuua, et läbi oleks sealt saanud isegi legaalselt kui välja arvata veidi äärtest ülearu kulunud rehvid ja mingi õhufiltri klambri puudumine. Registreerimine läks valutult ja nüüd on kõik väga hästi ja ametlik. Auto sõidab nii mis mühiseb, lekkeid ei ole, midagi viga ei ole, et mitte öelda suisa väga heas seisukorras. Kõik kulud kokku lüüa, siis tulebki nii välja, et sain 1500 dollari eest korraliku masina (et lugu liiga lihtne ei tunduks, siis kulus kogu selle kammajaaa peale 5 tervet hommikust õhtuni päeva). Ise olen rahul!
Praegu just sain kirja, et oodatakse mind intervjuule - tööks mobiilne IT tehnik. Super! Hoidke pöialt!
Suhtlesin vahepeal paari teise eestlasega siinmaal ja homme lähme uurime, mis Brisbane'i külje all olevates farmides räägitakse. Pean ennem veidi kodutööd tegema ja 4:30 ärkama, et tegelased peale korjata ja ennem hommikust tipptundi linnast minema saada. Seega ei saa ma täna rohkem kirjutamisele aega kulutada kuigi kirjutamist on küll. Järgmise korrani!
Ahjaa, Aivar, kui sa saad oma telefoni korda või soetad uue, siis võiksid justkui helistada :) Pole omast arust kellelgi liiga teinud.
Tellimine:
Postitused (Atom)