Banaa ... juhuuu ... nid

Nii, banaanid on jälle toredad, sest tänasega said kõik Cavandishid korjatud ja ideeliselt me ennem kahte nädalat neid ei puutu. 

Kuna meie senine karavan jäi meile kolemekesi päris kitsaks, siis saime täna ümber kolida suuremasse. Siin on nagu suisa 2 tuba, sest selle furgooni moodi asja külge on veel mingi onn ehitatud. Isegi telekas anti meile ja üldiselt nii luksuslikku elamist pole meil siinoleku ajal veel olnud. Muidugi uurime ka majavärki edasi, mis täna katki jäi, sest Aivar väga jalutada ei viitsinud ja homme anname talle vahelduseks auto.  Ilmselgelt ei ole mul täna kirjutamise tuju ja seepärast ma rohkem midagi ei kirjutagi. Ahjaa ... suur mölakas boss küsis, et kaua me töötada soovime ja sellega seoses uurisime, et kaua üldse võimalik oleks. Vastus oli konkreetne, et võite siin kogu oma ülejäänud elu veeta, sest toimetamist leidub aastaringselt. Mitte, et see meil loomulikult plaanis oleks! Lisaks kõigele olla täna siia Tropical Caravan Parki saabunud 6 eestlast. Pole veel isiklikult nendega kohtunud.

Banaaaa ... aarggghhhhhh .... nid

Järgnev lõik sisaldab suurel hulgal virisemist ja selle võite lihtsalt vahele jätta, aga ma lihtsalt pean seda kuskil tegema.

Nii ... banaanid on vastikud ja nõmedad! Vot!!!

Täna saabus see kauaoodatud päev, kus me siis lõpuks oma korjamistega teise sordini jõudsime - Cavandish. Muidu tore sort, aga kobarad kuradid kaaluvad 50 kuni  70 reaalset kilo ja leidub ka sajakiloseid eksemplare, mis õnneks üsna haruldased on. Ühesõnaga kui ma ennem midagi mainisin, et töö pole kerge ... no ennem tänast oli ikka lust ja lillepidu. Polegi sellist päeva vist veel kunagi kogenud, aga üldiselt pole hullu, sest juba homme tuleb jälle üks. Lisaks saime veel ületunde teha kuna boonusena korjamisele tuli ka taimed veel ära istutada. Tööjaotus oli samuti seni parim. Mina ja Karl tassisime, üks sõitis traktoriga, 2 tükki raiusid ja sedasi terve päev otsa .... no ei ole normaalne. Sain ka uusi kogemusi juurde nagu näiteks mis tunne on banaanipuu alla jääda. Mingi nõme banaanipuu tuli kobarat sikutades koos juurtega maaseest lahti ja hetk hiljem nägin, et taevas on kerge pilvitusega ja päike on endiselt kõrgel. Sügavkülmikus leidunud jää istub igaljuhul hetkel minu õlgadel ja homne ärkamine saab ilmselgelt põnev olema :)

Virisemise lõpp!

Kuna Aivar on meil hetkel vaba mees nagu ta ise ennast nimetab, siis homme hakkab ta usinalt kinnisvarapõllul tuhnima.  Meid on ju taas üks kaks kolm, siis odavam ja kordi mõnusam variant oleks üürida mitmekesi kas siis maja või korter. Näiteks täna hetkeks kuulutusi vaadates jäi silma kahe magamistoaga maja hinnaga 180 dollarit nädal ehk 60 dollarit nina pealt. Ideaalne! Ainsaks takistuseks võivad saada minimaalse perioodi nõua või väga suur ettemaks, aga neist siis kuuleb täpsemalt kui Aivar on oma homse missiooniga lõpule jõudnud.

Muide ostes poest kilo viilutatud sinki hakkab müüja suure tõenäosusega protesteerima, et aga seda on ju niiiiii palju! Ainult Austraalias :)

Banaanid, Aivar ja juuksed

Ilm on kuum, rüüpan mõnusat kuuma kohvi ja vastsoetatud kõlaritest jõuavad minu kõrvu mõnusad kuumad hitid. Kuum värk ühesõnaga! Ja tõmbangi siinkohal oma postituse koomale ... hea küll - nali.

Törts tööjuttu: eilne laupäevane tööpäev , mis pidi siis istutamisest koosnema, tõepoolest sellest ka esimesed poolteist tunnikest koosnes. AGA peale seda said meil augud otsa, sest hallipäine vanamees, kes neid mingi imemasinaga tekitas, tegi neid ilmselgelt liiga vähe. Lisaks jäid Jim ja Marco (meie tiimi 2 Belglast) tööle poolteist tundi hiljaks ja olid reedesest pidutsemisest veel mitte just väga heas konditsioonis ja tänu aukude otsalõppemisele kätteantud labidad käisid neile vähemalt sel päeval veidi üle mõistuse ja minema nad läksidki - välja magama.  Meile Karliga anti valida, et kas lähete ka minema või kaevate auke. Meie otseloomalikult kaevasime auke, võtsime päikest (liiga palju võtsime) ja lõunast lasime samuti jalga, sest ilm läks põrgulikult kuumaks ja varju lagedal põllul kühveldamisega loomulikult leida ei õnnestu. Täna tegelesime taaskord korjamisega ja samuti mitte rohkem kui lõunani, sest ka ülemustel sai lõpuks siiber. Muide  meiega koos töötas lisaks supervisorile ka meie suur tümikas ja tähtis boss, kes muudkui torises: "I'm too old for this shit." Sellest tulenevalt pidi täna muidugi tavalisest hoolikamalt rabama ja õnneks me talle kuidagi eriti ette ei jäänud kui välja arvata ühe koti traktorilt maha kukkumine, mille peale kostus veidi ropendamist ja kisa ning Karl vist lõikas ühe kobara ennem läbi kui see vanal kännul korralikult õlal oli. Selle peale tuli ka muidugi mõista põnevaid väljendeid. Üldiselt on ta selline äkkvihane mees, et kärgib ära ja siis on jälle muhe edasi. Pigem jäime talle siiski positiivselt silma ja see on ilmselgelt ainult hea.  7 päeva banaanide keskel on nüüd ametlikult läbi ja järgmised 7 päeva kohe ukse ees. Tegime ka veidi arvutamist, et kui meil igal nädalal õnnestub teha sama palju tunde nagu seekord välja kukkus, siis meie kuupalgaks kujuneb kodumaises rahas arvestatult umbes 20000 krooni puhtalt kätte. Pole paha või mis!

Törts muud juttu: Aivar on nüüd taaskord koos meiega ja ootab kunas ta tööle saab hakata, hiljemalt siis 5. mai.  Kuna tunti huvi, et kuidas ma siin internetis käin ja mis Annikast saanud on, siis kohe valgustan.  Internet jõuab minuni läbi mobiili ja üle gprs/edge/3G võrgu.  Laadides Eesti mõistes kõneaega saan ühtlasi ka mahupõhise interneti (50 dollarit, mille eest saab 600 dollari väärtuses teenuseid ja sealhulgas 500 megabaidi ulatuses andmeside ühendust. Ehk siis kus mul parajasti mobiililevi eksisteerib, seal on olemas ka internet. 

Annika on minu andmetel endiselt Broome'is kuid plaanib sealt kuskile mingi hetk liikuda.

Tänane päev tõi endaga kaasa ka suure laristamise. Esiteks ostsime 2.1 stiilis arvutikõlarid ja saame nüüd hea heliga muusikat nautida ning Star Warsi vaadata (meil muud ei ole).  Teiseks algas kõik sellest, et ma vaatasin hommikul peeglisse ja vastu vaatas metsjeesus ise ehk siis ma ei ole peale äralendu Eestist juuksurisse ilmselgelt sattunud. Kuna nädalavahetusel siin ilmselgelt midagi lahti ei ole ja kõik on hoopis kinni, siis  tuli midagi välja mõelda. Pealegi ei saa ma ka nädala sees pügalat külastada loomulikult tänu banaanindusele. Ühesõnaga ostsime juukselõikuri ning Aivar ja Karl said siis seda minu peal katsetada. Mis ma oskan öelda, tulemus pole paha kuid päris juuksuriametiga peavad nad veel  ilmselgelt ootama. Vähemalt meie korealastest naabrid kiitsid, et väga hea soeng on, aga mida nemad ka teavad :P

Ärge siis seagrippi jääge!

   

Banaanid, uimerdamine ja head uudised

Nii, kell on alles 13:44 ja tööl mind ei ole, mis toimub? Tuleb välja, et reedeti töötame me kõigest lõunani ja tänast päeva arvestades oli isegi selle lühikese aja sisustamisega raskusi. Supervisor pidi meile korduvalt mainima, et võtke tempo maha ja lõpuks ei osanud ta muud öelda kui et minge ja jalutage kuskil banaanide vahel. Nii palju kui seda töötegemist üldse oli, siis koosnes see juurikate väljakangutamisest ja korjamisest. Ilmselgelt hakkame me homme neid samu juurikaid istutama, mis tundub just laupäevaks sobiv töö olevat.  Meid on nüüd küll vähem, sest David täna tööle lihtsalt ei tulnud ja nagu me aru saime, siis enam ei tule ka. Ilmselgelt sai tal banaanidest lõpuks kõrini. Kõigele lisaks sai Aivar täna teada, et ka teda ootab rügamine alates 5. maist samas banaanifarmis. Ehk siis varsti on meid jälle kokku kolm.

Banaanid, loomaaed ja keelekursus

Nii ... kõik mis eile lubasin suurte tähtedega kokku kirjutada, seda ma ei kirjuta ja lükkan jälle edasi, sest tänane õhtu kukkus tavalisest veidi teistmoodi välja. Sellegi poolest pean ma veidi jutustama tänasest tööpäevast kuna see oli lihtsalt liiga andekas.  

Esiteks tootsime me täna pärastlõunaks 11 traktoritäit banaanikobaraid (normaalsel juhul teeme kogu päeva peale üheksa). Ma ei saa siiamaani päris selget pilti sellest, et miks me sedasi kiirustama pidime, aga las see jääda siis meie supervisori (nagu siis ülemus peaaegu) enda teada. Vähemalt sain ma lõpuks kätte ka liigutuse kuidas ühe löögiga terve banaanipuu maha võtta ja tänu sellele oli täna ka palju lõbusam.  Veidi kurvem uudis on see, et varsti hakkame korjama mingit teist banaanisorti ja need kobarad pidi kaaluma kõigest 50 kuni 70 kilo. Tore, tore!

Teiseks kostis mingil hetkel hüüatus: "Snake, snake, hey guys you got to see this!" . Nimelt avastas David oma banaanikobara ümber olevat kilest kaitsvat kotti avades, et talle vaatab vastu ei keegi muu kui madu isiklikult.  Võtsime koti ümbert ära ja uudistasime siis seda elukat, kes ennast mõnusasti banaanide vahele oli keeranud ja ilmselt oma hommikust uinakut lõpetas.  Üpris unine elajas oli ja täpselt ei saanudki keegi aru, et mis madu see siis õieti on, aga igaljuhul lõppes macheete ja mao kohtumine seisuga 1:0 macheete kasuks.

Kolmandaks nägime me mingit karvast jänesesuurust looma läbi banaanitihniku tormamas, aga huvitavaks tegi asja fakt, et teine samasugune kuid väiksem loom oli tal seljas ja nautis kiire transpordi mõnusid või midagi sellist. Päris naljaks vaatepilt oli ühesõnaga.

Neljandaks kõõlus puude vahel üks must ja karvane flying fox ehk fruit bat. Tegu on siis kõige suurema nahkhiire liigiga või midagi sarnast. Üldiselt ei tohiks sellised päeval ringi hulkuda, aga meeltesegaduses oli üks eksemplar päevaseid banaanipuid avastama tulnud.  Loom ei saanud ise suurt aru mis toimub, sest päeval ta päris hästi ei tööta või midagi, aga igal juhul kui me juba liiga lähedalt teda uudistama läksime, siis paljastas ta oma kihvad, mis olid üpris hirmuäratavad (eriti ühe linnu kohta, mis siis et väljanägemine on pooleldi orav ja pooleldi saarmas, aga tiibadega).

Viiendaks oli selline koomiline situatsioon: supervisor karjub mulle midagi eemalt. Kuna ma olin liiga kaugel ja tema inglise keel on mingi korea-hiina-jaapani sugemetega, siis ei saanud ma mõhkugi aru. Nii me siis karjusime üks ühel pool, teine teisel pool ja tema siis midagi millest mina aru ei saa ja mina omakorda, et what ja what. Meie vahel oli veel Karl, kes asjast aru sai ja mulle küsimuse edastas. Supervisor tahtis teada, et kas David on kuskil minu juures (David on üks vahva töökaaslane ja vist Saksamaalt). Vaatan siis ringi ja näe David rabistabki põõsas. Edasine ligikaudne monoloog:

Mina: "Kuule sind hüütakse!"

David vaatab mulle otsa ...

Mina: "Adam tahab midagi ja hüüab sind!"

David vaatab mulle veel sügavamalt otsa ...

Mina juba veidi ärritunult: "SIND HÜÜTAKSE, MINE VAATA MIS NAD TAHAVAD!"

David: "Sorry, what are you saying???"

Sellel hetkel jõudis mulle kohale, et ma räägin temaga sulaselges eesti keeles. Ühesõnaga nalja kui palju ja lõpuks ajasin eesti ning inglise keele omavahel sootuks sassi. 

Kuuendaks .... kuuendaks, et aitab nüüd küll. Homme on tööpäev!

Banaanid, diisel ja kolmapäev

Lood on nüüd sedasi, et ma hakkan teile iga päev kirjutama banaanidest, banaanidest ja banaanidest. Nimelt on meil siin 24 tunni sees teha täpselt kolme asja: tööd, magada ja blogi kirjutada.  Täna juhtus selline kummaline lugu, et me ei korjanudki terve päev otsa banaane vaid suundusime peale hommikust pausi uute ja "põnevate" tööülesannete manu - diiseldamine. Jah just täpselt, see seondub diiselkütusega ja veel täpsemalt selle banaanipuude sisse süstimisega. Kütusemahuti selga, püstol-süstal kätte ja tegutsema. Et mis selle eesmärk on? Otse loomulikult taimede surmamine, sest vastasel juhul läheksid maharaiutud puud uuesti kasvama ja häiriksid oma tegevusega tulevast puuviljakobarat kandvat noort taimehakatist. Üldiselt nürimat tööd annab välja mõelda. Võtke näiteks mingi pihustatava klaasipesuvahendi pudel ja vajutage seda mitu tuhat korda järjest - oli lõbus? Ilmselgelt said raiumine ja vedamine  tänast diiseldamist arvesse võttes minu tööde eelislisti etteotsa. Positiivne on veel see, et särk sai üleni kütusega kokku ja tänu katsele seda pesumasinas pesta haiseb ka pesumasin nüüd diisli järgi ja lisaks ka kõik muud tööriided, mis koos selle särgiga pesus käisid. 

Eile pool unesegasena jätsin ma üldse pooled asjad rääkimata. Näiteks tööpäev algab meil alles 6:30, 9:00 kuni 9:20 on kerge hommikune paus, 12:30 kuni 13:15 on aeg lõunasöögiks ja päeva parim hetk saabub 16:00, mis on otse loomulikult kojuminek. Meie mingitsorti tiim koosneb viiest tegelasest, keda esindavad 2 belglast ja üks sakslane ... mina ja Karl ka loomulikult. Üldse kokku on meil farmitööd rügamas umbes täpselt 14 inimest, kes kokku moodustavad üpris andeka (kohati ka "andeka")  seltskonna.  Kohustuslik osa tööst saab tehtud esmaspäevast reedeni ja vabatahtlikkuse alusel on võimalus ka oma nädalavahetus farmis mööda saata. Pole just teab mis meelierutav variant, aga ilmselt sedasi meie plaan just ette näeb.  Võib tunduda mõistlik üks päev siiski puhkamiseks jätta, aga millal me varem Austraalias asju mõistlikult võtnud oleme?! 

Täna suhtlesin ka pikemalt meie eksreisikaaslase Aivariga, kes siis Cairnsi õnne otsima jäi ja nagu selgus on olemas tõenäosus tema staatuse muutmiseks meie taaskordseks kamraadiks kuna Jenny vihjas vabanevale banaanifarmi tööotsale käesoleva nädala lõpu poole. Igasuguseid vihjeid ja lubadusi ei tasu siinmaal muidugi täie tõsidusega võtta nagu te juba kursis olete, aga eks paistab mis reede toob. Oleks ju vahva või mis!

Ahjaa, täna oli lisaks kõigele veel täiesti nukker päev selles mõttes, et ma ei leidnud ühtegi söödavat banaani. Saate aru, rügad päev otsa keset banaanipadrikut ja MITTE ÜHTEGI head kollast banaani ei leia. No mis elu see on!? 

Et mitte homset blogikirjutamise rõõmu ära rikkuda, siis ma täna lihtsalt ei kirjuta rohkem mitte midagi.  Kuna banaanijutust hakkavad teil kõrvad ilmselt juba virtsavett jooksma (või siis silmad .... lugege seda blogi kõva häälega,  läheb väljendus asja ette),  siis homme katsun kirja panna muljeid, mida ma seni pidevalt edasi lükanud olen. Näiteks idiootsed valgusfoorid, austraalia keel, üliabivalmis kuid siiski kasutud inimesed, liikluskultuur kui selline, toidukorv ja muu toiduteema, asjaajamise pahupooled ehk miks on hea Eestis elada, internet kui kallistarbekaup jne. Muide kui te nüüd mõtlete, et miks ma järsku oma teksti lõikudeks jagan, siis selles küsimuses pöörduge küll Taneli poole :)

Stand by! 

 

    

Banaanid, banaanid, banaanid

Nii ... kalatehase aroomid on tänaseks ninast õnneks lahkunud ja räiged elukad nimega merikurgid vaikselt unustuse hõlma vajunud, mis otse loomulikult on tore ja ainult tore! Kui nüüd päris aus olla, siis sai see töö läbi juba ennem kui reedene päev pihta hakkas. Edasi sai just see, mis meil kogu aeg on edasi saanud kui meil tööd enam pole - Grunt'i tööbüroo. Esimese hooga vangutati pead ja lubati helistada kui midagi tekib, aga juba mõne hetke pärast kutsuti meid tagasi tuppa ja anti teada banaanidest, kahest kuust, Mareebast ja kahest inimesest. Ehk siis pakuti tööd minule ja Karlile, banaanifarmis, vähemalt kaheks kuuks, Mareeba lähistel. Kuna otsustamiseks oli aega täpselt nii palju, et aega ei olnud, siis andsime oma jah sõna, täitsime paberid ja läksime õue mõtlema, et mis me nüüd korda saatsime. Paraku tähendas meie otsus ühte kurba tõsiasja, mis viitab Aivarile ja tema üksi jäämisele, mis omakorda viitab meile ja meie kahekesi jäämisele. Siinkohal ei oskagi midagi muud lisada kui et elu on selline. Aivar jäi Cairnsi tööd otsima ja meie põrutasime pühapäeval Mareebasse esmaspäevast banaanitamist ootama. 

Nädalavahetusel saime taaskord kokku Karli klassivenna, tema reisikaaslase ja tema reisikaaslase naisega. Tegime grilli, muljetasime ja õhtu tipppunkt saabus Woolshedi nimelise ööklubi sarnase asutuse külastamisega, mis oleks minu poolest võinud hoopis külastamata jääda. Olgem ausad, tuleb üpris tobe tunne peale maksta millegi eest, mis garanateerib sulle pikad järjekorrad, vähe õhku ja parimal hetkel koguni meetrijagu ruumi. Ehk siis mina Woolshedi edasipidi ei külasta või siiski ... aga ainult juhul kui selle tralli eest hoopis mulle makstakse.

Pühapäeval avastasime siis ennast Mareebas, leidsime üpris hea hinna ja kvaliteedi suhtega majutuse (Tropical Caravan Park) ja edasi juhtus ei miski muu kui esmaspäev. Terve see nädal koosneb siis banaanide korjamisest ja praeguseks hetkeks on 2 päeva kõverate puuviljade seltsis seljataha saanud. Nii ... siit on valus, sealt on valus, uni on ... ei ei ... virisemine jätta. Ühesõnaga tegu on füüsiliselt mitte üldse kerge tööga, aga positiivse nähtusena võib mainida päeva kiiret möödumist, töötamist ilma ühegi ülemusta silmapiiril ja enam-vähem kindlat päevanormi sõltumata sellest, et tegu pole tükitööga (ettenähtust kiiremini normi täites saame ülejäänud aja laiselda). Süsteem on lihtne: banaanikobarad on meie jaoks juba tõstukitüüpide poolt kõrgelt madalamale lastud, tuleb macheetetüüp ja raiub maha banaanikobarat ümbritsevad suured lehesarnased asjandused, seejärel tuleb vedajatüüp võttes banaanikobara hopsti õlale või kuhu iganes seda parajasti mugav võtta on, macheetetüüp raiub banaanikobarat ja puud ühendava moodustise läbi ja vedajatüüp läheb veab ennast koos kobaraga traktori poole, macheetetüüp raiub äraviidud kobarat kasvatanud puutüve moodi asja läbi. Et kumb siis parem olla on? Võrdselt nõmedad ametid. Üks peab tassima 30 kuni 50 kilo kaaluvaid kobaraid ja teine elu eest macheetega vehkima ja puid langetama - väsitav igast küljest. Tore on see, et võrreldes avokaadode, istikute ja merikurkide tegeleme me lõpuks millegagi, mis meie meelest ka süüa sünnib. Kobarad on loomulikult toored ja rohelised, aga mõned mahakukkunud või eelmise raiumisega mittekõlbulikuks tunnistatud isendid on täitsa valmis ja päeva jooksul neid ikka leiab. Vääääääga head banaanid, muud pole vaja ilmselt lisada. Vahva ilmestav videolõik banaanikorjamisest on näiteks nähtavale pandud just siia.

Üldiselt kui me nüüd tõesti 2 kuud nende banaanidega siin hullame, siis pärast seda pole ilmselt mingi probleem ka ilma macheeteta puid maha võtta või siis hoopis telliskive purustada.

Mis me veel teinud oleme? Täna näiteks vahetasime oma liikuril lõpuks ära piduriklotsid ja saame jälle ilma käsipidurita vajadusel seisma jääda. See vahetamise lugu kestab muidu juba jupp aega, alustades nr. 15 võtme puudumisega, jätkudes valet mõõtu klotside soetamisega ja tipnedes täna sobivate klotside ostmisega kuid ühe vajaliku poldi murdumisega, mis iseenesest ei takista pidurdamist .... veel.

Muud mainimisväärset ei tulegi hetkel pealuu sisse .. nagu ma mainisin ei ole ma üldse lähedalgi ergas olemisele, seega tõmban postituse koomale ja ... ja ongi kõik.  

Merikurgindus

Mis siin haiseb? Merikurk - väga õige! Aga sellest õige pea, alustame ikkagi algusest eks. Kõigepealt pean avaldama oma suurepläralist headmeelt, et kanade, munade ja jänestega seonduvad pühad päevad nüüd lõpuks läbi on saanud. Kohe räägin kõigest põnevast, mis me nende päevade ajal korda saatsime. Magasime, vaatasime telekat, magasime, käisime linnas, vaatasime telekat, magasime, sõime ... jätkan? Ilmselt ei ole selleks vajadust ja te olete piisavalt taibukad saamaks aru, et me ei teinud sisuliselt mitte kui midagi. Jah - oleme süüdi ja lubame ennast järgmisteks kanamunapühadeks parandada! Ühesõnaga jätan meie ülepuhkamise osa vahele ja suundun otse teisipäevasesse päeva. Kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud see päev koosnema otse loomulikult avokaadodest ja vähe sellest - nende rohimisest. Aga Austraalias on paraku kindel ainult üks asi, mitte midagi ei ole kindel. Just - ei mingit rohimist ja ühes toredas farmis oli meie tööpõld taaskord kokku kuivanud.

Nagu juba tavaks saanud seadsime oma murelikud sammud Jenny juurde, kes nagu võluväel meid järgmise saiateenimise võimalusega õnnistas. Täpsem pakkumine oli siis kolmepäevane tööots ühes Cairns'i kalatehases ja arvestades juba sõna kalatehas jubedat kõla ei saanud me jätta sellest võimalusest kinni haaramata. Veel ennem kui päev õhtusse sai kohtusime mereääres ühe omalaadse austraallasega, kes jutustas meile oma uskumatust elust ja nii mitmestki kohtumisest UFO-dega ... ilmselgelt oli tegu siiski liigse kanepi tarvitamisega, aga mine sa tea.

Nüüd tagasi tänase hommiku juurde, kus me ennast veel ennem seitset kalavabriku ukselt leidsime. Kummikud jalga, põll ette, kaitsemüts pähe ja .... tööle! Kõik on lihtne: tuleb võtta tünnist merikurk, merikurk on soola täis topitud, merikurk tuleb soolast puhtaks teha (selleks tuleb käsi limase merikurgi sisse toppida ja seal sobrada), merikurk tuleb kasti visata, merikurkide kast tuleb ära kaaluda, merikurgid tuleb kuumutusse viia, merikurgid tuleb kuumutusest tagasi tuua, merikurgid tuleb vette loopida, merikurgid tuleb veest välja võtta, merikurgid tuleb kuivatusse viia, ruum tuleb merikurgisodist puhtaks teha. Kõik on tore, aga see HAIS!!! Ühesõnaga kui me nende merikurkidega ükskord ühelepoole saame, siis ma ei taha mitte kunagi mitte midagi enam ühestki merikurgist kuulda, okei?

Vähemalt leidsime kena hosteli ja saab mõnda aega taas linnaelu nautida. Cairns peaks endas siiski umbes täpselt 130000 elanikku sisaldama. Rohkem nagu polegi midagi öelda. Kui oksetripp merikurkidega läbi saab, siis ütlen jälle midagi. Seniks hoidke kalatehastest eemale ja nautige kevadet.  

Avokaadod, avokaadod ja munad

Ilmselgelt pean sedakord oma sissekannet alustama soovides head ülestõusmispüha (kohaliku sõna järgi siis 'easter'). Nii kummaline kui see ka ei tundu, aga siinmail on see vaat et olulisem sündmus kui uusaasta või meie mõistes jaanipäev. Selle sündmuse puhul on meil ka nüüd neli vaba päeva, sest tööd ei tee selle munademaalimise ajal keegi ja isegi poed on suletud.

Avokaadode korjamine on praeguseks hetkeks meie jaoks otsa saanud, aga see ei tähenda sugugi nagu me nendest kurgilaadsetest sidrunimoodi pirakatest pirnisuurustest puuviljadest lahti oleksime saanud. Nimelt liikusime avokaadoajas tagasi ja tegeleme nende istutamise, väetamise, sidumise, rohimise, heintega katmise, mürgitamise, aukude kaevamise ja kindlasti veel millegagi, mis hetkel pähe ei tule.

Täpsemalt teatati meile esmaspäeval, et just täna on see päev, kus te paganad olete kõik avokaadod ära korjanud ja rohkem tööd meil teile pakkuda ei ole. Samal ajal helistas meile Austraalia kõige vahvama tööjõuagentuuri tegelane Jenny (kes tegelikult on päris kuri tädi) ja teavitas meid järgmisest tööotsast. Tore ja kõige toredam - jätsime John'i ja Judy'iga hüvasti ning taaskord teele. Seekord õnneks kõigest umbes täpselt 30 kilomeetri kaugusele, mis vahemaana võrdub meie jaoks juba nagu minu Pärnu kodust Sirje poodi minek (mis asub ilmselgelt teisel pool teed). Asume siis hetkel kuskil Mareeba ja Atherton'i vahel ning elame mingis hostelilaadses tööliste majutuseks mõeldud ehitises. Tegelikult on siin täitsa mõnus, sest meil on nüüd luksused nagu oma tuba, tekk, padi, lina, konditsioneer - peale nädalast sisuliselt telgis elamist võib sedasi lausa inimese tunne peale tulla. Kuid nagu ikka, igal asjal on kaks poolt ehk siis teisele poolele asetaks siinse seltskonna, kes laiali lammutades jaguneb mustadeks, hiinlasteks, hindudeks ja tont teab kelleks veel. Kahjuks on easter neile kohe nii tähtis püha, et nad peavad hommikust õhtuni vahet pidamata jooma ja lällama (ärge kunagi enam proovige mulle öelda, et eestlased tarbivad liialt alkoholi, sest need tegelased siin piiri pidada kohe kindlasti ei oska). Näiteks püüdis üks tontteabkes kategooriasse kuuluv tegelane hommikul ühe mao kinni ja sattus sellest sedavõrd eufooriasse, et pidi kogu maja üles äratama ja oma sõjasaaki demonstreerima. Eriti meeldis talle idee selle maoga magavaid inimesi ehmatada. Tegu oli siis mingi püütonilaadse roomajaga. Kui juba elukate peale teema läks siis oleks õige hetk mainida, et me nägime põllul kõige suuremat ämblikut keda me kunagi näinud oleme. Arvestades tema võrgu suurust, asukohta ja elaja enda välimust jäigi mulle arusaamatuks kas eesmärk oli püüda metsloomi või kärbseid. Kõikvõimalikke konni ja sisalikke on siin otseses mõttes jalaga segada. Ei ole ju midagi imelikku kui õhtul telekat vaadates mõned pika sabaga roomajad keset lage uinakut peavad või putukaid püüavad. Karl sai eile ka käega heinte sees tegutsedes kellegi käest hammustada, aga midagi hullu pole kuna Karl on täna ikka veel elus ja käsi on lihtsalt veidi paistes. Süüdlane jäigi tuvastamata.

Praegune töö on igal juhul avokaadode korjamisega võrreldes raskem ja päeva lõpuks oleme läbi nagu läti rahad. Samas on siin vaheldusrikkam ja päeva jooksul saab teha nii seda kui teist - näiteks sain eile traktoriga sõita, mis minu jaoks midagi täiesti uut oli. Ümbruskond on mägine ja ilm on selline imelik. Nimelt liiguvad kogu aeg kuskil mingid vihmapilved ja kõige vahvam on muidugi see kui nad just meie kohal liiguvad samal ajal kui me tööd rügame. Vähemalt ülemused on meiega rahul, mille kinnituseks suruti mulle eile pihku poolteist liitrit kodukootud rummi. Peab tunnistama, et tegu on tõsiselt hea rummiga.

Kui nüüd töö kõrvale jätta ja muudest tegemistest rääkida, siis tasuks mainimist kerge ümbruskonnaga tutvumise ring. Nimelt sõitsime mõnedsajad kilomeetrid ja tegime tutvust vihmametsaga, mägiteedega, ühe piraka tammiga ja veel paljude toredate nähtustega. Üks asi mida ma veel maininud ei ole on tuleohtu näitavad märgid. Neid on siis üle Austraalia teede ääres omajagu palju ja neil on viis astet, mida vastavalt tuleohu suurusele muudetakse. Antud vihmametsas nägime esimest korda maksimaalset tuleohtu ehk siis näidik viitas sõnale 'extreme', mis peaks juba enda eest rääkima. Mägedes sõitmine oli ka omaette elamus, kurvid ja ei muud kui kurvid. Ühel pool kõrgenev mäekülg ja teisel pool sügavalt haigutav kuristik. Kindlasti võtame ka midagi põnevat ette oma käesoleva nelja vaba päevaga. Karl juba tegi kavalaid viiteid ATV-de suunas.

Natukene ka rahast. Nimelt on meil selline lugu, et me küll teeme tööd erinevates farmides, aga töötame siiski kogu aeg oma tööbüroole. Ehk siis palka maksavad meile nemad ja samuti on lepingud ja kõik muu vajalik paberimajandus nende kaudu. Sellest tulenevalt on meil sõltumata kohast ka üks ja kindel tunnitasu, milleks on ei rohkem ega vähem kui 17 dollarit tund, millest peale maksude mahaarvamist jääb meie rahakotti alles 15 (ilmselgelt tuli liiga pikk lause). Maksumäär on 29% kuid maksuaasta lõpus saame päris korraliku protsendi sealt tagasi. Praeguste kümnetunniste tööpäevade korral on saadav raha täiesti rahuldav ehk siis saame süüa, elada, vajalikke tarbekaupu soetada ja ringi reisida (seda kõike üpris lahedalt).

Kuidas siis üldiselt tunne kogu selle asjanduse juures on? Kuu on juba siin teispoolsuses mööda saanud ja ei oska midagi muud välja tuua kui ainult positiivset. Avastamist on veel kirjeldamatu hulk ja kogu seiklus alles hakkab tuure võtma. Isegi tööga olen hetkel täitsa rahul, sest päev otsa värskes õhus füüsilist tööd on eelnevale üpris hea ja kasulik vaheldus. Ilmselgelt tahaks mingil hetkel siiski midagi sisukamat teha, aga kõike jõuab. Tagasi Eestisse igaljuhul ei kutsu. Loomulikult üks suur puudus siin on teie puudumine, aga igal juhul kui mitte varem, siis jõuludeks tuleme kodumaale puhkama :)

Lühidalt olekski selleks korraks kõik, 
värvige mune!