Broome'ist Mareeba'sse

Niisiis ... minu viimasest sissekandest on juba omajagu päevi mööda saanud ja taaskord on aeg sündmused kokku võtta kuni need minu ülekuumenenud hallolluses veel eredalt säilinud on. Alustuseks peaks ehk mainima mõnda asjaolu nagu näiteks me ei paikne enam Broome'is, me ei reisi enam neljakesi, meie auto on omajagu räbalas seisus, me elame kuuris, meil on öösel külm ja elu on hetkel üks suur avokaado. Kuidas me selle kõigeni vaid nädalakese jooksul jõudsime, sellest mõne aja pärast. Kõigepealt sellest, mis Broome'is veel ennem meie lahkumist toimus. 
Lisaks sellele, et meil endiselt palav oli, selgus ka kurb tõsiasi - nimelt hakkas meie reisiseltskonna eelarve sedakorda juba tõsiselt kokku kuivama ja ilmselgelt oli käes hetk, mida paljud inimesed kutsuvad tööle minemiseks, nüüd või mitte kunagi. Kohalik tööbüroo ei ole asjalikum kui Elioni klienditeenindus ja selle peale me ilmselgelt lootma jääda ei saanud. Meie suureks kurvastuseks ei paku Broome ja selle ümbrus antud hetkel absoluutselt mitte mingisugust farmitööd ja ainsad reaalsed töölootused on leiba teenida (austraallased teenivad saia, sest siin ei tunta meie mõistes korralikku leivapätsi) teeninduse või ehituse valdkonnas. Teenindus siis loomulikult tänu kohe kohe algavale turismihooajale (olete tähele pannud, et kõik asjad algavad siin Austraalias kohe kohe?) ja ehitus tänu .... no ütleme, et tänu millelegi muule. Vorpisime valmis oma CV-d ja asusime kõikvõimalikke asutusi ja ka mitte nii väga asutusi läbi kammima. Peaaegu igal pool võeti meid vastu suure kõrvuni naeratusega ja selle sama naeratuse saatel küsiti üks eksemplar meie resümeest ning lõpus mainiti (pange tähele, ikka selle sama naeratuse saatel), et hetkel midagi pakkuda ei ole, aga me võtame ühendust. Olgem ausad, ei võta nad ikka midagi. Järgmistel päevadel olime targemad ja oma CV-sid nii kergekäeliselt ei jaganud, sest ühe lehe väljaprint maksis meile ikkagi 20 kohalikku senti, hullumajapuhvet, ma pole 5 aastat printimise eest maksnud. Kõige aktiivsem meist oli Annika, kes käis ilmselt läbi kogu linna põhjast lõunasse ja läänest itta jättes oma kahekümne sendise lehekese vaat et igale poole. Mina jagasin välja kõigest umbes täpselt 5 helistameteiletagasi loosipaberit ja ausaltöeldes poleks mind a la ettekandja või hotellikoristaja töö just väga rõõmsaks teinud, sest lisaks kõigele ei annaks see meile viisapikendust (kes nüüd sai aru, kes ei saanud, aga praegu ei ole hetk seda seletada). Lähtudes tõenäosusteooria alustaladest naeratas "õnn" just nimelt Annikale, uskumatu, aga ta sai tööle koguni kahte kohta korraga. Tore, tore, aga meie tuju sellest suurt ei paranenud. Suur pöördepunkt meie austraaliaelus saabus toredal kolmapäevasel päeval, aga ennem veel mõnest sündmusest, mis just nüüd ja praegu siia vahele väga hästi sobivat tunduvad. 
Viimase kirja lõpus mainisin plaani minna kohalikule rannapeole ja pean ausalt tunnistama, et keegi meist sinna ei jõudnud. Kusjuures see on ainult positiivne. Täpsemalt oleks tulnud siis sõita 5 kilomeetrit mööda randa ja kogu moos. Lihtne või mis? Ega ikka ei ole küll, nimelt seletas üks vahva kängurumaa elanik meile kenasti ära, et meie auto ei kõlba absoluutselt mitte kuskile ja seda kõike ühe vahva tõsiasja pärast - meil ei ole nelivedu. Ilma selleta on rannas kinni jäämine rohkem kui lihtne ja edasine stsenaarium on järgmine: auto jääb kinni, tuleb suurem laine või tõus ja autot enam pole. Sääraseid juhtumeid pidi siinkandis esinema uskumatult tihti. Kuna Annika siiski niiiiii kangesti sinna minna tahtis, siis leidis ta endale ühe teise seltskonna ja idee oli minna jalgsi. Esiteks nägid nad rannas ühte kohalikku põhimõtteliselt kõige ohtlikumat madu, kes inglise keeli kannab nime tiger snake. Teiseks veel ennem kui pidu paistma hakkas, sai üks Annika uutest peokaaslastest kohalike peoloomade käest omajagu kõvasti vastu nina ja rannapeo asemel lõppes selle seltskonna õhtu haiglas. Mis seal täpselt juhtus ei ole mina õige inimene ütlema, aga minul on lihtsalt hea meel, et me sellest üritusest osa ei saanud. Mis me veel tegime? Käisime meduusidega veemõnusid jagamas, kahjuks meduusid kohale ei tulnudki. Sügavale ei söandanud loomulikult minna, aga madalas vees oli piisavalt lõbus ja rohkemgi veel. Lained olid väga vahvad, ainus negatiivne pool kogu asja juures oli veetemperatuur ehk siis tegu oli absoluutse supiga, mis isegi esimest korda varvast vette pannes natukenegi jahe ei tundu. Ujumisest jahutuse eesmärkidel ei tasu antud juhul ühesõnaga rääkida. Rannas elavad veel mingid väga mitte just kõige sisukamad loomad, kelle elu koosneb ilmselgelt liivapallikeste tegemisest. Jah tõepoolest, nad tulevad märja liiva alt välja, veeretavad ühe pisikese liivapallikese ja seejärel lähevad oma auku tagasi ... ja ilmselgelt teevad nad seda kogu päeva, öö, nädala, kuu, aasta ... 
Aga see selleks, tagasi kolmapäeva juurde. Lõuna paiku helistas Karlile üks tema endine klassivend, kes juba aegu ennem meid mööda Austraaliat seikleb ja pakkus töökohta kahele inimesele. Tegu siis avokaadode korjamisega läbi kohaliku tööbüroo, kus eelpool mainitud klassivend väga heas kirjas on ja ise ta seda tööd kohe mitte enam ei taha kuna tema jaoks on farmitöö ennast juba ilmselgelt ammendanud. Asja juures oli ka konks (Austraalias on alati asjadel konksud küljes) - nimelt asub antud avokaadoparadiis teisel pool mandrit ja kui me seda sooviksime, siis peaksime seal olema reedel ja mitte üks minut hiljem kui kell neli. Mida teha? Broome'is ei oota meid midagi roosilist, siin on palav, see koht pole mulle just meeltmööda ja võiks veel kümme põhjust tuua miks sellest linnakesest lahkumine minu huve igati teenis. Karl oli täiesti samaväärselt meelestatud ja Aivar otsusas võtta erapooletu hoiaku. Annika seisukoht oli meile juba varasemast selge, nimelt kui tema töö leiab, siis sinna ta jääb ja kui te tähelepanelikult siiani lugenud olete, siis ta leidis neid koguni 2 tükki. Hoopis keerulisem küsimus oli sinna mineku viis. Sinna saab otse loomulikult lennata ja sinna saab otse loomulikult sõita. Kui me lendame, siis on küsimus, et mis meie vahvast autost saab ja kui me sõidame, siis on veel parem küsimus - kuidas me reedeks sinna jõuame??? Arutasime, mõtlesime, kaalusime ... kell näitas juba pimedat ja eemal andis endast märku üks pirakas äikesetorm. Mitu tundi kestnud tühiseisaku lõpetas minu lause, mis väljendas üsna konkreetset mõtet - nimelt kui me kohe liikuma ei hakka, siis pole meil mõtet üldse minna. Asjad kokku, hüvastijätt Annikaga, paak ja kanister kütust täis (jah meil on nüüd varukütus alati kaasas), energiajoogid kaasa ja tuld. Ehk siis sellest hetkest jätkame me oma teekonda kolmekesi. Mõnes mõttes kurb. Kuna uni polnud mulle veel isegi mitte lähedale jõudnud, siis otsustasin sõitmisega alustada. Nii ... panite tähele, et eemal möllas äikesetorm? Loomulikult viskasime nalja, et raudselt sõidame otse selle tohuvapohu suunas, aga siinkandis tasub selliste naljadega ettevaatlik olla. Esimesed sadakond kilomeetrit oli kogu taevas valge ei kuskil mujal kui meist paremal, iseenesest väga põnev vaade. Lihtsalt nagu ongi ainult välkumine, seda on muidugi raske sedasi seletada ... ühesõnaga kõik ainult välgub, välgub, välgub ja välgub. Ja arvake nüüd ära kuhu meie sõber tee meid edasi suunas ... jah õige - paremale! Ehk siis otse tormi suunas kui te veel pihta ei saanud. Edasine oli umbes sama lummav kui see tähistaevas, millest ma eelnevalt juttu olen teinud. Ei ole mina oma elus sellist äikest veel näinud, kohati on tee lihtsalt täiest valge, sest välkumiste vahe on praktiliselt olematu. Kohe jõuame selleni, et jõudes täitsa tormi sisse kui nii võib öelda, nägin ma ka sellist vihma, mida ma veel kunagi näinud ei ole. Nähtavus praktiliselt olematu ja ilmselgelt oli seda ka kiirus, ainsaks päästeingliks valged jooned keset teed, mille järgi auto asukohast enamvähem aimu saada. See kõik oli üheaegselt hirmutav, põnev ja ilus. Asjale lisasid vürtsi teeääres olevad märgid - floodway (ehk siis koht maanteel, mis võib olla suure saju või mis iganes muu asja korral üle ujutatud ja läbipääsmatu). Sääraseid kohti on üle Austraalia väga palju ja iga koha juures on ka mõõtepuu, mille abil saab eemalt näha kui kõrge vesi parasjagu on. Aga nagu öeldud oli kohati ainus asi mida meie nägime teekattemärgistus ja mitte rohkem kui mõne meetri kaugusel. Kokku sõitsin selle ööga 700 kilomeetrit, millest umbes 400 oli äikest koos kolme väga tugeva vihmahooga. 
Mäletate veel eelmisest kirjast seda medõest machoratturit kes meid hoiatas sellise koha nagu Halls Greek eest? Kindlasti mäletate, aga oluline siinjuures on seik, et meil sai ilmselgelt just seal kütus otsa ja otse loomulikult keset ööd. Tanklas piirasid meid vahvad aborigeenid, kes tahtsid küll helistada, küll dollarit, küll niisama juttu rääkida - ühesõnaga üsna ebameeldib koht ja soovitus kõigile edaspidiseks sedakorda juba minu poolt: ärge seal peatuge! Järgmine tule taevas appi situatsioon saabus päikesetõusuga ja selleks oli meie neljarattalisele kaherattaveoga liikurile sisuliselt läbimatu tee. Hullu polnud midagi, pidime lihtsalt kergemat sorti ringi tegema - 600 kilomeetrit kõigest. Ülejäänud tee koosnes veel ühest ümbersõidust (tee oli lihtsalt suletud - ikka juhtub), parajast kihutamisest (kui nüüd aus olla ... kiiruspiirangud meile seekord ei kehtinud), suurepärasest unest autoistmeil, üha mägisemast maastikust ja lõputuna näivatest kilomeetritest. Lõpptulemusena läbisime me 42 tunniga 4200 kilomeetrit, millest 2 tundi kulus tankimistele ja pausidele ning ülejäänud aeg puhtalt sõitmisele. Sihtpunkti hilinesime ei rohkem ega vähem kui ühe tunni võrra, aga midagi hullu sellest ei olnud. Nimelt olime me siin juba omajagu kuulsad, et ahaa teie oletegi need hullud eestlased, kes 40 tunniga Broome'ist Cairns'i tulema pidid. Täpsemalt mitte keegi ei pidanud seda reaalseks ja farmer oli ikka pidevalt muretsenud, et mismoodi need segased tüübid siia jõuavad. Jõudsime! Sihtpunktis selgus, et meie auto teeb nüüdsest väga vinget rallika häält, õli on tilgatumaks otsas, esirehvist on väljas ei miski muu kui traadid ja esiklaasi on lennanud pirakas kivi. Praeguseks on lahendatud rehvi ja õlimure, ülejäänud asjadega tuleb veel peaad murda. 
Cairns'is läksime otse Grunti tööbüroosse, kus saime pabereid täita, ohutustehnika alaseid videofilmikesi vaadata ja nende põhjal teste teha (see oli kohutav, sest arvake kui väsinud me olime). Aga lõpp hea kõik hea, oleme nüüd mingis eliitnimekirjas ja kui me tublid oleme, siis töö leidmisega ei tohiks edaspidi muret olema. Cairns'is saime veel kokku selle sama Karli klassikaaslasega, kellega sai siis elust ja olust veidi muljetatud, seejärel sõitsime oma farmi lähedale ja saime veel koguni 3 tundi ennem oma tööpäeva algust magada. Tegu on siis pisikese farmiga mida peavad John ja Judy (nii armas eks) ja kasvavad seal siis nimelt avokaadod. Peale meie on seal veel 3 austraallast (ei ole just eriti teravad pliiatsid) ja lisaks aitab tööd teha veel mingi kahtlane paar, kes hommikuks ennast kohale veab. Tööpäev kestab kaheksa tundi, algab 7:30, vahepeal on kerge paus ja pooletunnine lõuna. Töö pole kerge ja pole raske - midagi vahepealset. Äärmiselt positiivne on see, et lisaks minule ja Karlile oli farmer nõus tööle võtma ka Aivari ja oleme siis kõik hetkel koos. Majutus on kuuris - jah just nimelt kuuris! Aga see ei ole mingi tavaline kuur! Meil on seal külmik, diivan, telk, pliit, grill, traktor, laud, 3 tuba, palju loomi (näiteks nahkhiired, ämblikud, prussakad, sipelgad, sääsed, kärbsed .... jah just nii ta on, ma ei oska kuidagi muudmoodi seda seletada). Aga kuna see on põhimõtteliselt meile tasuta, siis meie oleme ilmselgelt rahul. 
Ükspäev isekeskis mõtlesime, et Eestis olles poleks vist isegi unes näinud midagi nii kummalist nagu sõita 4200 kilomeetrit (ütleme siis Eestist Portugali või midagi) ajutise töökoha pärast etteantud aja peale 2500 dollarit maksva autoga, elada kuuris, avokaadosid korjata ja ise selle kõige juures veel täiesti rõõmus olla. Aga paraku see kõik just nii on ja taaskord kirjutamiseni!
PS! Täpsem asukoht on siis hetkel 15 km sõitu Mareebast, levi sisuliselt ei ole ja interneti kasutamine on raskendatud. Ja mis kõige parem, siin on õhtuti jahe ning öösel kohati suisa külm.

Carnarvon'ist Broome'i

Niisiis ... 
eelmise sissekandega jäin pooleli umbes täpselt sinna, et me mõtleme kas põrutada Carnarvonist veel põhja poole või mitte. Kuna hostel oli kehv, moraal madal ja töö umbes kuu kaugusel, siis otsustasimegi autosse hüpata ja Broome'i põrutada. Ilm oli loomulikult ei midagi muud kui põrgukuum ja eesootav teekond ei rohkem ega vähem kui umbes täpselt 1400 kilomeetrit pikk. Mida edasi, seda rohelisemaks meid ümbritsev keskkond muutus ja peaks mainima, et ka palavamaks. Esimene pool teest kulges ilma erilisi vahejuhtumeid pakkumata kui välja arvata mina möödumine ühest kolme furgooniga roadtrainist, mis tuule tõttu tahtis meie ilusa küljepeegli maha niita ja üldse meid saata lähemalt tutvuma kraavi ökoloogilise keskkonnaga. Õnneks sai Bob (ilmselt võis just Bob sellise masinaga sõita) asja kontrolli alla ja meie jäime kenasti teele. Muidugi mõista oli minu pulss pärast seda ei rohkem ega vähem kui 200 lööki minutis, Karl tegi ehmunud häälitsusi ja ülejäänud seltskond magas õndsat und. Järgmine põnevam hetk saabus siis kui meie bensiininäidik hakkas millegi pärast näitama mitte just häid uudiseid. Meie suureks õnneks ilmus eikusagilt siiski tankla. Siinsed tanklad näevad välja täpselt nagu USA filmides, kus mingi seltskond kuskile pärapõrgusse sõidab. Räpane, kääksuv ja teenindajadki on justkui filmist välja tiritud. See oli muuseas ka meie kõige kallim tankimine, sest ilmselgelt ei ole mõtet keset pärapõrgut müüa odavat bensiini. Veel lõputuid kilomeetreid, üha kasvavat kuumust ja pikka sirget teed (kohutavalt hea meel kui mingi kerge kurv saabub, aga neid saabub heal juhul iga 50-ne kilomeetri järel). Päike hakkas vaikselt taevast alla kukkuma ja leidsime ennast väikesest sadamalinnast nimega Port Hedland (mälu järgi oli tal selline nimi). Nüüd tuli teha otsus ehk mida teha edasi. Kohe kohe oli pimedaks minemas, sõidust omajagu väsinud ja nii kleepuv, et mina näiteks oleks võinud ennast ka lakke püsima sättida. Normaalse hinnaga ööbimiskohta me esimese hooga ei leidnud ja otsustasime vähemalt kuskil dushi all käia. Leidsime ühe karavani pargi, kus viie dollari eest see meil õnnestuski. Uuriti, et kus me tuleme ja kuhu läheme. Seletasime, et hommikul hakkasime Carnarvonist tulema, mille peale oldi üllatunud, et oh my god, so long drive. Parem osa oli see kui me mainisime, et kavatseme veel öösel Broome'i põrutada (umbes 600 kuni 700 kilomeetrit). Selle peale oli kärme reaktsioon, et are you people crazy, you are not gonna make it. Uurisime siis põhjust ja mainiti teel olevaid metsloomi, kerget fakti tanklate mitte lahtiolekust öösel ja meie olekut, mis just ergas ei olnud. Saime soovituse, et 60 kilomeetrit edasi on mingi telkimise plats, kus me peaks ohutult saama oma öö veedetud. Panime tarkuseterad kõrvataha ja käisime pesemas ära. Arvate, et sellest oli kasu? Jah loomulikult oli, umbes viieks minutiks (pärast seda olime täpselt sama higised ja kleepuvad nagu ennem). Kui siiani tähendas õhtu ja päikese loojumine siiski jahedamat ja mõnusamata olekut, siis nüüdsest on ka see lõbu meilt ära võetud. Panime Karli, kes päev läbi maganud oli, rooli ja asusime selle laagriplatsi poole teele. Väga imelik oli sõita, kedagi ei tule vastu, kedagi ei lähe mööda, no üldse ei ole kedagi. Paremalt, vasakult, eest ja tagant kostuvad kõiksugu metsahääled, peamiselt rohutirtsud, kes siinkandis öösiti lausa põrgulärmi üheskoos toodavad. Metsloomade vastu lootsime leida ühe roadtraini, mille taga rõõmsasti sõita samal ajal kui see volask metsloomi igasse ilmakaarde lennutab. Lõpuks ka ühe leidsime, aga John (ilmselgelt võis tegu olla just John'iga) otsustas liiga aeglaselt sõita ja nii meie teed lahku läksidki. Laagriplatsi me tõepoolest leidsime, veidi suurest teest eemal ja kottpime. Üpris ebameeldivalt hirmus, no mõelge Austraalia, kottpimedus, kõikvõimalikud elukad, pärapõrgu ja neli metsaelu amatööri Eestist. Mõeldud tehtud, liigume edasi. Sirutasime, higistasime ja tõrjusime sääski veel oma 15 minutit. Täiesti kirjeldamatu elamus oli tähistaevas. Mina pole oma elus veel säärase vaatepildiga kokku puutunud. Meeletult tähti, kohutavalt palju tähti, väga eredad tähed - lummav. Enamus järgnevast teest on mulle teadmatu, sest silmad lihtsalt enam lahti ei seisnud. Vahepeal ärkasin äkilisemate pidurduste peale kui mõni elukas oma öist jalutuskäiku üle kuuma asfalti sooritas. Tõsi, suuri loomi me ei kohanud ja selle üle on meil ainult hea meel. Umbes täpselt pool viis öösel jõudsime põhimõtteliselt ainsa teel oleva tanklani ja meie juba varasemast tuntud sõber bensiininäidik otsustas meid taaskord rõõmustada vaikselt vihjates, et edasi sõita me ei saa. Mis seal ikka, magame kuni tankla lahti tehakse. Idee oli loomulikult lausa suurepärane, aga paraku osustus see võimatuks. Kui auto aknad kinni panna, siis kaotad sa higistamise näol ka viimase vedeliku (jah meil oli vesi ka otsas) ja kui aknad lahti teha, siis ilmub autosse ühekorraga ei rohkem ega vähem kui tuhat sääske. Ronisime autost välja ja jalutasime nõutult mööda tankla territooriumi saateks lärmakas generaator, mis siis tanklat elektriga varustab. Peagi kostus sekka ka muud mürinat ja meiega liitus üks mootorrattur, kes on pärit Sydneyst ja teeb parajasti oma kaherattalise kaaslasega Austraaliale ringi peale. Selline tüüpiline baiker, omajagu macho ja noh ... ma arvan, et te kujutate ette. Vahetasime infot oma sihtkohtade kohta ja kuuldes, et me Broome'i liigume kostus temalt ainult lause: "There's nothing out there". Ja seda lauset kordas ta iga kolmanda muu lause järel, mis lõpuks meid juba tõsiselt ära tüütama hakkas. Hoiatas meid mõningate kohtade eest nagu näiteks mingi Hallss Greek, kus ta ei soovitanud isegi peatuda siis kui me tankida tahame. Pidi kubisema purjus aborigeeidest, kes kõiki ja kõike ründavad. Vähemalt sedasi sai tema jutust aru. Rääkis ka ilmast, et see mis asja nii hulluks teeb on niiskus. Isegi kui temperatuur on kõigest 30 plusskraadi, siis sellest sõltumata oled sa kogu aeg märg ja higistad. Mida põhja poole, seda hullemaks pidi minema. Samuti tuleb siin juba vältida sääsehammustusi, sest need elukad võivad siin igasugu nakkusi kanda. Huvitav ja muigama panev fakt selle ratturränduri kohta oli see, et tema igapäeva tööks on medõde. No kujutage ette, selline macho ja uhke vanakooli mootorrattaga karm mees ja tema on medõde. Aga mis seal ikka, maailm täis üllatusi. Kui ta juba 70-nendat korda mainis, et broome'is ei ole mitte midagi teha, tehti lõpuks ka tankla lahti. Bensiini, vett, närimist ja edasi. Broome'i jõudsime varavalges, keerasime suvalisse tanklasse, panime uksed lukku ja lihtsalt magasime mõned tunnid, sest midagi muud poleks suutnud enam teha. Kui ümbruskond juba elu sisse võtma hakkas, ärkasime ka meie. Käisime kohalikus tööbüroos ennast registreerimas ja saime teada, et ka siinkandis ei ole veel hooaeg ja farmitööd siin väga üldse ei ole. See oli omajagu pettumus, sest kui me eelnevalt siiakanti helistasime, saime me hoopis teistsugust infot. Sõitsime läbi kohalikud hostelid ja lõpuks leidsime ühe ookeanile lähedal asuva, kus saime ka neljase toa. Lõpuks saab jälle inimese kombel kuskil peatuda. Üldiselt väga lahe koht ja tore seltskond, kaasaarvatud siis personal. Täna käisime mööda baare, restorane, farme, talusid ja kõikvõimalikke muid kohti, mõistagi ennast tööle pakkumas. Broome'i näol on tegemist turistilinnaga ja turismihooaeg peaks siis kuu jooksul täies hoos pihta hakkama. Otsustasime, et jääme siia hetkel pidama, põhja poole ei liigu ja tagasi ei lähe ennem kui sealt mingi kindel tööpakkumine tuleb. Seni oleme siin ja leiame omale misiganes tööotsa. Hetkel tundub, et meie plaan võib isegi toimida. Nädalavahetusel pole muidugi suurt midagi teha ja peame niisama aega mööda saatma. Eile käisin ka pimedas rannas ja peab ütlema, et see on lihtsalt tohutult suur. Pidavat maailma esirandade hulgas olema ja tõsine turismimagnet. Valges pole sinna veel jõudnud ja täna ka enam ei jõua, sest juba hakkab pimenema (kell on 19:29). Eks homme teeme ühe rannapäeva. Ujuda siin hetkel ei soovitata, sest vees võib kohata elukaid nimega jellyfish (meduus) ja kokkupõrked mõningate liikidega võivad osutuda üpris ebameeldivateks ja pärast seda infot meid mingil kummalisel põhjusel ookeanis ujumine kohe mitte ei tõmba. Linnas elutseb umbes 15000 inimest ja linn on roheline, vaikne ja ilus kuigi Carnarvon meeldis mulle rohkem. Ilm on siin tõepoolest hirmus, sest nagu juba korduvalt öeldud oled sa kogu aeg märg ja dushi külastamine erilist leevendust ei too. Loomulikult hakkame ka sellega vaikselt harjuma. Igasugu elukaid on siin rohkem kui varasemates kohtades, sisalikud, konnad, ämblikud. Rannas võib liiva peal näha mao liikumisest maha jäänud jälgi. Eile näiteks istusin palmi all ja ühtäkki hüppas midagi mu särgi vahelt sisse ja LIIGUTAS. Arvake kui palju ma ehmatasin, jah õige, väga palju. Olles minu särgialuse läbi uurinud tuli see sama elukas särgi alt välja ja osutus konnaks. Normaalne, mingid konnad hüppavad kraevahele, väga hull. Ahjaa, kui me seal viimases tanklas avamist ootasime, siis nägime ka aknalaua peal konna. Selline suur konn ja heleroheline. Esialgu vaatasime, et suveniir, no ei saa olla elus, ei mingit elumärki. Ja siis järsku tegi mingi meetrise hüppe ülespoole. Täna saime vastavalt kirjeldatud konna välimusele teada, et tegu võis olla täitsa mürgise konnaga. Jääb üle ainult headmeelt tunda, et me seda "suveniiri" kätega ei katsunud. Täna pidavat olema kuskil mingi rannapidu ja lähme sulandume keskkonda, kuuleb ehk midagi kasulikku. Mis meist edasi saab, hakkab selguma ilmselt järgmise nädala alguses ja eks ma siis annan taaskord olukorrast ülevaate. Seniks head külmetamist teile ja head higistamist meile. Kui te tahate teada kuidas meil siin olla on, siis minge sauna.

Perth'ist Carnarvon'i

Pärast Perthist lahkumist oleme sujuvalt platseerunud leviaugust leviauku ja internet pole enam nii laiatarbekaup midagi. Aga nüüd kõigest lähemalt: pühapäeval otsustasime, et teeme turistielule lõpu ja hakkame raha kokku kühveldama (olgem ausad, kulutatud raha tagasi teenima). Sihtpunktiks valisime sellise toreda linna nagu Carnarvon. Eelnevalt muidugi uurisime ja puurisime, et seal ikka hooaeg oleks ja puud viljade raskusest ümber vajuks. Esimene mure oli loomulikult sinna saamine kuna 900 km pole just maa mida jalutada. Bussipileti hinnaks osutus 129 dollarit nina pealt ja nagu arvata võite meie ninad läksid selle peale krimpsu. 30 kuni 40 kraadi ja 14 tundi bussisõitu pole ka just puhkus palmi all. Lahendus tuli ühehäälselt ja selleks oli muidugi mõista autoost. Kiire otsing internetis, autoplatside asukohad kirja ja tegudele. Umbes kolm tundi otsimist ja leidsimegi sobiva platsi sobivate hindadega. Automüüja oli selline muhe, ma ütleks Bob. Loomulikult kiitis ta igat autot taevani ja seletas ülipüüdlikult, et just see masin on meie jaoks just SEE kõige parem, ilusam ja vastupidavam. Veidi kainet mõtlemist ja valisime ühe vahva meie vajadusi rahuldava raudsuksu välja. Hinda küsiti 2500 dollarit, mis teeb siis umbes täpselt 20000 eesti raha. Auto kannab nimetust Mitsubishi Magna, valget värvi, universaal kere, V6 mootor (siin lihtsalt eriti ei müüda õmblusmasinaid ehk siis väikese mootoriga autosid), automaatkast (me ei usu, et vasaku käega manuaal meile meeltmööda olnud oleks). Ahjaa, Magna on siis Euroopa mõistes Galant ja valmis ehitati see riistapuu aastal 1994. Sõitsime tagasi oma hostelisse, haarasime kodinad ja asusime linnast välja orienteeruma. Peale 400 kilomeetri pikkust sõitu jõudsime pisikesse linna nimega Geraldton. Öö veetsime kohalikus hostelis ja midagi muud huvitavat seal ei toimunudki. Hommikul siis jälle teele. Maastik oli loomulikult vahva, omajagu mägine, punane liiv, madal taimestik ja väga palav. Umbes nagu Lõuna-Eesti, aga hoopis teistmoodi. Meil on autos ka konditsioneer, aga otse loomulikult see ei tööta, mis on isegi positiivne, sest sedasi me ei saa kopsupõletikku. Tee ääres tegime mingis parkla moodi asjas ka kerge lõunapausi, mis osutus kõige häirivamaks lõunapausiks mis kunagi üldse olnud on. Kõik te teate, mis asjad on kärbsed. Aga kujutage nüüd ette, et neid on korraga sinu ümber umbes täpselt miljon tükki. Lendavad kõrva, suhu, päikeseprillide vahele, ei ole tõesti kohta kuhu nad ei lenda. Nii me siis vaaritasime ja vehkisime, sõime ja vehkisime, siis väsisime vehkimisest ära ja lihtsalt sõitsime minema. Veel üle 400 km edasi siledat ja sirget asfaltteed ja Carnarvonis me olimegi. Paides olete käinud? No siis teate, ainult et siin on palmid, miljonivaade ja üldse kõik on väga vahva. Elanikke on umbes täpselt 5000. Mis meid eriti rõõmustas, et siin ei ole neid kärbseid enam. Või kui aus olla, siis on, aga mingi 3 kärbest korraga kallal on meie jaoks juba täiesti okei. Carnarvon paikneb enam-vähem kohe ookeani ääres, kuigi päris avaookeani juurde pole me veel jõudnud, siin on lihtsalt mingi laht või värk. Kuigi ilm on siin kuumem kui Perthis, peab ütlema, et siin on siiski mõnusam olla. Nimelt puhub siin kogu aeg tuul kuigi vahepeal vee ääres tahab see meid täitsa nagu minema puhuda. Ööbime ühes hostelis, mida kirjeldati eelnevalt kui Austraalia kõige nõmedamat hostelit, mina ütleks, et mööda nüüd küll ei pandud. Vabandage nüüd väljendust, aga paras porno (no lihtsalt ei saa teistmoodi öelda). Ennem kui ma siinsetest tegemistest edasi räägin heidame pilgu sõitmisele ja liiklusele. Roolis oleme me kõik olnud ja asi on juba täitsa käpas. Samas kõik meist on nii mõnedki korrad keeranud valesse suunda ja mõni meist läbis ka mõned ringteed tagurpidi (Eesti mõistes siis õigetpidi). Mõned pahurad austraallased ja singaalitamised, aga nüüd oleme tublid autojuhid valmis, lisaks sellele, et me lihtsalt tublid oleme. Maanteel nägime känguru laipasid ja avastasime, et surnud känguru ei lõhna hästi. Ühtegi elusat ei näinud kuna sõitsime päevasel ajal, siis kui nad magavad. Kõige aktiivsem aeg on hommikul ja õhtul. Mobiililevi eksisteerib ainult asulates ja linnast väljas oled omapead. Liiklus oli hõre ja kõige enam nägime väga pikki veokeid (roadtrains). Nagu Eestis, ainult et mõned haagised on veel sappa ühendatud. Maantee ääres on kõiksugu huvitavaid märke, näiteks et järgmine telefon või autoremont asub mingi 100 km kaugusel. Päris ekstreemne oleks autoga teeäärde jääda lõõmava päikese all, õnneks me oleme kavalad ja liigume alati piisavate veevarudega. 

Nüüd siis ajas edasi: uurisime veidi maad ja selgus, et kuna siin oli üleujutus mingi aeg tagasi, siis hetkel tööd varnast võtta ei ole. Korjamine ja viljade valmimine hilineb. Sõitsime täna ka ümberkaudsed farmid läbi ja tegime farmeritega veidi juttu. Täitsa toredad inimesed, sõbralikud ja puha, ei tulnudki jahipüssiga oma maalt minema ajama. Saime vastuseks, et hetkel veel tööd ei ole, aga mõned kohad küsisid meie numbrid ja lubasid helistada kui midagi muutub. Helistasime ja saime targemaks, et siit veel umbes 1000 km põhja poole on aga hooaeg täies hoos, see kõlas nüüd naljakalt. Ootame ja vaatame veel ära, mis homne toob ja seejärel teeme otsuse edasi liikumise kohapealt. Tegelikult on siin kena ja avastasime ka normaalsema ööbimiskoha (siinsega võrreldes viietärni hotell), paraku oli see hetkel täis ja meile lubati helistada kui kohti vabaneb. Siin näiteks varastati Annikal ja Aivaril ära 2 lina ja lina oli ainus asi, mis siin anti. Padja saab 10 dollari eest - haige. Soojaveekraanid on kinni keevitatud ja omanik on üks keeruline naine. Hetkel ronis üks sisalik muide mulle tooli alla. Saime tuttavaks ühe reisiva austraallase ja prantslasega, toredad tegelased. Inglise keel hakkab ka rooste korda maha ajama ja suhtlemine õnnestub üha ladusamalt. Täna on lisaks kõigele veel mingi grilliõhtu ja loodame sealt omajagu kasulikku infot kõrva taha panna. Tervis on meil täitsa okei, päikese tehtud kuriteod hakkavad taanduma ja põlv annab ka edukalt paranemise märke. Tuju on ka üldiselt okei kuigi mõni on meil siin töö pärast veidi mures, aga mina leian et selleks pole põhjust kuna asi pole mitte selles, et tööd ei ole vaid me oleme lihtsalt valel hetkel vales kohas. Inimesed on valdavalt ja endiselt sõbralikud, kohati lausa hämmastav. Näiteks autoplatse otsides küsisin suvalisest motospordi poest ühte kindlat müügikohta ja otsiti meile kohe asukohad, kuulutuste lehed, anti kaasa ja üldse proovivad inimesed siin igati abivalmis olla. Ehk siis kui siin on mingi mure või küsimus, siis kõige targem on seda lihtsalt kellegi käest küsida, me ei ole sellega lihtsalt harjunud. 
Aga olgu, aega meil laialt käes ei ole ja päevad on tihedalt sisustatud, seega tõmban oma kirja siinkohal koomale. Pole õrna aimugi, millal taaskord internetil sabast kinni saan. 
Olge siis tublid nagu ikka ja nautige kevadet (kerge iroonia).

Perth ja muud loomad

Ajaga on siin nimelt selline kummaline teema, et minule tundub siin viibitud aeg nelja päevaksese asemel pigem nädalatena. Normaalne elurütm hakkab vaikselt taastuma ehk siis kõht läheb tühjaks just siis kui ta peaks tühjaks minema (ilmselgelt siis hommikul, lõunal ja õhtul), öö möödub ühe pika sügava unena tunniajaste tsüklite asemel ning kellaaegu tundub täiesti loogiline. Viimased 2 päeva on möödunud üsna sportlikult. Nimelt eile otsustasime teha kerge jalutuskäigu rattalaenutuse suunas, mis lõppkokkuvõttes osutus suisa väikeseks rännakuks. Rattaid me ei saanudki kuna laenutuse sulgemisaeg oleks jätnud meile ebapiisava aja rattaspordi harrastamiseks. Järgmine geniaalne idee tipnes loomaaeda minekuga ja kuna see tundus kohe üldse mitte kaugel (kaardi pealt vaadates), siis otsustasime sinna lihtsalt kohale jalutada, aga oh üllatust - siit selgus meie teine elutarkus Austraalias ehk siis asjad pole alati nii lähedal kui lähedal nad tunduvad olevat. Nagu arvata võite jõudsime kohale just loomaaia sulgemise hetkeks - tublid oleme. Hiljem tegime kerge arvutuse ja tõepoolest ei läbinud me ei rohkem ega vähem kui umbes ja täpselt 25 km. Sellegi poolest jäime päevaga rahule, sest läbi sai jalutatud vaat et kogu Perthi lõunaosa ja vaatamist ning imestamist jättis see teekond meile omajagu. Seevastu täna ei suutnud me kiusatusele vastu panna ja suundusime kaherattaliste rendi poole nõks varem. Arvestades jalgade arvamust eilsest, tegime me seda bussiga. Bussidest niipalju, et needsamused sõidukid on puhtad, käivad tihti ja sõidavad gaasiga. Kesklinna tsoonis on transport tasuta ning tsoonidevaheline sõit kergendas meie niigi kergeid rahakotte dollari ja kuuekümne sendi võrra, mis tuleb tõdeda, on siiski odavam kui näiteks Tallinna ühistranspordiks kutsutav süsteem. Rattad lunastati meile 25 dollari eest ja mõistagi seda siis nina pealt. Sõit võis alata ja meie järjekordne ülimalt asjalik plaan sisaldas ookeani äärde minekut (mis pidi olema kõigest 12 kilomeetrit meist kuskil suunas). Mõistagi, nagu meie ikka, ei olnud 12 kilomeetri pärast silmapiiril isegi mitte veelompi rääkimata helesinisest India ookeanist. Meie valitud marsruudi kohaselt osutus vahemaa koguni 2 korda pikemaks, aga tublid nagu me oleme (ei väsi seda kordamast), kohale me jõudsime. Valge liiv, sinine ookean, kuum päike - kuidagi teistmoodi ei oskagi seda kõike kokku võtta. Mis meile veidi pettumust valmistas (siiski 25 km metallhobuse seljas sügamist) oli vaikne ilm ja ookeani kohta väikesed lained, sellegi poolest muljetavaldavad. Mõeldud tehtud - riided seljast ja vette. Ilmselt ei vääri mainimist tõsiasi, et vesi oli soe. Veemass kasvab üle pea juba umbes täpselt kümne meetri järel ja vaatamata tasasele lainetusele on kohati üpris keeruline püsti seista. Nimelt üks asi on rannale lähenev sujuv veemoodustis, rahvakeeli siis laine, aga hoopis põnevam kui see samune veemass sealt rannalt taanduma hakkab. Tekib väga tugev hoovus, mis tahab sind viia just sinna kuhu sina parasjagu minna ei taha - sügavamale. Kuid nagu eelnevalt öeldud, tegu oli vaikse ilmaga. Ebameeldiv osa on muidugi see kui vesi otsustab sattuda ei kuhugi mujale kui suhu. Et sellest tundest täpsemalt aimu saada, siis võtke üks supilusika täis soola ja sööge see ära, lihtne. Tagasitee osutus minu jaoks omajagu ekstreemseks, nimelt kohtusid minu ratta rehv ja kõrge kõnniteeäär, mis põhjustas minu põlve kohtumise asfaltiga. Kõik see toimus segastel asjaoludel, mille põhjustasid mööduv auto, raske tõus ja kuum päike. Mainin vahele, et muidu on kõik korras ja midagi hullu ei ole. Mõnda aega sõitsin mõistagi äärmiselt ettevaatlikult ja rahulikult, mis lõppes kella vaatamisega ja kerge avastusega, et ratta tagastuseni on jäänud pool tundi. Valisin veidi parema tee (tegelikult päris täpselt teadamata, kus see lõppeb) ja tehes kiire (aga mitte lühikese) spurdi jõudsin sekundi pealt tähtajaks. Sain taas teistega kokku (sest nemad minu kerget äparadust märkama ei juhtunud ja jõudsid ees minema minna). Lõpp hea kõik hea. Muidugi arvestades läbitud 50 kilomeetrit ei taha ma teada, mida mu jalad mulle homme räägivad. Ei tasu unustada, et viimase aja sportlik pool eestis on piirdunud pigem arvuti ja kohvitassi vahel laveerimisega. Asja äärmiselt positiivne külg on see, et sain üpris hästi selgeks (harjusin) kus pool sõita ja kus poolt mida vaadata, seda siis nagu ühtlasi ka autojuhi seisukohast.

Räägin ka veidi siinse kandi parimast sõbrast ja suurimast vaenlasest - päikesest. Viga nagu mõne koha päikesekreemiga mitte katmine see suur kollane moodustis ei andesta. Minu seniste vigade tõttu on põlenud kael ja käelabade pealsed. Üldiselt täiesti uskumatu kui kiiresti siin ära kõrbeda võib, mõned tunnid ja oledki täiesti küps (ei ole isegi vahet kas on parajasti pilves või mitte). Üleeile tegin ka kerge eksperimendi ilma mütsita käimise osas - jah ma sain hirmsa peavalu ja tõepoolest ma läksin vara magama.

Muide praegu istun jalad maast lahti, sest mingi 200 km/h ringi tõmblev ämblik tuli uudistama, mida ma siin õieti teen. Kui päeval pole siin putukatest pea kedagi esindatud, siis öösel hakkab päris kirev elu pihta: põrnikad, ämblikud ja muud elukad kelle nime ma veel ei tea. Sääski on siin ka ja hammustavad valusalt, õnneks on neid vähe. Linnas jalutavad näiteks tuvide asemel kohati hoopis mingid valged papagoid ja jões nägime rohkem kui kümmet käsna moodi ulpivat moodustist. Mainimist väärib ka meie eilne söömaaeg, mille üks komponent kandis nime känguru hakkliha. Ja tuleb tunnistada - väga maitsev.

Veidi veel Perthist kuna me nüüd seda kümnete kilomeetrite viisi avastanud oleme. Ilus ja rahulik linn, madala hoonestusega (igasugussed lasnamäe ja mustamäe laadsed nähtused on siin olematud). Tänu linna loogilisele paigutusele on siin orienteeruda üpris lihtne. Linn tundub sobivat pigem vaikset pereelu harrastavale inimesele ja ööelu nautjatel ning peoloomadel tasuks ilmselt muid variante kaaluda. 

Hindadest - üldiselt ei ole Eestiga võrreldes vahe üldsegi katastroofiline kuigi veidi rohkem peab jälgima kus kohast ja mida osta. Alkoholi müüakse ainult spetsiaalsetes alkopoodides (bottle shop) ja selle hinna võib kodumaaga võrreldes julgelt kahega korrutada ja enamgi veel. Samuti on väljas söömine ja väljas käimine üpris kulukad tegevused, vähemalt hetkel meie jaoks.

Homne saab olema ilmselt meie viimane päev Perthis, sest peab tõsisemalt mõtlema hakkama töö leidmisele. Otsustasime suuna võtta Carnarvoni poole, mis paikneb 900 km Perthist põhja poole. Põhjus lihtne - seal on kõiksugu asjade korjamisel hooaeg. Homme lahendame kõik ülejäänud küsimused, nagu kuidas me sinna lähme jne. Variandid on siis buss, rendiauto ja oma auto ostmine. Paraku on neil kõigil suuri miinuseid ja olukord tahab pikemat järelemõtlemist. 

Tänaseks lõpetan, olge kõik vahvad ja kirjutamiseni!

Lend ja saabumine

Tervitusi teiseltpoolt maakera, 

lõpuks saan maha istuda ja midagi kirja panna. 

Kõigepealt mainin ära, et 26 tundi lendamist ei ole lõbus - ärge tehke seda! Üldiselt läks kõik siiski ladusalt, mõned sekeldused turvakontrolliga, lendude vaheline tühja passimine ja magamatus olid selle kõige vältel meie truud kaaslased. Ehk siis ärge jätke Gatwicki lennujaamas mobiili taskusse ja ärge samal ajal väitke, et taskud on tühjad. Sain põhjalikuma läbiotsimise osaliseks kuigi mõned riided jäeti ikkagi selga - väga vastutulelik (tegelikult oli turvameestel jubedalt igav). Ausaltöelda ununes igas kontrollis midagi taskusse, aga ülejäänud juhtudel oli tüüpidel muudki teha kui mingeid seljakotirändureid kiusata. Kokkuvõttes jäime ilma priimuse gaasist ja banaanist. Estonian Airi "moosiriiuliga" põrutasime Londonisse, sealt edasi Emirates'i Boeing 777 Dubaisse ja lõpuks Emirates'i pirakas Airbus Perthi - sihtkohta. 

Lühike iseloomustus: Estonian Air on nõme ja Emirates täiesti tase, söögid/joogid/meelelahutus ja ülearu viisakad imelikult maalt teenindajad. 

Kusagil peale kolme öösel teisipäeval astusime rõõmsalt Perthi lennujaamast välja, avastasime et hirmus soe on ja üks taksojuht tahab meid kindlasti eelnevalt broneeritud hostelisse sõidutada. 40 dollari eest ta seda tegigi ja uskuge või mitte, kohale me jõudsime. Maksime kuue päeva eest ette ära, mis tegi siis 182 dollarit, millest 20 saame lahkudes tagasi. Tuba on väike ja sisaldab kahte nari, nelja kappi, ühte dushiruumi, rõdu ja konditsioneeri, mis esmapilgul tundus küll pigem sisse lülitades kohe õhku lendavat, aga seda siiski ei juhtunud. Kuigi lärmi teeb see elukas rohkem kui rubla eest. Ehk siis kas ei saa magada kuna konditsioneer müriseb või ei saa magada kuna on palav. Valik missugne eks. Ahjaa, rääkides magamisest, siis võiks öelda, et selle kirja kirjutamise hetkeks me nagu polegi õieti maganud kui mõned tunnid lennukiund (see on asi mis ei toimi) ja 2 tundi meie sõbra Konditsioneeri seltsis pikutamist välja arvata. Lisaks peale pikali viskamist hakkas päike tõusma ja tänane päev õnnistas meid 29 soojakraadiga. Pärast hommikusööki (mis on hinna sees) põrutasime linna seiklema. Hommikusöök näeb välja sedasi, et on mingid suured tünnid, kus on kõiksugu helbeid ja muud jama, saab ka piima ja kohvi. Mis aga eriti tore oli - nimelt vaatasime, et ohoo šokolaadikreem pähklitega. Rabasime muidugi saiaviilud ja katsime mitte just eriti tagasihoidliku kihiga. Aga üllatus-üllatus see ei olnud šokolaadikreem pähklitega, ühesõnaga mina oleks peale esimest ampsu selle peaaegu koos muu maos leiduva kraamiga väljutanud ja ega teistelgi paremini ei läinud. Ühesõnaga me ei tea mis see on ja miks või kes seda sööb. Mingi Austraalia värk, aga kuniks me targemaks pole saanud nimetasime selle kõige lähedasema ettekujutuse kohaselt 'tavott soolaga'. Ehk siis esimene tarkusetera - kõik pole šokolaad, mis näeb välja nagu šokolaad. Ilmselgelt me rohkem seda ei söö ja nüüd tagasi linnaskäigu juurde. 

Äärmiselt veider oli liigelda lühikestes riietes ja üle 30-ne kraadise päikese all. Just nagu eesti suve parimad päevad. Mis erilist silma hakkas? Inimesi on muidugi kesklinnas palju-palju, aga liikumise tempo on Tallinn jagatud kahega ehk siis inimesed lihtsalt jalutavad - jah täiesti rahulikult jalutavad, keegi ei torma. Teed on korras - jah tõesti ei ole siin auke. Ja kõige imelikum, et vaatamata tihedale autode voolule ei häiri see ülde, sest autosid nagu polegi kuulda. Sellest me ei saa siiamaani aru. Autod lihtsalt sõidavad mingi sahina saatel (head teed + kvaliteetne kütus + korras autod, mis muud). Lisaks on siin kõik auto nime kandvad asjandused säravad nagu prillikivid. Miinuseks on muidugi see, et nad sõidavad valel pool teed, mis tekitas nii mõnedki huvitavad olukorrad autotee ületamisel, aga päeva lõpuks hakkas asi juba sujuma. 

Kus me siis ära käisime ja mis tegime? Kõigepealt võtsime oma passi kaante vahele viisa kleebise. Immigratsiooniametis oli järjekord ainult umbes tunnike - lõbus, lõbus. Tegime ka omale kohalikud pangakontod ja kõnekaardid (ettemaksuga kõnekaardi saamine on siis lihtsalt võimalikult keeruliseks tehtud, don't try this at home). Linnapilt on omajagu kirev, asiaate on palju ja mustanahalistest ka just puudust pole. 

Nüüd saabub see õnnis hetk, kus ma peale maeimäletakuikaua ülevalolekut lõpuks välja magada saan. Seega head ööd ja kirjutamiseni!

Veidi sissejuhatust

Antud blogi eesmärk on eelkõige anda ülevaade minu tegemistest, elust ja olust oma sõpradele, tuttavatele ning sugulastele. Sellegi poolest võib siit leida huvitavat lugemist ka täiesti kõrvalseisev seltskond ja just seepärast jagan ka veidi taustinfot:

ühel ilusal päeval jäi mind kummitama idee Austraaliast ning elust ja olust väljaspool Eestit. Ideest sai kinnisidee, kinnisideest said alguse teod ja tegude tulemusena sai ideest reaalsus.  Uhkes üksinduses minek mind ei paelunud ja seetõttu moodustus ka minu vahva reisiseltskond, keda esindavad Karl, Aivar ja Annika. Äramärkimist tasub fakt, et praktiliselt keegi meist kedagi eelnevalt ei tundnud ja siinkohal kiitus sellise toreda keskkonna nagu trip.ee loojatele. Kõikvõimalikes küsimustes saab minuga ühenduda arq@starline.ee kaudu. 

Aga mis siin ikka pikalt jahuda .... tegudele!