Kiire info

Vabandused, vabandused! Kõik on väga hästi kuid samas väga kiire, seega on blogindus sootuks ära vajunud. Mis toimunud on, mis toimub ja mis edasi saab - sellest võib lugeda järgnevas finaalpostituses. Selle nädala jooksul teen ära :)

Puhkus osa 2

Vägagi vabandame, et see postitus siia nüüd sedasi jälle kõva hilinemisega ilmub, aga Sydney on ilmselgelt üks kiire linn. Kuid mitte Sydneyst ei tahtnud ma täna rääkida vaid hoopis sellest kuidas meie nn puhkus edasi kulges.


Et siis snorgledama ja kruiisitama ... 


Hommikul olime kenasti täiesti õiges sadamas, kust siis eelnevalt täiesti broneeritud mereseiklus algama pidi. Ja ei saagi nagu suurt viriseda, sest tõepoolest juhatati meid katamaraanile nimega Camira, mis iseenesest reklaami uskudes võiks olla üks maailma kiiremaid omasuguseid. Ilm oli otseloomulikult pilves, et mitte öelda külm. Kogu seltskond võis olla suurusjärgus 20 ja lisaks sellele suurusjärgule veel viieliikmeline meeskond. Purjed üles ja esimeseks sihtkohaks Whitehaven'i rand, mille liiv pidavat nii puhas olema, et sobib suurepäraselt kalliskivide poleerimiseks. Kuid lummavast postkaardivaatest oli sedakorda järgi sogase vee ja oksarisuga suvaline rannariba. Põhjuseks sealkandis hiljuti laineid löönud tsüklon. Hullemat aega enam ilmselgelt valida ei oleks saanud. Sellegi poolest sai oma tunnike niisama ookeanis hullatud. Tagasi pardale, lõunagrill ja suund päeva haripunkti poole - snorgeldamine. Nagu arvata võite ei olnud see mitte just parim snorgeldamise elamus, sest esiteks ei olnud nähtavust rohkem kui meeter ehk siis sama edukalt võiks seda Pärnu rannas harrastada. Ja teiseks oli jahe ning tuuline, mis omakorda tähendab ebatasast vett, mis omakorda tähendab liiga tiheda vee sattumise snorklisse, mis omakorda tähedab seda, et see ei ole hea. Ühesõnaga hüppan hopsti vette, vaatan vee alla, mitte midagi ei näe, vesi snorklis, hea soolane olla, veel kümmekond sellist katset, ülisoolasest veest on juba vastik olla, tagasi laevale - snorgeldatud! Ehk siis mõnikord on Virtsu-Kuivastu liinil ka lahedam olnud .... ja odavam.


Edasi viis meie tee Bundabergi ja sealt edasi ei viinud meie tee mitte kuskile koguni vist 5 head päeva. Ühest küljest sellepärast, et Taneli endised reisikaaslased on ennast seal sisse seadnud ja teisest küljest selle pärast, et autoga ei olnudki juba mitusada head kilomeetrit midagi katastroofilist juhtunud. Seekordne boonus seisnes selles, et võti ei tulnud enam süütelukust välja ja kohe sellisel moel, et autot võtmest välja suretada enam teps mitte võimalik ei olnud. Rääkimata siis uste lukustamisest ja teistest pisiprobleemidest. Juhtuma pidi see muidugi keset lihavõtteid, mis on väga andekas neli päeva kestev püha ja kõik on kinni. Lugu lõppes esimesel normaalsel tööpäeval sellega, et kellegi tuttava türklase tuttav automehhaanik lahendas asja 120 dollariga ära. Juhtus ka nii, et too tuttav türklane jahus tomatite korjamisest ja meie mõtlesime, et äkki prooviks. Ma ei tea miks meile nii loll mõte pähe tuli kuid kõik läks siiski hästi ehk siis kokkulepitud ajal türklast meiega kokku saamas ei olnud ja meie sõitsime kiiresti Bundabergist minema. Hiljem selgus, et me ootasime teda vales kohas ... vedas ... vist. Üldiselt on Bundaberg üks totakamaid kohti kus ma seni olnud olen. No kohe üldse ei istunud.


Edasi midagi väga traumeerivat ei juhtunudki peale selle, et ma aasta vanemaks sain. Veetsime paar päeva kusagil metsas, paar päeva kusagil ookeani ääres, sõitsime niisama ringi ... omajagu tujutult, sest kogu eelneva puhkuse valguses oli puhkamisest siiber. Isegi Brisbane jäi teele ja sai Ademile tere öeldud, kala sai püütud. Kusjuures, sain oma esimese korraliku söögikõlbuliku kala kätte! 44 cm pikk Flathead ehk siis otsetõlkes Lamepea. Grillile ta läks ja väga hea ta oli. Muidugi omaette huumor oli see, et mina kui algaja kalamees ... noh saad kala kätte küll, aga mis edasi eks. Kuidagi peab ju ära tapma. Virutaks õige vastu maad hirmsa hooga, aga kala libe - ei toimi! Noh .. ütlen Tanelile, et toogu haamer. Tema toob mingi mutrivõtme hoopis ... ja sedasi ma tampisin seda kala lagipähe seal mutrivõtmega kuni maapind ja mutrivõti kenasti verised olid kuid kala rõõmsalt edasi liigutas. Proovi veel humaanne olla eks. Kala elupäevad lõpetas siiski lõpuks nuga. 
Muljet avaldas veel üks päev Gold Coastil, mis õnnistas meid toredate lainetega. Vaatad ja seisad ... tuleb laine ... suur laine ... oi kui tore eks! Järgmisel hetkel oled ninapidi kuskil põhjamudas, siis vaatad taevast, siis põhja ja mingi aja pärast tuled kuskilt vee peale. Ühesõnaga nii kurjade lainetega pole ma siin veel ujuma juhtunud.


Lõpuks jõudsime Sydneysse ja siin me nüüd oleme. Kiired ajad, üheaegselt toimub nii töötegemine, tööotsimine, linnaga tutvumine kui ka meelelahutus. Kolme päeva pärast saab täis 2 nädalat taaskordset suurlinnaelu. Sellest, kes on tööriistafanatt Kevin, mis asi on Tokyo Village, kuidas mulle mustalt palka makstakste, miks Swedbank on nõme ja muudest Sydney telgitagustest saate lugeda järgmises postituses - ausõna! Ja see ilmub kohe kui mõni vaba auk mõnes vabas päevas peaks tekkima - ausõna! (irooniline irve)






   

Puhkus osa 1

Ilmselgelt olete te juba piisavalt kaua oodanud, et asume siis kohe asjale kallale. Terve üks aasta Austraalias on läbi saanud! Juhuuuuuuu! Nagu siit aru võib saada, siis sain ma oma viisa kenasti ilma eriliste probleemideta pikendatud, mis eelkõige tähendab seda, et ma jään siia maailma kuklapoolele vähemasti veel üheks heaks aastaks - loogiline!


Kogu veebruar ja enamus märtsist möödus edukalt vahelduva eduga tööd rügades. Vahelduva eduga seepärast, et nagu tavaks on saanud, siis vahepeal on tööd ja vahepeal ei ole ... sõltuvalt siis ilmast ja paljudest muudest juhuslikkusel põhinevatest faktoritest. Eelmise postitusega ma jõudsin ilmselt umbes selleni, et töö kiskus nõmedaks, ilm oli väga märg ja muda oli minu truu kaaslane. Mõni aeg edasi ja asi läks sootuks paremaks, märg hooaeg sai läbi, istutamine sai läbi ja väetamisest sai üks minu lemmikameteid. Mitte, et mulle hirmsasti meeldiks mingi labidaga kuskil põllu peal päevad otsa ringi joosta, aga vähemasti sündis nii mõnigi uus rekord. Noh näiteks viimase nädalaga õnnestus teenida kõigest 1200 dollarit peale makse ... hmm ... miks ma siia veel üheks aastaks nüüd jäängi ... eks! :P


Kuid nagu kõik head asjad saavad ükskord otsa, siis polnud väetaminegi mingi erand. Tõttöelda sai üldse kogu töö otsa ja Lakelandi perioodi võibki sellega lõppenuks lugeda. Edasi pandi meid valiku ette, et kas jätkate tööd Tully's, mille täpne algus oli kõike muud kui paigas või siis ütlete selleks korraks nägemist. Tuleb siis välja sedasi, et meie ütlesime nägemist. Sellegi poolest sai esialgselt kokkulepitud, et oleme platsis Lääne-Austraalia projekti jaoks, mis peaks hakkama kunagi juuni keskel. 


Lahkumise päev oli selline üpris tundesegane, sest eks neli head kuud tekitavad üpris põnevaid inimsuhteid kuid teisest küljest oli jällegi äärmiselt hea meel, et kogu see puntra**** selleks korraks läbi on. Üldiselt peaks kogu Outlandi perioodi nimetama seni kõige segasemaks, metsikumaks, jaburamaks, iroonilisemaks ja edukamaks ajaks Austraalias (seda kõike siis üheaegselt). Ilmselt üsna kordumatu kogemus.


Edasi läheb aga lugu sedasi, et pakkisime kogu oma kraami autosse ja sõitsime puhkama või vähemalt nii me tol hetkel arvasime. Igaljuhul esialgseks sihtpunktiks sai valitud üks parimaid kalastuspaiku kogu Põhja-Queenslandis ja tegemist siis kohakesega nimega Archers Point, mis lisaks kalastamisele pakub rahu, ookeanit, päikest, lõket .... ühesõnaga see on täpselt selline koht, kus on nagu üldse kõik olemas, mida sa ühelt puhkuselt oodata võiksid. Jah, me oleme seal varemgi käinud! Sedakorda olime me veel koguni nii edukad, et soetasime omale täiesti isiklikud kalaõnged, varusime mõne päeva jagu toidukraami ja muud varustust, ühesõnaga täisvärk. Teha oli jäänud veel vaid üks ja üpris oluline asi ehk siis kohale sõita. Iseenesest positiivne on see, et sinna viib tee, aga negatiivse poole pealt võiks mainida, et tegemist ei ole just parima teega mingi tavalise mitte neliveolise sõiduauto jaoks kuid seni olime asjaga siiski toime tulnud. Sedakorda aga otsustas ilm, et kui nüüd õige hakkaks sadama ja sajaks kohe nii, et on sajatud. Meie üldiselt vihma ei karda, aga mingit meetrisügavust järve kardab meie auto küll. Ühesõnaga juhtus sedasi nagu ühe hästi planeeritud puhkusega ikka juhtuda võiks - kõik kisub ... eee ... teateküllkuhu. Ühesünaga umbes poolel teel sihtkohta kohtusid järv keset teed ja meie. Ilmselt oleks katse seda ületada lõppenud minu auto viimaste hingetõmmetega ja just seepärast keerasime me otsa üpris frustreerunult ringi. 


Järgnev viis meid läbi endiselt sadava vihma Mt Molloy lähedal asuvale laagriplatsile, kus me siis esimese "puhkuseöö" mööda saatsime. Hommikul jätkasime Port Douglase suunal plaaniga sealt edasi põrutada Daintree rahvusparki, et siis varasemalt ebaõnnestunud kalastusretke kuidagigi kompenseerida. Ilmselgelt pean ma mainima, et kogu see aeg sajab, sajab ja sajab. No tore, jõuame Port Douglasesse ja mis sa muud ikka oskad pihta hakata kui poodi minna. Käime poes, ostame kõik tähtsad asjad poest ära, lähme tagasi auto juurde, istume autosse ... plõks. plõks, plõks. Auto raip ei käivitu!!! Okei, ilmselt on aku tühi. Leian mingid inimesed, kes potensiaalselt aidata võiksid, krokodillid välja, juhtmed külge ... plõks, plõks, plõks. No kurja! Mis seal ikka, autoteenindusse (no nii umbes 500 meetrit eemal). Seletame loo ära, et nii ja naa. Tädike muidugi mõista naeratab ning seletab, et kui meie mehaanik nüüd kohale peab tulema, siis maksab see 90 dollarit, aga kui te näiteks tooksite meile siia oma aku, siis me saaksime seda testida ja blablabla see oleks palju odavam. No ilmselgelt ei maksa me mingisugusele mehaanikule 500 meetrise vahemaa eest 90 dollarit. Läbi vihmasaju auto juurde tagasi, monteerisime aku maha ja läbi vihmasaju uuesti tädikese juurde. Nemad siis testisid ja möllasid kuni jõudsid järeldusele, et see aku enam ei lae, aga vot ei ole hullu, sest mul siit leti alt kohe hüppavad uued 160 dollarilised akud välja. Oi kui tore! Ei noh ... tegelikult ei osanud midagi muud teha ka kui see uus aku siis ära osta (mitte, et ma neid väga uskunud oleks). Vähemalt niipalju, et kuna aku oli täislaadungiga, siis käivitus auto kenasti ja võimaldas meil taaskord kuskile poole liikuda ... kasvõi siis seni kuni ta uuesti tühjaks saab.


Vihmast oli selleks hetkeks juba täielik kopp ees ja leidsime, et las see Daintree koos oma vihmametsade, järvede ning kaladega jäägu mõneks teiseks heaks korraks - sõidame kuhugile kus ei saja! Järgmiseks peatuspaigaks sai Babinda lähedal asuv järjekordne telkimisala, kus me endiselt nautisime vistmittekunagi lõppevat vihmasadu ja tõttöelda ei viitsinud me kogu möödunud sündmuste peale isegi mitte telki püsti panna  vaid magasime autos kuni hommikul vihm paistma hakkas.


Mis seal siis ikka - põrutame edasi! Võti süütelukku, käivitame ... plõks, plõks, plõks. **** **** ****** ****! Nii ... õnneks on igal korralikul telkimisplatsil alati paar autotäit sakslasi ja taaskord tuli auto käivitamiseks abi küsida. Kogu selle protsessi ajal hakkas loomulikult veelgi rohkem vihma sadama ehk siis tegelikult palju rohkem vihma nagu väga ei saakski sadada. Lisaks oli sakslastel mingisugune bussi moodi sõiduk ja tänu sellele läks neil vähemasti pool head tundi, et kindlaks teha kuhu jaapani bussiinsenerid küll aku installeerida võisid. Minu meelest nad vaatasid isegi kindalaekasse, aga teisest küljest ei olnud me ise selle koha pealt palju targemad. Lõpuks sai aku siiski üles leitud, meie auto sai käivitatud ja ühtlasi sai selgeks, et meie krokodillid olid hoopistükis vigased ja järelikult saime me kokkuvõttes eelneva akuostuga hoopistükis petta ... oeh ... jah, see ongi nii keeruline, aga sellegi poolest on see kõik veel väga üldistavalt ja lihtsalt kirjeldatud.


Kerges lootuses, et õhtuks oleme kusagil keset päikesepaistet ookeani ääres kala püüdmas purunes kolm kilomeetrit pärast laagriplatsilt ärasõitu juba mõnda aega libisenud generaatori rihm, mis omakorda seletab seda miks aku algusest peale tegelikult ei laadinud ... oeh ... kokkuvõtlikult  sai meil aku Port Douglases tühjaks kuna generaatori rihm libises ning aku ei saanud piisavalt pinget, meie uskusime samas et asi ei ole akus kuna katse seda krokodillidega käivitadada luhtus, tänu millele sai tädi Autoremont meile pähe määrida uue aku, mida absoluutselt vaja poleks olnud, aga seda me avastasime alles tollel hommikul kui sakslased akut üles ei leidnud ja selgus, et meie krokodillipaar sootuks ei tööta ja nüüd purunes lõpuks ka rihm ise ning meie oleme keset pärapõrgut laupäevasel päeval autoga teeääres ... lihtne!


Mis siis edasi .. mis seal ikka, jalad alla ja Babinda poole rännak. Kuid nagu iga korraliku rännakuga sõidab alati mööda piisavalt palju uus-meremaalasi ja nii ka seekord korjati meid peale ning visati linna ära. Nii ... Babinda on selline linn, et linnaks on seda palju nimetada ja tegu oli ikkagi laupäevaga. Läksime suvalisse lahtiolevasse tööriistapoodija küsisime kahe imeliku vanamehe käest, et kas siin üüratus suurlinnas mõni mehhaanik ka leidub. Pööritasid silmi ja näitasid sisuliselt üle tee asuva maja peale, et jah seal üks mees on, aga täba teda pole, HAHAHAHA! Siiski lohutasid, et mõnikord ta laupäeviti ikka käib kohal ka ja sõitma pidi ta valge kaubikuga ... pealegi ega teil midagi paremat ikka teha poleks kui teda oodata, sest auto on ju katki, HAHAHAH! No tore, ootasime siis mõned head tunnid kuni mehaanik oma valge kaubikuga päevavalgele tuli. Seletan mure ära, mõtleb ... ütleb yeeees ... siis ütleb noooo .... siis vangutab pead ning teatab, et tal pole aega, aga mingu me mingi teise mehe juurde, kes on kuskil seal ja seal. Läksimegi kuhugile sinna ja sinna ning tõepoolest oli seal üks mees, kes kohe meie murest erutus, organiseeris transpordi autoni pluss akulaadija, pärast suto tema juurde saamist käskis meil pubisse minna ning õlut juua ja kolme tunni pärast tagasi tulla. Pubis käidud, ülu joodud, mees istub töökoja ees ja räägib juttu. Küsin, et mis värk siis on?? Ahjaa, teie, kohe vaatame seda asja ... (5 minutit pusimist) ... nii ... rihm vahetatud. Küsime, et mis me võlgneme? Mitte midagi! AGA kui te koju tagasi lähete, siis saadate mulle postkaardi või muidu ma tulen teid ise mööda Euroopat taga ajama. Selline lugu siis! Tegemist oli muuseas samuti eurooplasega, aga ma nüüd ei mäleta täpselt ... mingi ida kandi riik see oli ... Jonathan oli nimi igal juhul.


Edasi viis meie tee sinna, kus sadu lõpuks läbi sai ja suurest rõõmust, et see lõpuks juhtus, jäime me koguni kolmeks heaks ööks ühte üpris toredasse kohta laagrisse, kus juhtus nii seda koma teist, aga hetkel pikemalt antud teemat lahkama ei hakka.


Järgmine punkt meie "puhkusereisil", millel ma pikemalt peatuda tahaks on Airlie Beach, kruiis ja snorgeldamine. Kuna kogu möödunud reis koosnes enamuses vihmast ja autohädadest, siis nüüd oli aeg midagi põnevat teha. Ja kuidas sa ikka Queenslandiga sedasi hüvasti jätad, et Suurt Korallrahu ja maailma ühte esiranda nimega Whitehaven Beach ei külasta. Et seda kõike ühekorraga ette võtta saigi leitud sobiv variant, mis kujutas endast siis tolle ranna külastust, snorgeldamist, sööke ja jooke jne.    


Kuid nagu arvata võib läks kõik hoopis teistmoodi ... jätkub homme!






       

Tuleb tuleb

Põnevad ajad, kõik on elus, suur postitus ilmub kahe nädala jooksul kuna ajad on nii põnevad, et lihtsalt ei ole mahti kirjutada.

Siin ja seal

Kuhu kadus jaanuar? Ausalt, ma ei tea, aga täna pilku kalendrisse heites võib ilmselgelt järeldada, et kuidagimoodi on ta otsa saanud. Kus ma olen ja mis toimunud on ... oeh ... eks ma siis hakkan kuskilt pihta.

Viimati kuulsite te minust ilmselt kusagil jõulude ajal ja sealt tulekski ilmselt pihta hakata. Jõulupidu ja vanaaasta ärasaatmine leidsid mõlemad aset Tully's ja ega neist just midagi palju rääkida ei olegi - pidu nagu pidu ikka (tegelikult on Outlandi peod siiski täiesti omaette nähtus, et mitte öelda suisa metsikud). Jõulud iseenesest olid üpris veidrad ja tegelikult oli päris keeruline panna ennast aru saama, et nüüd ongi aastast see koht kus kuusepuud ja punased mütsid moes on. Näiteks ei ole ju normaalne, et me jõululaupäeval ujumas käisime ja samamoodi kukkus see välja ka vanaaasta viimasel päeval ... ehk siis pole nagu kunagi veel sellist nalja juhtunud.

Kogu töötamise osa jäi Tully's üpris nigelaks või õigemini võiks öelda, et tegu oli pigem heategevusega. Väikesed põllujupid, raske maastik, kõva maapind .. lühidalt eriti midagi meil seal teenida ei õnnestunud. Kohati oli tegemist lausa sellise dzungliga, et kellegi ülesleidmine oli võimalik puhtalt hääle järgi.

Jaanuari esimesel nädalal kolisime tagasi Lakelandi, et siis lõpuks istutamise hooajale avapauk anda. Vihma hooaeg polnud selleks hetkeks veel pihta hakanud ja kogu istutamise värk algas tänu sellele üsna vaikselt ja väikese meeskonnaga. Tegelikult isegi kahe meeskonnaga, sest lisaks istutamisele oli vaja kõik puud ka kohe ära kasta. Mina siis vaheldumisi istutasin ja vaheldumisi kastsin. Kastmine käib sedasi, et traktori taga on üks treiler, mille peal on omakorda veepaak, veepaagi küljes on üks seadeldis nimega pump, pumbast jõuab vesi nelja voolikusse ja iga vooliku otsa on kinnitatud üks inimene.

Vihmahooaeg hakkas pihta täpselt sellisel toredal hetkel kui ülemuste poolt sai öeldud, et juhul kui nüüd kohe sadama ei hakka, siis lõpetame töötamise üldse mõneks ajaks ära. Milline ajastus! Ja nüüd on see siis käes ... sajab ja sajab ja sajab. Kõrbevärvi Lakelandist on saanud rohelusest lokkav märg troopika. Lisaks kõigele ei saja siin mitte üldse mingit normaalset vihma vaid kui tuleb, siis tuleb ikka nagu survepesurist ja ei saa mainimata jätta, et vähemalt pool päevast sajab siin kindlasti. Teine tore asi on muda, kõik on mudane-porine-sopane. Tööd teeme iga ilmaga ja keskmine tööline näeb siin välja nagu üks suur, märg ja õnnelik mudakäkk. Eile näiteks tuli põllu peal selline vihma-tormisegune hoog, et paljast nahka tabavad piisad tegid suisa haiget (täpselt nagu survepesurist ... nagu eelpool mainitud). Mõnel toredal päeval ei saa me autodega põllule nagu samamoodi ei saa me mõnel toredal päeval enam väga hästi nende samade autodega põllult minema, sest maapind sisaldab juba rohkem vett kui maapinda ennast. See, et saapad kaaluvad vähemalt kolm kilo rohkem kui tavaliselt pole enam ka mingi faktor. Kui vahepeal ongi viitsimist neid veidi mudast vabastada, siis pärast seda on täpselt selline tunne, et kohe-kohe tõused lendu (parem kui Red Bull, mis pidavat tiivad andma). Labidas ei ole üldsegi mitte nagu labidas vaid suur ümmargune mudapall mingi pulga otsas, mis üldiselt tähendab seda, et labida asemel võiks sama hästi kasutada mida iganes. Mõnikord juhtub ka nii nagu eile, et üks neiu jäi nimelt mudasse sedasi kinni, et omal jõul välja saamine võttis aega umbes viis minutit (lihtsalt vajus põlvedeni sisse ja kogu moos).

Kuna kõik on nii kohutavalt märg ja niiske, siis näiteks midagi kuskile kuivama pannes juhtub hoopis sedasi, et antud kuivamisele määratud objekt on lõpuks hoopis märjem kui see kuivama pannes üldse oli. Ainus variant on lõke ja seda ainsamat varianti me siis ohtrasti kasutamegi. Kuigi näiteks saapaid ei ole mul kõigele vaatamata õnnestunud kuivaks saada juba tervelt kaks nädalat.

Ühtlasi on putuka/loomastiku vabast Lakelandist saanud putuka/loomastiku rohke Lakeland. Igasuguseid elukaid lendab ringi, ämblikud hakkavad sisse kolima ja .. ühesõnaga elu käib. Näiteks tagasi oma kuuti kolides (no toa nime sellele päris siiski ei annaks) olid mingid vaablase moodi ülbikud omale sinna auku pesa teinud, kus kunagi võis asuda laelamp. Minul tuli kohe geniaalne idee, et kui õige teibiks selle augu kinni. Tulemuseks oli see, et nüüd lendasid ülbikud kenasti aknast sisse nagu varem, aga selle asemel, et auku minna (mis oli kinni teibitud) jäid nad niisama tuppa ringi .. ee ... hängima. Alles mitme tunni pärast jõudis neile kohale, et "uks" on lõplikult kinni, aga ennem lahkumist ütlesid nad mulle aitäh ja varustasid mu käe kahe toreda surakaga. Kaks päeva oli käsi kaks korda suurem. Loo moraal: puudub.

Ahjaa ... ja meie legendaarne sitamaja on nüüdseks muutunud basseiniks ehk siis pirakas auk sadas lihtsalt täis. Edasi võite ise mõelda ...

Sellist luksust meil ka enam ei ole, et läheks sõidaks õige minema, sest vahepeal ujutavad ümberkaudsed jõed üle ja kui see juhtub, siis ei sõida keegi mitte kuskile. Tavaliselt kestab selline üleujutus mõned päevad. Viimati tekkis tänu sellele, et tsüklon nimega Olga käis siin lähistel kimbutamas. Pidevalt on siin mingi tsüklonihoiatus üleval, aga seni pole ise veel ühegi kimpu jäänud. Ilmselt oleks põnev elamus ja loodetavasti õnnestub üks ikka ära näha (päris viienda kategooria oma siiski vist ei taha).

Siiski ei ole ma mitte kogu jaanuari vältel Lakelandis olnud ja kohe-kohe me sellest räägimegi. Nimelt nädal tagasi oli meil Lakelandis üks suur grill ja järgmisel hommikul (siit saab nüüd alguse see, miks ma nädal otsa kuni tänaseni põhimõtteliselt eriti maganud ei ole) tuleb ajab Joel mind üles ja teatab, et mind on valitud meeskonda, kes läheb mõneks ajaks tagasi Tully'sse mingit valitsuse projekti tegema, et kas see on okei? No ... mis mul ikka öelda on ... okei-okei! Konks oli selles, et minna tuli põhimõtteliselt kohe. Ja läksimegi! Töö ise hakkas pihta alles ülejärgmisel päeval, aga kardeti, et jõed lähevad tollel päeval üle. Tegelikult läksid vist järgmisel päeval, aga see selleks. Öö veetsime Cairnsis ja kuna väga tihti sellisesse suurlinna just ei satu, siis ega magamiseks mahti eriti ei olnud. Pärast seiklusterikast suurlinnaööd (panete tähele, et Cairns on minu jaoks juba kategoorias SUUR) jõudsimegi kenasti Tully'sse. Panin oma telgi püsti (jah mul on nüüd telk) ja lootsin, et nüüd saab siis lõpuks veidi magada. Nagu arvata võite ega ikka ei saanud küll. Nimelt tuli torm ja kohe sellise tuulega, et telgi vasakpoolne sein oli vahepeal näiteks vastu telgi parempoolset seina, mis esmapilgul tunduks antud telgi juures ehk isegi tiba võimatuna. Telgi kiitusekse, et veekindlus on väga tasemel ja minema siiski ei lennanud. Sellegi poolest ei tulnud magamisest midagi välja kuna pole just lõbus kui eemalt kostub tumeda tooniga läheneva tuulekeerise vali undamine ja järgmisel hetkel on selline tunne, et kohe-kohe saab lennata. Siiski oli tegu taaskordse uue elamusega ja võib asjaga isegi täitsa rahule jääda. Järgnev päev oli otseloomulikult tööpäev ja töö sai tehtud. Väsinud nagu karu keset talve selgus, et nüüd tuleb hoopis 2 vaba päeva ja ühtlasi tuleb jälle üks grilliõhtu. No grilliõhtust ikka ära ei ütle eks, küll pärast magada saab. Ega ikka ei saanud küll, sest hommik oli päikseline ja hakkas lihtsalt liiga palav. Ka järgmisel hommikul ei tulnud asjast midagi välja, sest vaba päeva asemel juhtus hoopis sedasi, et tuli ikkagi natukene tööd teha. Okei, nüüd aitab, lähen seitsmest magama ja kogu moos. Läksingi, AGA ... mõne tunni pärast kuulen kuidas keegi ümber telgi kõnnib, seejärel koperdab nööridesse ja lõpuks hakkab suisa telki tungima. Läksin telgist välja, et mida kurja ja ohoo ... vastu vaatavad kuus lehma. No tule taevas appi eks ... keegi oli värava lahti unustanud ja lehmad olid sisse saanud. Joel ja Bailey olid veel üleval (meie ajutine juhatus Tully's) ning kolmekesi me neid lehmi seal taga ajasime. Niipalju siis unest! Edasi saabus lõpuks üks öö, kus keegi mind otseselt ei seganud, aga samas sai päris hilja magama kuna oli vaja just täpselt 200 asja teha. Ka edasine ei toonud mingit leevendust kuna vahepeal külas käinud suur ülemus sõitis kogemata lehmi kinni hoidnud aia maha ja eelviimasel ööl tulid mulle lisaks kõigele ka veel hobused külla. Ajas ikka närvi küll, viies öö lörris. Ärkasin lihtsalt üles ja läksin kohvi tegema, sest äratuseni oli kõigest kaks tundi ning polnud erilist tahtmist mingeid hobuseid ja lehmi taga ajada. Järgnes eelviimane tööpäev, mis segastel asjaoludel kestis laagrist lahkumisest kuni tagasijõudmiseni 14,5 tundi. Tegelikult läheb see lugu veel natukene edasi, aga samas läheb see ka sedamoodi liiga pikaks. Üleeile jõudsime tagasi Lakelandi ja kogu Tullyürituse võib kokku võtta kahe sõnaga: ei magamisele.

Aga mis töö see istutamine siis on? See on selline tore töö, et võtad rakmete küljes olevast kotist taime, lööd labida maasse, surad taime kavala liigutusega auku, võtad labida välja, lööd jalaga taime korralikult maasse kinni (mitte siis taime pihta vaid ikka vastu maapinda eks) ja lähed järgmist taime maasse toppima. Mina olen kuskil sellisel tasemel, et sedasi jõuab maasse kuskil 1000 kuni 1500 puud umbes seitsme tunnise tööpäeva jooksul. Selleks, et rahalise poolega rahule jääda peaks aga jõudma vahemikku 1500 kuni 2000 puud. Ühesõnaga ma ei ole rahul! Tulenevalt sellest ja paljudest muudest faktoritest, mis siin on tasapisi hakanud vastukarva käima, on meil põhimõtteliselt plaan siit varsti kuhugile mujale/edasi liikuda. Isegi kogenud (a la kahe aastase staaziga) puuistutajad räägivad, et praegu on siin üsna kehvad lood selle rahalise poolega ja isegi neil on raske midagi asjalikku siit välja pigistada. Iseenesest üsna koomiline, et just see töö mille pärast siia tuldud sai on kõigist siin seni tehtud töödest kõige mõttetum (seni tehtud siis rohimist, väetamist, kastmist jne.). Ehk siis kohast, kus ma seni austraaliaelu parimat raha kokku ajasin on saanud võluväel kõikse kehvem koht seni üldse. Muidugi ei saa mainimata jätta, et ilmselgelt olen ma Lakelandi juba nagunii liiga kauaks jäänud.

Nii ... nüüd natukene ühest ja teisest. Nimelt sain ma lõpuks pihta ühele kõige lollimale loomale maailmas - kängurule. Ehk siis skoor on avatud. Õnnelik õnnetus - kängu sai hoobilt surma ja auto jäi terveks. Ja ma ei saa ikkagi jätta imestamata, et kuidas neid elukaid siin niiiiii palju on.

Kuna vabade päevade veetmine Cooktownis või Mareebas meid juba ilmselgelt ära tüüdanud on, siis on nimekirja lisandunud selline linnake ookeani ääres nagu Port Douglas. Kõige parem on see ilmselgelt sellepärast, et seal saab väga edukalt ookeanis supelda ja tuulisema ilma korral päris korralikke laineid nautida. Muidugi Port Douglase politsei meile enam ei meeldi, sest ühel heal päeval otsustasid nad meid kinni pidada ja uurida, et kas on ikka kained poisid. No ... olime! Aga mis neile ei meeldinud - juhiload. Nemad targa näoga seletama, et peab olema rahvusvaheline juhiluba ja rahvusvaheline juhiluba. No ei pea ikka küll, aga mis sa lolliga ikka vaidled. Tähtsa näoga veel kommenteeris, et SEEKORD poisid, LASEN teil minna ja ei tee teile SUURT trahvi (et tema on mingi hirmus hea onu nüüd). Sedasi juhtub kui lapsepõlve lemmik vannimänguasjaks on olnud ilmselgelt röster.

Nii ... siis kolme koera asemel on meil nüüd kaks koera, sest üks sai ATV käest löögi ja üldiselt suri ära. Meie tore ujumiskoht on tänu sadudele teinud läbi totaalse muutumise ja ei ole enam üldse tore. Ehk siis vesi on kõvasti tõusnud ja vool on liigaliigaliiga kiire ja vesi on liigaliigaliiga sogane. Ja ma ei tea kas ma olen ehk juba kuskil maininud, aga päikeseloojangud on Lakelandis lihtsalt harukordsed. Lisaks kõigele nägin lõpuks ühel toredal põllul ära ühe Austraalia kõige ohtlikuma ämmelga - Redback. Iseenesest väga stiilne ja harukordne loom. Vot!

Minu edasine tegevuskava näeb siis ette edasiliikumise plaani koostamist, teise aasta viisa taotlemist ja ilmselgelt hoogsat puude maa sisse toppimist.

Muide ... kuidas see ütlus oligi, et igaüks peaks elujooksul vähemalt ühe puu istutama ... siis mina olen kuskil vist juba päris heas kirjas või mis?