Kuhu kadus jaanuar? Ausalt, ma ei tea, aga täna pilku kalendrisse heites võib ilmselgelt järeldada, et kuidagimoodi on ta otsa saanud. Kus ma olen ja mis toimunud on ... oeh ... eks ma siis hakkan kuskilt pihta.
Viimati kuulsite te minust ilmselt kusagil jõulude ajal ja sealt tulekski ilmselt pihta hakata. Jõulupidu ja vanaaasta ärasaatmine leidsid mõlemad aset Tully's ja ega neist just midagi palju rääkida ei olegi - pidu nagu pidu ikka (tegelikult on Outlandi peod siiski täiesti omaette nähtus, et mitte öelda suisa metsikud). Jõulud iseenesest olid üpris veidrad ja tegelikult oli päris keeruline panna ennast aru saama, et nüüd ongi aastast see koht kus kuusepuud ja punased mütsid moes on. Näiteks ei ole ju normaalne, et me jõululaupäeval ujumas käisime ja samamoodi kukkus see välja ka vanaaasta viimasel päeval ... ehk siis pole nagu kunagi veel sellist nalja juhtunud.
Kogu töötamise osa jäi Tully's üpris nigelaks või õigemini võiks öelda, et tegu oli pigem heategevusega. Väikesed põllujupid, raske maastik, kõva maapind .. lühidalt eriti midagi meil seal teenida ei õnnestunud. Kohati oli tegemist lausa sellise dzungliga, et kellegi ülesleidmine oli võimalik puhtalt hääle järgi.
Jaanuari esimesel nädalal kolisime tagasi Lakelandi, et siis lõpuks istutamise hooajale avapauk anda. Vihma hooaeg polnud selleks hetkeks veel pihta hakanud ja kogu istutamise värk algas tänu sellele üsna vaikselt ja väikese meeskonnaga. Tegelikult isegi kahe meeskonnaga, sest lisaks istutamisele oli vaja kõik puud ka kohe ära kasta. Mina siis vaheldumisi istutasin ja vaheldumisi kastsin. Kastmine käib sedasi, et traktori taga on üks treiler, mille peal on omakorda veepaak, veepaagi küljes on üks seadeldis nimega pump, pumbast jõuab vesi nelja voolikusse ja iga vooliku otsa on kinnitatud üks inimene.
Vihmahooaeg hakkas pihta täpselt sellisel toredal hetkel kui ülemuste poolt sai öeldud, et juhul kui nüüd kohe sadama ei hakka, siis lõpetame töötamise üldse mõneks ajaks ära. Milline ajastus! Ja nüüd on see siis käes ... sajab ja sajab ja sajab. Kõrbevärvi Lakelandist on saanud rohelusest lokkav märg troopika. Lisaks kõigele ei saja siin mitte üldse mingit normaalset vihma vaid kui tuleb, siis tuleb ikka nagu survepesurist ja ei saa mainimata jätta, et vähemalt pool päevast sajab siin kindlasti. Teine tore asi on muda, kõik on mudane-porine-sopane. Tööd teeme iga ilmaga ja keskmine tööline näeb siin välja nagu üks suur, märg ja õnnelik mudakäkk. Eile näiteks tuli põllu peal selline vihma-tormisegune hoog, et paljast nahka tabavad piisad tegid suisa haiget (täpselt nagu survepesurist ... nagu eelpool mainitud). Mõnel toredal päeval ei saa me autodega põllule nagu samamoodi ei saa me mõnel toredal päeval enam väga hästi nende samade autodega põllult minema, sest maapind sisaldab juba rohkem vett kui maapinda ennast. See, et saapad kaaluvad vähemalt kolm kilo rohkem kui tavaliselt pole enam ka mingi faktor. Kui vahepeal ongi viitsimist neid veidi mudast vabastada, siis pärast seda on täpselt selline tunne, et kohe-kohe tõused lendu (parem kui Red Bull, mis pidavat tiivad andma). Labidas ei ole üldsegi mitte nagu labidas vaid suur ümmargune mudapall mingi pulga otsas, mis üldiselt tähendab seda, et labida asemel võiks sama hästi kasutada mida iganes. Mõnikord juhtub ka nii nagu eile, et üks neiu jäi nimelt mudasse sedasi kinni, et omal jõul välja saamine võttis aega umbes viis minutit (lihtsalt vajus põlvedeni sisse ja kogu moos).
Kuna kõik on nii kohutavalt märg ja niiske, siis näiteks midagi kuskile kuivama pannes juhtub hoopis sedasi, et antud kuivamisele määratud objekt on lõpuks hoopis märjem kui see kuivama pannes üldse oli. Ainus variant on lõke ja seda ainsamat varianti me siis ohtrasti kasutamegi. Kuigi näiteks saapaid ei ole mul kõigele vaatamata õnnestunud kuivaks saada juba tervelt kaks nädalat.
Ühtlasi on putuka/loomastiku vabast Lakelandist saanud putuka/loomastiku rohke Lakeland. Igasuguseid elukaid lendab ringi, ämblikud hakkavad sisse kolima ja .. ühesõnaga elu käib. Näiteks tagasi oma kuuti kolides (no toa nime sellele päris siiski ei annaks) olid mingid vaablase moodi ülbikud omale sinna auku pesa teinud, kus kunagi võis asuda laelamp. Minul tuli kohe geniaalne idee, et kui õige teibiks selle augu kinni. Tulemuseks oli see, et nüüd lendasid ülbikud kenasti aknast sisse nagu varem, aga selle asemel, et auku minna (mis oli kinni teibitud) jäid nad niisama tuppa ringi .. ee ... hängima. Alles mitme tunni pärast jõudis neile kohale, et "uks" on lõplikult kinni, aga ennem lahkumist ütlesid nad mulle aitäh ja varustasid mu käe kahe toreda surakaga. Kaks päeva oli käsi kaks korda suurem. Loo moraal: puudub.
Ahjaa ... ja meie legendaarne sitamaja on nüüdseks muutunud basseiniks ehk siis pirakas auk sadas lihtsalt täis. Edasi võite ise mõelda ...
Sellist luksust meil ka enam ei ole, et läheks sõidaks õige minema, sest vahepeal ujutavad ümberkaudsed jõed üle ja kui see juhtub, siis ei sõida keegi mitte kuskile. Tavaliselt kestab selline üleujutus mõned päevad. Viimati tekkis tänu sellele, et tsüklon nimega Olga käis siin lähistel kimbutamas. Pidevalt on siin mingi tsüklonihoiatus üleval, aga seni pole ise veel ühegi kimpu jäänud. Ilmselt oleks põnev elamus ja loodetavasti õnnestub üks ikka ära näha (päris viienda kategooria oma siiski vist ei taha).
Siiski ei ole ma mitte kogu jaanuari vältel Lakelandis olnud ja kohe-kohe me sellest räägimegi. Nimelt nädal tagasi oli meil Lakelandis üks suur grill ja järgmisel hommikul (siit saab nüüd alguse see, miks ma nädal otsa kuni tänaseni põhimõtteliselt eriti maganud ei ole) tuleb ajab Joel mind üles ja teatab, et mind on valitud meeskonda, kes läheb mõneks ajaks tagasi Tully'sse mingit valitsuse projekti tegema, et kas see on okei? No ... mis mul ikka öelda on ... okei-okei! Konks oli selles, et minna tuli põhimõtteliselt kohe. Ja läksimegi! Töö ise hakkas pihta alles ülejärgmisel päeval, aga kardeti, et jõed lähevad tollel päeval üle. Tegelikult läksid vist järgmisel päeval, aga see selleks. Öö veetsime Cairnsis ja kuna väga tihti sellisesse suurlinna just ei satu, siis ega magamiseks mahti eriti ei olnud. Pärast seiklusterikast suurlinnaööd (panete tähele, et Cairns on minu jaoks juba kategoorias SUUR) jõudsimegi kenasti Tully'sse. Panin oma telgi püsti (jah mul on nüüd telk) ja lootsin, et nüüd saab siis lõpuks veidi magada. Nagu arvata võite ega ikka ei saanud küll. Nimelt tuli torm ja kohe sellise tuulega, et telgi vasakpoolne sein oli vahepeal näiteks vastu telgi parempoolset seina, mis esmapilgul tunduks antud telgi juures ehk isegi tiba võimatuna. Telgi kiitusekse, et veekindlus on väga tasemel ja minema siiski ei lennanud. Sellegi poolest ei tulnud magamisest midagi välja kuna pole just lõbus kui eemalt kostub tumeda tooniga läheneva tuulekeerise vali undamine ja järgmisel hetkel on selline tunne, et kohe-kohe saab lennata. Siiski oli tegu taaskordse uue elamusega ja võib asjaga isegi täitsa rahule jääda. Järgnev päev oli otseloomulikult tööpäev ja töö sai tehtud. Väsinud nagu karu keset talve selgus, et nüüd tuleb hoopis 2 vaba päeva ja ühtlasi tuleb jälle üks grilliõhtu. No grilliõhtust ikka ära ei ütle eks, küll pärast magada saab. Ega ikka ei saanud küll, sest hommik oli päikseline ja hakkas lihtsalt liiga palav. Ka järgmisel hommikul ei tulnud asjast midagi välja, sest vaba päeva asemel juhtus hoopis sedasi, et tuli ikkagi natukene tööd teha. Okei, nüüd aitab, lähen seitsmest magama ja kogu moos. Läksingi, AGA ... mõne tunni pärast kuulen kuidas keegi ümber telgi kõnnib, seejärel koperdab nööridesse ja lõpuks hakkab suisa telki tungima. Läksin telgist välja, et mida kurja ja ohoo ... vastu vaatavad kuus lehma. No tule taevas appi eks ... keegi oli värava lahti unustanud ja lehmad olid sisse saanud. Joel ja Bailey olid veel üleval (meie ajutine juhatus Tully's) ning kolmekesi me neid lehmi seal taga ajasime. Niipalju siis unest! Edasi saabus lõpuks üks öö, kus keegi mind otseselt ei seganud, aga samas sai päris hilja magama kuna oli vaja just täpselt 200 asja teha. Ka edasine ei toonud mingit leevendust kuna vahepeal külas käinud suur ülemus sõitis kogemata lehmi kinni hoidnud aia maha ja eelviimasel ööl tulid mulle lisaks kõigele ka veel hobused külla. Ajas ikka närvi küll, viies öö lörris. Ärkasin lihtsalt üles ja läksin kohvi tegema, sest äratuseni oli kõigest kaks tundi ning polnud erilist tahtmist mingeid hobuseid ja lehmi taga ajada. Järgnes eelviimane tööpäev, mis segastel asjaoludel kestis laagrist lahkumisest kuni tagasijõudmiseni 14,5 tundi. Tegelikult läheb see lugu veel natukene edasi, aga samas läheb see ka sedamoodi liiga pikaks. Üleeile jõudsime tagasi Lakelandi ja kogu Tullyürituse võib kokku võtta kahe sõnaga: ei magamisele.
Aga mis töö see istutamine siis on? See on selline tore töö, et võtad rakmete küljes olevast kotist taime, lööd labida maasse, surad taime kavala liigutusega auku, võtad labida välja, lööd jalaga taime korralikult maasse kinni (mitte siis taime pihta vaid ikka vastu maapinda eks) ja lähed järgmist taime maasse toppima. Mina olen kuskil sellisel tasemel, et sedasi jõuab maasse kuskil 1000 kuni 1500 puud umbes seitsme tunnise tööpäeva jooksul. Selleks, et rahalise poolega rahule jääda peaks aga jõudma vahemikku 1500 kuni 2000 puud. Ühesõnaga ma ei ole rahul! Tulenevalt sellest ja paljudest muudest faktoritest, mis siin on tasapisi hakanud vastukarva käima, on meil põhimõtteliselt plaan siit varsti kuhugile mujale/edasi liikuda. Isegi kogenud (a la kahe aastase staaziga) puuistutajad räägivad, et praegu on siin üsna kehvad lood selle rahalise poolega ja isegi neil on raske midagi asjalikku siit välja pigistada. Iseenesest üsna koomiline, et just see töö mille pärast siia tuldud sai on kõigist siin seni tehtud töödest kõige mõttetum (seni tehtud siis rohimist, väetamist, kastmist jne.). Ehk siis kohast, kus ma seni austraaliaelu parimat raha kokku ajasin on saanud võluväel kõikse kehvem koht seni üldse. Muidugi ei saa mainimata jätta, et ilmselgelt olen ma Lakelandi juba nagunii liiga kauaks jäänud.
Nii ... nüüd natukene ühest ja teisest. Nimelt sain ma lõpuks pihta ühele kõige lollimale loomale maailmas - kängurule. Ehk siis skoor on avatud. Õnnelik õnnetus - kängu sai hoobilt surma ja auto jäi terveks. Ja ma ei saa ikkagi jätta imestamata, et kuidas neid elukaid siin niiiiii palju on.
Kuna vabade päevade veetmine Cooktownis või Mareebas meid juba ilmselgelt ära tüüdanud on, siis on nimekirja lisandunud selline linnake ookeani ääres nagu Port Douglas. Kõige parem on see ilmselgelt sellepärast, et seal saab väga edukalt ookeanis supelda ja tuulisema ilma korral päris korralikke laineid nautida. Muidugi Port Douglase politsei meile enam ei meeldi, sest ühel heal päeval otsustasid nad meid kinni pidada ja uurida, et kas on ikka kained poisid. No ... olime! Aga mis neile ei meeldinud - juhiload. Nemad targa näoga seletama, et peab olema rahvusvaheline juhiluba ja rahvusvaheline juhiluba. No ei pea ikka küll, aga mis sa lolliga ikka vaidled. Tähtsa näoga veel kommenteeris, et SEEKORD poisid, LASEN teil minna ja ei tee teile SUURT trahvi (et tema on mingi hirmus hea onu nüüd). Sedasi juhtub kui lapsepõlve lemmik vannimänguasjaks on olnud ilmselgelt röster.
Nii ... siis kolme koera asemel on meil nüüd kaks koera, sest üks sai ATV käest löögi ja üldiselt suri ära. Meie tore ujumiskoht on tänu sadudele teinud läbi totaalse muutumise ja ei ole enam üldse tore. Ehk siis vesi on kõvasti tõusnud ja vool on liigaliigaliiga kiire ja vesi on liigaliigaliiga sogane. Ja ma ei tea kas ma olen ehk juba kuskil maininud, aga päikeseloojangud on Lakelandis lihtsalt harukordsed. Lisaks kõigele nägin lõpuks ühel toredal põllul ära ühe Austraalia kõige ohtlikuma ämmelga - Redback. Iseenesest väga stiilne ja harukordne loom. Vot!
Minu edasine tegevuskava näeb siis ette edasiliikumise plaani koostamist, teise aasta viisa taotlemist ja ilmselgelt hoogsat puude maa sisse toppimist.
Muide ... kuidas see ütlus oligi, et igaüks peaks elujooksul vähemalt ühe puu istutama ... siis mina olen kuskil vist juba päris heas kirjas või mis?
