Banaanid, diisel ja kolmapäev

Lood on nüüd sedasi, et ma hakkan teile iga päev kirjutama banaanidest, banaanidest ja banaanidest. Nimelt on meil siin 24 tunni sees teha täpselt kolme asja: tööd, magada ja blogi kirjutada.  Täna juhtus selline kummaline lugu, et me ei korjanudki terve päev otsa banaane vaid suundusime peale hommikust pausi uute ja "põnevate" tööülesannete manu - diiseldamine. Jah just täpselt, see seondub diiselkütusega ja veel täpsemalt selle banaanipuude sisse süstimisega. Kütusemahuti selga, püstol-süstal kätte ja tegutsema. Et mis selle eesmärk on? Otse loomulikult taimede surmamine, sest vastasel juhul läheksid maharaiutud puud uuesti kasvama ja häiriksid oma tegevusega tulevast puuviljakobarat kandvat noort taimehakatist. Üldiselt nürimat tööd annab välja mõelda. Võtke näiteks mingi pihustatava klaasipesuvahendi pudel ja vajutage seda mitu tuhat korda järjest - oli lõbus? Ilmselgelt said raiumine ja vedamine  tänast diiseldamist arvesse võttes minu tööde eelislisti etteotsa. Positiivne on veel see, et särk sai üleni kütusega kokku ja tänu katsele seda pesumasinas pesta haiseb ka pesumasin nüüd diisli järgi ja lisaks ka kõik muud tööriided, mis koos selle särgiga pesus käisid. 

Eile pool unesegasena jätsin ma üldse pooled asjad rääkimata. Näiteks tööpäev algab meil alles 6:30, 9:00 kuni 9:20 on kerge hommikune paus, 12:30 kuni 13:15 on aeg lõunasöögiks ja päeva parim hetk saabub 16:00, mis on otse loomulikult kojuminek. Meie mingitsorti tiim koosneb viiest tegelasest, keda esindavad 2 belglast ja üks sakslane ... mina ja Karl ka loomulikult. Üldse kokku on meil farmitööd rügamas umbes täpselt 14 inimest, kes kokku moodustavad üpris andeka (kohati ka "andeka")  seltskonna.  Kohustuslik osa tööst saab tehtud esmaspäevast reedeni ja vabatahtlikkuse alusel on võimalus ka oma nädalavahetus farmis mööda saata. Pole just teab mis meelierutav variant, aga ilmselt sedasi meie plaan just ette näeb.  Võib tunduda mõistlik üks päev siiski puhkamiseks jätta, aga millal me varem Austraalias asju mõistlikult võtnud oleme?! 

Täna suhtlesin ka pikemalt meie eksreisikaaslase Aivariga, kes siis Cairnsi õnne otsima jäi ja nagu selgus on olemas tõenäosus tema staatuse muutmiseks meie taaskordseks kamraadiks kuna Jenny vihjas vabanevale banaanifarmi tööotsale käesoleva nädala lõpu poole. Igasuguseid vihjeid ja lubadusi ei tasu siinmaal muidugi täie tõsidusega võtta nagu te juba kursis olete, aga eks paistab mis reede toob. Oleks ju vahva või mis!

Ahjaa, täna oli lisaks kõigele veel täiesti nukker päev selles mõttes, et ma ei leidnud ühtegi söödavat banaani. Saate aru, rügad päev otsa keset banaanipadrikut ja MITTE ÜHTEGI head kollast banaani ei leia. No mis elu see on!? 

Et mitte homset blogikirjutamise rõõmu ära rikkuda, siis ma täna lihtsalt ei kirjuta rohkem mitte midagi.  Kuna banaanijutust hakkavad teil kõrvad ilmselt juba virtsavett jooksma (või siis silmad .... lugege seda blogi kõva häälega,  läheb väljendus asja ette),  siis homme katsun kirja panna muljeid, mida ma seni pidevalt edasi lükanud olen. Näiteks idiootsed valgusfoorid, austraalia keel, üliabivalmis kuid siiski kasutud inimesed, liikluskultuur kui selline, toidukorv ja muu toiduteema, asjaajamise pahupooled ehk miks on hea Eestis elada, internet kui kallistarbekaup jne. Muide kui te nüüd mõtlete, et miks ma järsku oma teksti lõikudeks jagan, siis selles küsimuses pöörduge küll Taneli poole :)

Stand by!