Puhkus osa 2

Vägagi vabandame, et see postitus siia nüüd sedasi jälle kõva hilinemisega ilmub, aga Sydney on ilmselgelt üks kiire linn. Kuid mitte Sydneyst ei tahtnud ma täna rääkida vaid hoopis sellest kuidas meie nn puhkus edasi kulges.


Et siis snorgledama ja kruiisitama ... 


Hommikul olime kenasti täiesti õiges sadamas, kust siis eelnevalt täiesti broneeritud mereseiklus algama pidi. Ja ei saagi nagu suurt viriseda, sest tõepoolest juhatati meid katamaraanile nimega Camira, mis iseenesest reklaami uskudes võiks olla üks maailma kiiremaid omasuguseid. Ilm oli otseloomulikult pilves, et mitte öelda külm. Kogu seltskond võis olla suurusjärgus 20 ja lisaks sellele suurusjärgule veel viieliikmeline meeskond. Purjed üles ja esimeseks sihtkohaks Whitehaven'i rand, mille liiv pidavat nii puhas olema, et sobib suurepäraselt kalliskivide poleerimiseks. Kuid lummavast postkaardivaatest oli sedakorda järgi sogase vee ja oksarisuga suvaline rannariba. Põhjuseks sealkandis hiljuti laineid löönud tsüklon. Hullemat aega enam ilmselgelt valida ei oleks saanud. Sellegi poolest sai oma tunnike niisama ookeanis hullatud. Tagasi pardale, lõunagrill ja suund päeva haripunkti poole - snorgeldamine. Nagu arvata võite ei olnud see mitte just parim snorgeldamise elamus, sest esiteks ei olnud nähtavust rohkem kui meeter ehk siis sama edukalt võiks seda Pärnu rannas harrastada. Ja teiseks oli jahe ning tuuline, mis omakorda tähendab ebatasast vett, mis omakorda tähendab liiga tiheda vee sattumise snorklisse, mis omakorda tähedab seda, et see ei ole hea. Ühesõnaga hüppan hopsti vette, vaatan vee alla, mitte midagi ei näe, vesi snorklis, hea soolane olla, veel kümmekond sellist katset, ülisoolasest veest on juba vastik olla, tagasi laevale - snorgeldatud! Ehk siis mõnikord on Virtsu-Kuivastu liinil ka lahedam olnud .... ja odavam.


Edasi viis meie tee Bundabergi ja sealt edasi ei viinud meie tee mitte kuskile koguni vist 5 head päeva. Ühest küljest sellepärast, et Taneli endised reisikaaslased on ennast seal sisse seadnud ja teisest küljest selle pärast, et autoga ei olnudki juba mitusada head kilomeetrit midagi katastroofilist juhtunud. Seekordne boonus seisnes selles, et võti ei tulnud enam süütelukust välja ja kohe sellisel moel, et autot võtmest välja suretada enam teps mitte võimalik ei olnud. Rääkimata siis uste lukustamisest ja teistest pisiprobleemidest. Juhtuma pidi see muidugi keset lihavõtteid, mis on väga andekas neli päeva kestev püha ja kõik on kinni. Lugu lõppes esimesel normaalsel tööpäeval sellega, et kellegi tuttava türklase tuttav automehhaanik lahendas asja 120 dollariga ära. Juhtus ka nii, et too tuttav türklane jahus tomatite korjamisest ja meie mõtlesime, et äkki prooviks. Ma ei tea miks meile nii loll mõte pähe tuli kuid kõik läks siiski hästi ehk siis kokkulepitud ajal türklast meiega kokku saamas ei olnud ja meie sõitsime kiiresti Bundabergist minema. Hiljem selgus, et me ootasime teda vales kohas ... vedas ... vist. Üldiselt on Bundaberg üks totakamaid kohti kus ma seni olnud olen. No kohe üldse ei istunud.


Edasi midagi väga traumeerivat ei juhtunudki peale selle, et ma aasta vanemaks sain. Veetsime paar päeva kusagil metsas, paar päeva kusagil ookeani ääres, sõitsime niisama ringi ... omajagu tujutult, sest kogu eelneva puhkuse valguses oli puhkamisest siiber. Isegi Brisbane jäi teele ja sai Ademile tere öeldud, kala sai püütud. Kusjuures, sain oma esimese korraliku söögikõlbuliku kala kätte! 44 cm pikk Flathead ehk siis otsetõlkes Lamepea. Grillile ta läks ja väga hea ta oli. Muidugi omaette huumor oli see, et mina kui algaja kalamees ... noh saad kala kätte küll, aga mis edasi eks. Kuidagi peab ju ära tapma. Virutaks õige vastu maad hirmsa hooga, aga kala libe - ei toimi! Noh .. ütlen Tanelile, et toogu haamer. Tema toob mingi mutrivõtme hoopis ... ja sedasi ma tampisin seda kala lagipähe seal mutrivõtmega kuni maapind ja mutrivõti kenasti verised olid kuid kala rõõmsalt edasi liigutas. Proovi veel humaanne olla eks. Kala elupäevad lõpetas siiski lõpuks nuga. 
Muljet avaldas veel üks päev Gold Coastil, mis õnnistas meid toredate lainetega. Vaatad ja seisad ... tuleb laine ... suur laine ... oi kui tore eks! Järgmisel hetkel oled ninapidi kuskil põhjamudas, siis vaatad taevast, siis põhja ja mingi aja pärast tuled kuskilt vee peale. Ühesõnaga nii kurjade lainetega pole ma siin veel ujuma juhtunud.


Lõpuks jõudsime Sydneysse ja siin me nüüd oleme. Kiired ajad, üheaegselt toimub nii töötegemine, tööotsimine, linnaga tutvumine kui ka meelelahutus. Kolme päeva pärast saab täis 2 nädalat taaskordset suurlinnaelu. Sellest, kes on tööriistafanatt Kevin, mis asi on Tokyo Village, kuidas mulle mustalt palka makstakste, miks Swedbank on nõme ja muudest Sydney telgitagustest saate lugeda järgmises postituses - ausõna! Ja see ilmub kohe kui mõni vaba auk mõnes vabas päevas peaks tekkima - ausõna! (irooniline irve)