Tully

Asi jõudiski nüüd sinnamaani, et Lakeland jääb mõneks ajaks mälestuseks ja tere tulemast Tully.

Reedel pakkisime kõik oma kodinad kokku ning teekond Tully poole võis alata. Iseenesest kõik väga lihtne, Mareeba - Cairns - Tully. Cairnsis tegime pikema peatuse ja käisime raha raiskamas. Näiteks sai lõpuks soetatud korralikud metallninadega töösaapad, sest rohimine on läbi ja muid töid päris botastega teha ei tahaks (muda, künklik, maod jne.). Saatsime korda ka väikese kinokülastuse säärase filmi nagu Avatar näol. Noh .. kino nagu kino ikka ja film oli hea.

Nagu minuga lood ikka olema kipuvad, ei saa ükski sõit kunagi päris normaalsuse piiresse jääda (kui te tähele olete pannud). Igaljuhul seekord hakkas ennem Cairnsi põlema üks vahva tuluke, mis kujutab endast aku märki. Ilmselgelt tähendab see seda, et aku laadimist ei toimu ja õhtu võib põnevaks kujuneda. Nii oligi! 70 km ennem Tullyt otsustasime kerge söögipeatuse teha sellised linnakeses nagu Innisfail ja auto suri ära täpselt pärast söögikoha ette parkimist. Tore, tore! Päriselt ka tore, sest kõht oli tühi. Kuna ma mingi lihtnepoiss ei ole, siis oli mul varuaku kohe pagasnikust võtta ja pärast mõningat meisterdamist oligi akuvahetus teoks saanud (natukene teipi, traati, haamrit ... ärge küsige!). Asjal oli küll ka tumedam külg olemas, et see teine aku ei olnud sugugi mitte täis ja kohale jõudsime täpselt sedasi, et pärast auto parkimist see enam elu sisse ei võtnud. Täiesti koomiline kusjuures, sest Brisbanes proovisin ma seda teist akut elu eest maha parseldada, et vaja ikka ei ole ja võtab asjata ruumi. Aga vat ... mõnikord on mõned asjad suisa kummalised. Praeguseks on viga kõrvaldatud ja vaja oli selleks .... haamrit (taaskord, ärge küsige .... fordiomaniku rõõmud või kuidas see värk nüüd oligi).

Tully on ise selline hoopis teisest puust paik kui Lakeland. Siin on niiske, siin on sääsed, siin on väga roheline jne. Tegelikult oleme siiski 10 km linnast väljas, aga see selleks. Meil on siin üks lobudik maja, soe dush(!), päris WC jne. Siiski peab mainima, et Lakelandi variant meeldis mulle kuidagi rohkem (ilmselgelt on 2 head põhjust sääskede puudumine ja kuiv kuumus). Ööbimisega on ka sedasi, et majas nagu saaks magada küll, aga kuna see on igast küljest auke täis, siis peaks isegi seal telgi püsti panema, et vereimejate käest pääseda. Hetkel magan taaskord autos kuid esimesel võimalusel soetan telgi ja siis ..... siis ma magan telgis.

Täna oli esimene siinne tööpäev ja sai omal nahal see kurjakuulutav väetamine järgi proovitud. Kuidas seda nüüd lühidalt öelda ..... vedelik kaob kiiremini kui seda tarbida jõuab, normaalne tempo on nagu keskmisel maratonijooksijal (ainult et temal ei ole 15 kilost väetisekotti seljas) ja päeva lõpuks oled läbi nagu läti raha. Tänane päev kestis kõigest 5 tundi ja ausaltöeldes ei oleks rohkem jõudnudki. Kogu teema seisneb ju selles, et mida rohkem teed, seda rohkem raha peale pritsib. Eks võtab natukene harjumist ja küll asi minema hakkab, aga seni on tegu ikkagi füüsiliselt kõige raskema tööga, mida ma siin teinud olen. Peamine jama on just seesamune niiske kuumus ehk siis sisuliselt kohe kui päike tõuseb hakkab higi ämbritena voolama. Kuid ikkagi olen ma rõõmus, et rohimine lõpuks läbi sai. Pealegi pole seda tööd kauaks, jaanuarist tagasi Lakelandi istutama.

Kahepäevane jõulupidu peaks meil aset leidma ilmselt 24 ja 25. Eks ma siis kirjutan, et kuidas üks jõulupidu siinmail välja näeb. Paras huumor on küll see jõuluteema siin, viimane tunne mis hetkel meeli valdab on justnimelt jõulutunne.

Igaljuhul hakkab kell nüüd 7 saama ja aeg olekski magama minna, sest ilmselgelt tuleb homme pikem päev.

Vot!

Ei saa me läbi Lakelandita

Nagu minu blogindusega juba omamoodi tavaks on saanud ei jõua postitused kohe mitte kohale nii nagu lubatud vaid pigem ikka mõned nädalad hiljem. Aga nii see värk meil siin Austraalias käibki, et no worries ja küll nad ükskord ikka tulevad ehk siis harjuge ära ja saksa täpsus jäägu sakslastele.

Kui ma nüüd väga rängalt ei eksi, siis viimati sai pidama jäädud umbes sinna, et istusin jalad seinal juba kurikuulsas karavanis number 15 ja ootasin homset päeva. Hea tava kohaselt võiks sellest homsest päevast siis ühtlasi ka pihta hakata. Valmis? Igaljuhul siit ta tuleb ...

Kuna mangode päris täpset algust ei osanud keegi tont ette ennustada ja paraku asjade täpne algus, eriti selliste asjade nagu töö täpne algus, on üpris oluline, siis asusin alternatiive otsima. Esiteks võtsin ette külastuse banaaniparadiisi kuid nagu kiuste oli Peter puhkusel ja targemaks sain vaid niipalju, et tuleb registreerida ennast sellises töövahendusega tegelevas asutuses nagu QITE ja kui peaks inimesi vaja olema, siis võtavad nad mind selle sama värginduse kaudu tööle. Kui nii siis nii ja QITE-st sai hoobilt minu järgmine sihtkoht (muide kolm tonni liiva lendas praegu silma).

Astusin targa näoga sisse (mõistlik on alati tark nägu teha kui kuskile sisse astuda) ja teatasin, et mina siin otsin tööd, mille peale mulle vastati, et meil siin nimelt ei ole tööd. Saades teada, et tegelikult mind see nii väga ei huvitagi ja tahan lihtsalt ära registreerida ennast ulatati mulle tülpinud ilmega selle toimingu jaoks vastavad paberid. Igasugune paberite täitmine mulle muide hirmsasti meeldib, sest kunagi ei ole kõike kaasas mida vaja (Murphy ja tema paganama seadused eks). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid hoopis sellest, et samal ajal kui ma oma viisa numbrit üritasin kuskil välja võluda tatsas minu juurde üks parimates aastates pintsakute ja lipsudega tegelane ning tundis huvi, et kas ma kolmeks päevaks laime tahan korjama minna. Einoh ... jah!

Asukoht polnud Mareebast kaugemal kui kümmekond kilomeetrit ja tuleb tõdeda, et laimid saidki korjatud. Kolme päeva asemel oli tööd küll tegelikult kaheks päevaks, aga tänu pikkadele päevadele laekus sealt siis kena kopikas. Töö ise on selline suisa lihtne, aga pole head ilma halvata. Laimipuu on selline ebameeldiv puu, et tema nimelt kasvatab omale okkad ja kui ikka hooga tööd teha, siis näevad randmed pärast päeva lõppu välja nagu kaks kilo hakkliha. Tegelikult nii hull ei ole, aga päris häirivalt saab kriimustada küll. Mul ei olnud otse loomulikult ka selle tegevuse jaoks kõige õigemat tööriietust, aga kahe päeva jaoks ei näinud mõtet seda soetama hakata. Muuseas palka maksti seekord hoopis omamoodi. Nimelt kirjutati tsekk ja üldiselt ei olegi mulle kunagi keegi mitte kuskil ühtegi tsekki kirjutanud. Pangale see tsekk siiski meeldis ja raha sain edukalt kätte.

Laimid korjatud ja kätte oli jõudnud reede (20. november). Miks see reede teistest reedetest erinev oli seisnes nimelt selles, et südaööl pidi kõigi eelduste kohaselt Cairnsi lennuväljal maanduma Tanel. Kes ei tea kes see Tanel selline on, siis teadmiseks, et tegemist on lasteaiakaaslase, klassivenna, kursavenna ja sõbraga kõik ühes isiksuses. Nüüd siis saab temast veel lisaks kõigele ka reisikaaslane.

Hahahaha ... praegu juhtus midagi head, ennem lendas mulle kolm tonni liiva silma ja lisaks kõigele põiklesin ühe mini liivatormi eest osavalt autosse peitu, aga see ületab nüüd küll kõik. Nimelt meie sitamaja lendas just minema (vabandage väljenduse eest, aga mõnda asja ei saa siiski ilustada). Ilmselgelt on siin veidi tuuline. Kus ja miks ma olen, sellest varsti, kannatust!

Aga praegu räägime ikka sellest reedest. Kõigepealt peaks mainima, et lõpuks sain ka mina oma esimese trahvi kiiruseületamise eest. Ei-ei, mitte et mul kiire oleks olnud või midagi, aga lihtsalt niiöelda libisesin vahvast 80-ne alast üle, käis üks hele välk ja sedasi minust ühest mustast autost pilti tehtigi. Kuna trahv saadeti ilmselt Brisbane'i, siis pole mul praegu õrna aimugi kui palju ma seda täpselt sain. Eks kui kuskile asustusse satun peab asja uurima. Aga see selleks, sest lugu läheb edasi hoopis positiivsemates toonides. Tanel jõudis edukalt kohale, sõitsime tagasi Mareebasse ja sai temagi nautida karavani nr 15 mõnusid.

Et nüüd nagu laimid said korjatud, mangod on müstilisse ajagraafikusse takerdunud ja banaanifarmist midagi uut kuulda ei olnud, siis sai helistatud Arvole, kes pärast arbuusiseiklusi jäi Lakelandi puudega tegelema. Selgus, et kaks inimest just kulukski veel marjaks ära ja nii saigi kokkulepitud, et teisipäeval hakkame hoogsalt tööga pihta.

Praegu ma seda lugulaulu just Lakelandist kirjutangi ning tööd oleme siin rabanud nüüd rohkem kui kolme nädala jagu. Tegemist on siis sellise firmaga nagu Outland ja nagu juba arvata võite tegelevad nad puudega. Täpsemalt siis istutamine, väetamine, pügamine, rohimine - ühesõnaga kõigega mida parajasti vaja teha on või millist teenust mõni teine firma neilt parajasti tellib. Nagu rusikas silmaauku sattusime meie siia just siis kui algas rohimine ja kuni tänaseni (16, detsember) me tõttöelda ainult rohinud olemegi. Homme on viimane päev ja siis on rohimisega õnneks ühel pool. Seejärel kolime mõneks ajaks kogu laagriga sellisesse kohta nagu Tully, teeme mõned päevad väetamist, seejärel saab toimuma väga raju jõulupidu koos mõne vaba päevaga, edasi taaskord väetamine ja jaanuari alguses tuleme tagasi Lakelandi ning hakkame istutama.

Rohimise eest makstakse palka tunni alusel ning tunnihindeks on juba vana hea 17 dollarit tunnist. Töö käib 6 päeva nädalas, keskmiselt 10 tundi päevas. Ilmad on kuumad, umbrohi ei ole mingi tavaline umbrohi vaid ikka selline seljanikastaja. Kõik muud tööd nagu istutamine, väetamine, pügamine ja mis kõik veel saavad tasustatud vastavalt sellele kui palju ise teed. Tublimad meil siin teenivad sellisel moel 200 ja rohkem dollarit päevas. Kusjuures päeva pikkus jääb kuhugile vahemikku seitse kuni kaheksa tundi. Väetamine pidi kõige hullem olema, aga eks oma selg on kuningas. Lisaks on siin selline kaval trikk, et kui just kellelegi labidaga piki pead ei viruta, siis saab veel lahkudes kogu teenitud tasu pealt 10% boonust. Tegelikult on siin veel igasuguseid trikke, aga teie jaoks pole see üldse oluline ja pikemalt ma sellel ei peatu. Üldiselt peab mainima, et nii hästi ei ole mina veel Austraalias teeninud kui Outlandis. Lisaks on väga positiivne, et tööl oleme me siin otse ja mitte mingi tobeda vahendusfirma kaudu (ma loodan, et Jenny seda blogi lugeda ei mõista).

Inimeste arv on meil siin üsna kõikuv ja sõltuvalt sellest kus kedagi parajasti vaja on jääb see kuskile 10 kuni palju vahemikku. Lakelandi laager on meil selline, et on üks suur katusealune, köök (mis alles toodi), kraanivesi (mis alles paigaldati), külm dush (kunagi pidi soe dush tulema), sitamaja (suur must auk ja kolm plekist seina, mis ennem minema lendasid), elekter (mis enamuse ajast on olemas), külmikud (kuhu midagi kunagi sisse ei mahu), mõned toad mingis konteinerelamus (kuhu kõik inimesed ilmselgelt ära ei mahu) ja kuskil katusel on suured kõlarid (mis päev otsa ümbruskonda muusikaga varustavad). Ühesõnaga elamistingimused on meil ilmselgelt väga head! Lisaks on kogu aeg mingi tuul kuna sisuliselt oleme me keset lagendikku ja kuna tegu on siiski eisajapiiskagi hooajaga on siin ka väääga tolmune. Näiteks kui te teeksite omale tassi kohvi, paneksite selle kaheks sekundiks õue laua peale, siis järgmise lonksuga jooksite te juba kohvi koos viie grammi tolmuga. Ilmselgelt ei ole ma kunagi nii palju tolmu/mulda/liiva sisse söönud/hinganud kui viimase kolme nädala jooksul.

Õhkkond on siin iseenesest väga lahe, sest elame ikkagi koos nende samade inimestega kellega töötame, mis mingitmoodi tekitab sellise omamoodi tiimi või kommuuni tunde. Ei saa mainimata jätta, et pubis käime näiteks suure veoki või portsu Outlandi maasturitega. Kuskile vaja sõita on, siis põhimõtteliselt võib lihtsalt firma auto võtta ja minna ning kütuse eest maksma ei pea. Meie niiütelda ülemused on ka omamoodi tegelased, sellised rastapatsidega puuinimesed. Pole veel ühtegi probleemi nendega olnud, sõbralikud ja muhedad. Kuigi vahel on neil organiseerimise seisukohast veidi puudujääke, aga ilmselgelt kõike head ka ühes ei saa. Nemad on siis täpsemalt ja kohe nimedega öeldes Henry (suur boss, halb kõnemees, lemmiksõna on shit), Matt (keskmine boss, omamoodi kukkunud millalgi vist, kõige ükskõiksem ja kohati kummaliste ideedega) ja Joel (väike boss, hea kõnemees, armastab koosolekuid korraldada ja üldse kõige normaalsem).

Tööd peaks siin ideeliselt jätkuma kuni märtsini ning seejärel saadetakse veel mingi eliitgrupp lääne-austraaliasse edasi tegutsema, aga kes sinna kuuluma hakkavad ei ole praegu mitte õrna aimugi. Ilmselgelt on siin rohkem teenimispotensiaalia kui varasemates farmides, seega näeb esialgne plaan ette siin märtsini ära olla.

Teadupärast lubasin ma märtsis kodutee jalge alla võtta, aga paraku lükkavad Eesti heal järjel majandusseis ja mõned muud toredad nähtused selle plaani hoopis suve peale. Ehk siis ilmselt pikendan märtsis oma viisat, tulen (vist isegi terveks) suveks Eestisse ja kui ilm käest ära minema hakkab, siis taaskord Austraaliasse. Muide selle otsuse vastuvõtmiseks kulus tervelt 3 nädalat, et uskuge mind - sedasi on kõige parem!

Vabad päevad sisustame tavaliselt Cooktowni või Mareebasse minekuga, et siis nädala toiduvarusid täiendada ja tavaliselt mahub päeva sisse ka suplemine ilma krokodillideta ehk siis on üks tore koht, mis jääb kärestike/jugade vahele ja krokodillid sinna üldiselt tulla ei taha. Muidu on siin neid kõik kohad täis ja päris nii ikka ei ole, et lähen hüppan kuskil vette.

Mis siis veel põnevat .. hmm .. ma ei tea kui põnev see nüüd on, aga ilmselgelt andis mullasöömine või tont teab mis lõpuks tulemust ja sain kahepäevase väga mõnusa kõhulahtisuse osaliseks. Peab mainima, et tööd oli sedasi otse loomulikult väääääääga tore teha. Ärge ise proovige!

Loomadega on siin sedasi, et kängurusid elab siinkandis ilmselgelt rohkem kui Austraalias inimesi. Pimedasi sõitmine on täiesti omaette ooper või noh kuidas teie kommenteeriksite seda kui mõni känguru juhuslikult sõidu ajal minu autole külje pealt sisse jookseb. Madusid eriti näha ei ole, kõigest kaks tükki on seni silma jäänud ja üldse on siin ka putukate koha pealt päris vaikne. Ehk on süüdi justnimelt seesama kuiv hooaeg, mis nüüd jaanuariga lõppema peaks.

Levi siin ei ole ja interneti kasutamine on omajagu keeruline, mis omakorda võiks seletada ka blogi pikaajalist mittetäienemist. Kuigi teisest küljest on süüdi ka pikad tööpäevad, mis ei jäta selleks tihtipeale eriti aega ega tahtmist.

Okei, saite nüüd!

Ei saa me läbi ... Mareebata

Sedasi, arbuusid on selleks korraks otsa saanud ja kokku korjati neid rohkem kui 5000 tonni jagu. Andrew pakkus veel varianti, et saab minna Bundabergi, sest seal on tema põld number 2, aga kuidagi väga demotiveeriv oleks nüüd taaskord 1400 kilomeetrit tagasi Brisbane suunal sõita. Eks paistab, mis tulevik toob, number on igaljuhul olemas ja kui peaks arbuusiisu taaskord tekkima, siis tema tegutseb igaljuhul aastaringselt.

Et kus ma nüüd praegu olen? See on ehk tiba koomiline ja teisest küljest kohe väga koomiline. Ma olen Mareebas, aga see pole veel kõik. Ma olen oma vanas tuttavas karavanpargis ja ka see pole veel kõik! Ma olen täpselt selles samas karavanis, kus veel mõned kuud tagasi sai banaanielu elatud. Elagu karavan number 15! Ahjaa, Aivarile ja Karlile teadmiseks, et põrandalt on kate ära võetud ja külmik oli 2 meetrit vales kohas.

Et mis ma siin teen? Õigupoolest ootan jalad seinal kuni järgmine tööots paistma hakkab. Nimelt peaks iga hetk antama avapauk mangode hooajale, aga Jenny ei osanud midagi targemat öelda kui et võib minna nädal ja võib hoopistükis minna ka kaks. Alternatiivina pakuti varianti sealsamas karutagumendis nimega Lakeland ja variant siis puude istutamine. Tõttöelda mind see variant just väga ei ahvatle, aga taaskord on mul kontaktid olemas ja kui mangode avapauk liialt pikalt viibida mõtleb, siis tuleb ilmselt kerge kõne teha.

Et kus kõik teised eestlased jäänud on? Arvo ja Anneli jäidki karutagumenti puid istutama ja neljane seltskond suundus praeguseks Cairnsi kuid ootavad nemadki sama targalt mangode algust.

Et kas ma Peteril ja teistel banaanifarmi ristiisadel ka juba külas käisin? Ei käinud veel, aga homme vaatan ilmselt läbi. Tõttöelda sinna tagasi tööle nagu eriti ei kutsu, aga asjaga on üks kerge konks. Nimelt kuulsin Jenny käest, et Moraitis enam tööbüroode kaudu töölisi ei võta ja selle tulemusena saab seal ilmselt nüüdsest veidi kopsakamat tunnitasu. Igasugused kopsakamad tasud võivad põhjustada aga kiire meelemuutuse.

Et kas auto ka veel sõidab? Jah, tõepoolest, sõidab! Lakelandis oli lihtsalt nii igav, et sai diagnoositud vigane küünlajuhe ja lisaks kõigele sai see veel koduste vahenditega ära remonditud. Üldse sai korda tehtud kõik, mida koduste vahenditega andis korda teha. Üldiselt tundub tegu olevat iseparanduva autoga, sest haihtunud on ka õlikadu. Võimalik, et üle kolme känguru sõitmine loksutas midagi paika.

Et mis veel uudist? Tanel jõudis lõpuks Austraaliasse ja pesitseb hetkel Brisbanes. Täpsemaid plaane tal veel ei ole ja lubas reedeks välja mõelda, et kas liitub minuga või jätkab esialgu seltskonnaga, kellega ta siia tuli.

Et kuidas siin ilm nüüd on? Hea kuum ja öösiti hea soe, muud nagu ei oskagi öelda. Soojapuhuri järgi enam vajadust ei ole.

Et mis nüüd saab? Nüüd saab see, et aitab küll ja kirjutan kui milleski selgust saab.

Brisbane - Cairns - Lakeland

Nonii ... see sissekanne jõuab teieni siis kunagi kui ma interneti või mobiililevi lähistele sattuma peaks, mis iseenesest juhtub tontteabmillal. Olen ka seekord ettearvatav ning hakkan pihta algusest.

Brisbane - sai otsitud ja mitte vähe, sai käidud intervjuudel, sai kõikvõimalikke lubadusi, aga kuskilt maalt läheb piir ja seda nii rahaliselt kui põhimõtteliselt. Ennem kui ma edasi lähen, siis ehk mõned eredamad pirnid minu tööotsingute saagast.

Näiteks pakuti sellist positsiooni nagu mobiilne IT tehnik. Suisa ideaalne variant ja CV sinnapoole siis teele läkski ning üllatus-üllatus - tuli ka vastus. Nemad tahavad teha minuga intervjuud kuid seda telefoni teel ning soovivad teada millal see mulle kõige paremini sobiks. No tore-tore, saadan siis kirja vastu, et homme kell 12 oleks väga tore. Mitte kui ühtegi hingelist mulle homme kell 12 tõttöelda ei helistanud. Kuna antud pakkumine oli siiski ahvatlev, saatsin neile uue kirja, et mis meie kokkulepitud intervjuust sai. Vastus tuli säärane, et oi tere Arne, kuidas läheb, kas meil pidi intervjuu olema??? Hmmm ... eks ma siis selgitasin, et tõepoolest pidi meil see intervjuu olema ja lõpuks sain tuhat vabandust ning taaskord lubati järgmisel päeval kell 12 minuga ühendust võtta. Ärkan siis umbes üheteist paiku üles ... ootan ... ootan ... ei midagi. Siiski on keegi mulle helistanud hommikul kell 7:30 ja jätnud häälsõnumi. Kuulan ... tere Arne, mina siit IT värgist meil oleks sulle tänaseks üks töö pakkuda. Et ... nagu ... ahmis? Pole nagu intervjuudki olnud. Helistan tagasi ja mingi kõnepuudega tegelane selgitab mulle, et jah hommikul oleks üks töö olnud. Mina siis vastu, et mis mõttes .. pole nagu intervjuud olnud või et olen ma nüüd tööl või mis??? Vastuseks saan, et tema intervjuudega ei tegele, aga ütleb õigele inimesele edasi. Tore-tore, siinkohal jätan loo mõistliku pikkuse huvides mõningase tsirkuse vahele ja jõuan kohe sinna punkti, kus see õige inimene mulle taaskord kirja saatis, et millal mulle see intervjuu aeg sobilik oleks. Hämmingus mina vastasin, et nüüd praegu või kohe või tunni aja pärast või homme ... lihtsalt HELISTAGE! Rohkem vastust ei ole mina temalt saanud kuid ometigi võib näha antud tööpakkumist üha uuesti ja uuesti vastavates kohtades ilmumas. Müstika!

Teine tore näide ehk kuidas me Ademiga katuseisolatsiooni kunnideks saada üritasime. Kuna katuse isoleerimine on Austraalias hästi popp teema hetkel (valitsus maksab kinni), siis tiirleb selle ümber ka palju töökohti ning palju raha. Suhtlesime umbes nelja selle ala tööandijaga ning ilusa lõpptulemusena jäi sõelale üks, kes telefonis veel spetsiaalselt rõhutas, et väga tore mehed, hirmsasti on töölisi vaja ja täiesti siiber on inimestest, kes üldse tõsiselt asja ei võta ning minu kallist aega raiskavad. Meie olime muidugi täiesti hakkamist täis ja leppisime siis kohtumise kokku, et arutame detaile jne. Nii .. kõigepealt peaksime me rentima treileri, mis oleks siis umbes 200 dollarit nädal kuid seda me teadsime juba ennem nagunii. Teiseks peaksime me läbima koolituse, mis maksab ainult 300 dollarit. Kolmandaks peaksime me töötame ühe päeva tasuta. Neljandaks tuleks meil endal võtta kindlustus. mis maksaks kõigest 500 dollarit ...... eee ... ja siis me küsisime, et sisuliselt peame me maksma 1000 dollarit tööle saamise eest ning isegi siis tegema veel mingi päeva tasuta tööd??? Jah, just nii see ongi. No .. soovisime talle edu ja nii meie teed lahku läksidki.

Kolmandaks märkasin pakkumist öise vahetuse vabriku koristaja kohale. Miks ka mitte, sest kes ei tööta see ei söö eks. Kõik CV ja asjad teele ning varsti tulebki vastus, et tule aga meie juurde ja teeme väikese intervjuu. Tegime väikese intervjuu, kiitis, et väga hea CV ja mina talle väga meeldin jne. Järgmisel nädalal lubas helistada, et siis teeb otsuse. Tuli esmaspäev ... ja keegi ei ilmselgelt ei helistanud. Tuli teisipäev (milline üllatus) .. ja ilmselgelt teate küll mis. No helistasin siis ise, et hallllloooooooo, mis värk selle tööga on. "Oi tere Arne, kuidas läheb blablablabla (no mis sa ise arvad kuidas läheb eks) ... " Ja edasi seletab mulle, et veel ei ole otsus tehtud, sest sellel nädalal on veel hirmus palju intervjuusid ja palju väga tasemel kandidaate .....

Ja pange tähele, tegemist oli vabriku koristaja, mitte direktori asetäitja ametikohaga. Otsus oli muuseas minu suhtes negatiivne, mida ma sain teada peale Brisbanest lahkumist ehk siis tore, et ma ootama jäänud.

Sarnaseid näiteid on mul veel palju-palju ning lõpuks saab kogu sellest jandist lihtsalt siiber ja raha saab lihtsalt otsa. Nii juhtuski! Või noh ... raha oli siis järgi jäänud täpselt nii natukene, et kuskile saaks nagu sõita kuid ühtlasi oleks see päris viimane võimalus. Kõige mõistlikum suund tundus olevat tagasi põhja või siis õigemini tagasi Cairnsi ümbrusesse. Seda nimelt kahel põhjusel, esiteks lubas üks tegelane mulle kohe hopsti banaanifarmis töö leida ja teiseks kerge ohutusvariant, et kui see tegelane mingil põhjusel asjalikuks ei osutu, siis jääb alati üle minna Jenny juurde asja uurima.

Mõeldud-tehtud, aga esile kerkis veel üks probleem. Nimelt pidin nentima kurba tõsiasja, et minu autole on külge siginenud üks äärmisel ebameeldiv viga ja selleks on plokikaanetihendi ebatõhusus ehk siis õli jõuab omadega jahutussüsteemi ja samuti jõuavad sinna heitgaasid, mis omakorda põhjustab mootori ülekuumenemist rääkimata suvalistel hetkedel aset leidvatest jõukadudest. Ilmselt juhtus selline kole lugu ühel kuumal päeval ühest järsust mäest üles purssides, mis seoses liigvähese jahutusvedelikuga põhjustas kerge keemisprotsessi ja kõige lollim lugu oli see, et peatuda ei olnud seal lihtsalt võimalik ennem kui temperatuur juba päris seal kohas oli, kus ta kohe kindlasti olla ei tohiks. Aga see ei olegi tegelikult üldse oluline vaid tähtis on nüüd see, et kas sellises seisukorras autoga võtta ette sõit pikkusega 1700 kilomeetrit või mitte. Paraku variant 'mitte' ei omanud just häid väljavaateid ja sedasi saigi tehtud otsus, et saagu mis saab. Samas olgu ka ära mainitud, et auto ülesütlemise korral tähendanuks see seda, et pole autot, pole tööd, pole raha ehk siis pole just väga ahvatlev variant või mis. Ja nüüd kolmapäeva juurde ...

Kui ma ükskord aega tagasi Cairnsist Brisbane'i sõitsin, siis juhtus nii, et ärasõidu päev oli üks väga ebameeldivalt karvane päeva. Tundub, et tegemist on mingi täiesti omaette nähtusega, sest ka too kolmapäev kujunes äärmiselt ebameeldivaks päevaks.

Esiteks ei tahtnud ma seda sõitu üksi ette võtta, sest seltsis ikkagi segasem ja kütusekulu jagamine oleks samuti rohkem kui tervitatav olnud. Oligi leitud üks reisikaaslane ja kõik kenasti kokku lepitud, aga oh imet, mõni tund ennem minekut annab tema teada, et muutis meelt. Vahva!

Mis seal siis ikka, asjad autosse, majakaaslastega oli kerge peo moodi üritus juba eelmisel õhtul, majaomanikule head aega ja valmis minema. Liikuma hakkasin umbes viie ajal ja plaan oli teha võimalikult palju pimedas sõitmist, sest paraku kui on pime, siis on ka jahe ja kui on jahe, siis on ka mootori väljavaated paremad. Saan kohalikule peatänavale välja keerata ja veidi maad sõita kui üks maasturijuht minu ees pidurit sõtkus just sellisel hetkel kui mina seda seda piisavalt vara tähele ei pannud. Parasjagu sadas üpris hoogsalt vihma ja nagu kiuste kulges tee ka veidi allamäge. Ühesõnaga pidama ma ei saanud ja läraki tagant sisse. Esimene mõte oli muidugi, et sa vanapagan küll, nüüd ei lähe ma kohe kindlasti kuskile. Autost välja asja uurima ja pidurdusspetsialistil endal ei olnud häda midagi, sest tegemist oli kõrge autoga ja mats tuli kärukonksu pihta. Teine hea uudis oli see, et minu autost midagi kuskilt ei lekkinud ehk siis radiaator jäi terveks. Kogu plastik oli eest üpris katki. Mis seal ikka, temal pretensioone ei olnud ja mina "lonkasin" lähimasse parklasse. Umbes pool tundi väänamist ja tagumist ning esiosa nägi juba päris kobe välja. Topeltkontroll, et midagi elutähtsat viga ei saanud ja mineku katse number kaks. Arvake ära, kes terve tee linnast välja 50 meetrit pikivahet hoidis? Linnast välja ma tõepoolest jõudsin kuid kiirteel torkas silma üks põnev nähtus, et kapott ei seisa hästi enam kinni ja tahab nagu minema lennata. No mis seal ikka, kiirremontpeatus number 2 ja sai ka see kuidagi paika väänatud ja taotud.

Edasi 600 kilomeetrit juba tuttavat maanteed kuni auto tujutsema hakkas ja üle 80-ne enam eriti sõita ei tahtnud. Ilmselgelt oleks õige hetk peatus teha ja asja veidi uurida kuid kuna ma isegi temperatuuri mõjul kinnikiilunud õlikorkigi maha ei saanud, siis pidasin targemaks mõned tunnid hoopis unemaal veeta ja asja uurimist hommikuvalguses jätkata.

Hommik sai siis selline, et õli oli tilgatumaks otsa saanud. Pole probleemi - valame juurde! Samuti lasin tühjaks kogu jahutussüsteemi, täitsin uuesti ja lisasin mingit möginat, mis kõikvõimalikke minu probleemile sarnaseid probleeme tõrjuma peaks. Mingi rekkamees tuli veel juttu rääkima ja kuuldes minu plaanidest ning auto probleemidest ütles kerge irvega, et ei jõua sa sedasi Cairnsi. Väga motiveeriv - irvitasin vastu, et elame näeme.

Ja sedasi algaski neljapäev. Auto käitumine kõikus kohesurebära effektist kuni minugaonkõikhästi effektini ehk siis hoidis mind põnevil terved järgnevad 1100 kilomeetrit. Jah tõepoolest sõitsin ma sedakorda 1100 kilomeetrit enam-vähem ühe jutiga ja tõepoolest ei ole ma seda kunagi varem teinud. Kusjuures ei olnudki midagi väga hullu - teinekordki (nali). Cairnsi jõudsin ma kusagil ühe paiku öösel, leidsin hea koha kuhu auto parkida ja sinna samasse autosse ma ka magama jäin.

Hommikul haarasin telefoni ja võtsin kõne tollele banaanimehele, kes eelnevalt suure suuga tööd lubas. Leppisime kohtumispunkti kokku ja vastavalt kokkulepitule saime me seal samas kohtumispunktis veel kokku ka. Vot mõne inimese puhul on kohe sedasi, et kui sa teda esimest korda näed, siis käib peast läbi ainult üks mõte, et no on nugis. Täpselt nii oli see värk ka seekord. Seletab mulle, et näed kolid siia majja elama, maksad mulle nädala üüri ja siis esmaspäeval ma vaatan, et kuidas sulle tööd saab. Mina omakorda selgitasin talle olukorda sedasi, et ennem leia mulle nädalaks töö ja siis ma vaatan, et kuidas ma siia sisse kolin. Ilmselgelt ei jõudnud nugis ja mina asjades kokkuleppele.

Plaan b (küll on hea kui mõni selline olemas on), telefonikõne Jennyle, et mina olen nüüd tagasi ja tahan tööd teha. Jenny purustas minu plaan b öeldes, et hetkel ei ole midagi pakkuda ja võibaolla kahe nädala pärast. Kui te nüüd arvate, et mul plaan c kuskilt kübarast välja tõmmata oli, siis ega ikka ei olnud küll. Istusin autosse ja mõtlesin pool tunnikest, et mida kurat ma siis nüüd teen. Tõttöelda tundus iga variant ühtmoodi halb olevat ja ma ei kujutagi ette millisele otsusele ma lõpuks jõudnud oleks kui poleks juhtunud järgnevat. Helistab tagasi ei keegi muu kui Jenny ja teatab, et temal just vabanes mingi koht kuskil arbuusifarmis ja et kas mina tahan pühapäeval pihta hakata. Aga otse loomulikult! Samal päeval sõitsin Mareebasse, ööbisin juba tuttavas karavanpargis ja järgmisel hommikul läksin Jenny käest juhiseid saama.

Joonistas mulle kaardi, et kuhu ma sõitma pean (mitte, et mul navi autos ei oleks, aga talle nii meeldib kaarte joonistada), andis mingi tegelase numbri kellele ma helistama pean jne. Seekord ma olin kaardi üle isegi rõõmus, sest hiljem Lakelandi navisse trükkis teatas see riistapuu, et tema sellist kohta küll ei tunne. Igaljuhul on too Lakeland umbes 200 kilomeetrit Mareebast põhja poole. Edasi toimus kiire eelarve ülevaade, et kui palju võib bensiini osta ja kui palju võib süüa osta ning minek.

Lakeland on siis selline koht, et paremat kätt on tankla, vasakut kätt on kohalik baar, edasi tuleb paremat kätt mingi kohalik kool ja siis on vasakut kätt veel kaks maja, millest üks on pood, ning kuskil selle kõige vahel on veel mingi karavanpark. Umbes kilomeeter linnast välja on üks suur katusealune ja üüratud arbuusipõllud. Ja see ongi kogu koht!

Vastavalt saadud juhistele pidin kohale jõudes ühendust võtma mingi sellise tegelasega nagu Andrew, aga see ei olnudki niisama lihtne ülesanne, sest igasugune mobiililevi kadus juba 150 kilomeetrit tagasi. Ühesõnaga telefonist on siin samapalju kasu kui kui külmikust põhjapoolusel. Leidsin farmi siiski üles ja mingi tegelane teadis öelda, et ole homme kell 7 kohal. Tore, sellega siis ühel pool. Järgmine mure, et kus ma siin olema ja elama hakkan. Igati loogiline, et läheks uuriks, mis kohalikus karavanpargis räägitakse. Räägiti seda, et kui sa siin arbuuse korjad, siis ei saa siia jääda. Mina ei osanud muud teha kui lolli nägu ja küsida, et kuhu ma siis tema meelest minema peaks. Vastuseks sain, et sõida 30 kilomeetrit tagasi ja seal on üks roadhouse, teised arbuusikorjajad on ka seal. Roadhouse on selline koht, mis asub tavaliselt kuskil pärapõrgus maantee ääres ja sisaldab ühes kupatuses tanklat, kohvikut, ööbimisvarianti jne. No mis seal siis ikka, sõitsin 30 kilomeetrit tagasi. Astusin sisse ja teatasin tähtsalt, et mina hakkan arbuuse korjama ja tahan kuskil ööbida. Võeti väga soojalt vastu ja odavaimaks variandiks kujunes 30 dollarit nädal, mis tähendab siis seda, et saan pesta ja muid mugavusi kasutada ning ühe suure platsi peal oma autot parkida või telkida (mul on ju kohe 5 telki eks). Lühidalt - ööbimine on autos.

Aga nüüd alles huumor algab. Perenaine seletas mulle, et näed seal kuskil telgivad sakslased, seal eemal on prantslased ja seal on 2 eestlast. Mina, et ahsoo ... ära sa märgi! Lähen siis juurde, et tere ise ka. Need ei saanud esimese hooga asjale pihtagi, aga ei juhtu vast iga päev, et keegi eesti keeli tervitama tuleb. Nemad on siis Arvo ja Anneli ja tolleks hetkeks siinkandis arbuuse korjanud juba terve nädala. Puhusime veidi juttu kuni nad lõpuks kuskile "linna" ("linnas" on üks pubi) peole pidid minema. Nonii ... tutvusin ümbrusega, et kus mida korda saata annab. Pesta saab, isegi pesu saab pesta, telekat saab vaadata jne. Ainus miinus, et süüa pole kuskil teha, mis tähendab seda, et tuleb kas osta kohvikust (eriti kallis) või süüa toitu, mis ei vaja tegemist. Kuuma vett muidugi saab ehk siis nuudlid on nii head nii head. Toiduvarusid saab täiendada Lakelandis, kus üks majadest on juhuslikult ka pood, aga hinnad ei jää kohvikuhindadele alla. Näiteks ostsin piima ja saia ning maksin 10 dollarit. Aga et mitte huumori osast kõrvale kalduda, siis jätkan. Nimelt mõne tunni pärast oli mul juba nii igav kui igav olla annab. No siin ei ole lihtsalt kohe üldse mitte midagi teha. Internetti saab siin põhimõtteliselt siiski kasutada, aga selle eest tuleb välja käia 5 dollarit ning seda poole tunni eest. Nagunii oli vaja postkasti vaadata ja sedasi jõudis ka eelnev teadaanne teieni. Aga nüüd tuleb loo haripunkt. Istun arvutitaga kui järsku kuulen seljataga olevast seltskonnast justkui mingeid eestikeelseid sõnu. Mõtlen, et ilmselgelt on viimased päevad olnud liiga väsitavad ja kuulen juba luulusid. Aga siiski, no on eesti keel! Kaks tüüpi, kaks tüdrkut .. küsin, et noh .. eestlased olete või? Tuleb välja et on jah, nemad tulid siia arbuuse korjama. Tegemist siis Marko, Erki, Kerli ja ... neljas läks hetkel meelest ära. Ei saa nüüd mina aru ... Eesti peaks nagu olema väike ja Austraalia suur, aga vot ei paista see asi kohe kuidagi sedasi.

Järgmisel hommikul põrutasime siis Erki ja Markoga minu auto jõul kohale (tüdrukud sinna tööle ei saanud) ja päev number üks keset arbuuse võis pihta hakata. Kõigepealt pidas Andrew meile kõne, et ärge mingit jama tehke ja arbuusi maha pillate, siis lasen lahti jne. Pole veel sellist farmerit mina siiani näinud. Noor tüüp, paras volask, parajalt ülbe ja parajalt närvid läbi. Kokku on meid kolm meeskonda ja ühes meeskonnas on 10 inimest, traktor ja traktorist. Asi näeb välja sedasi, et traktori kõrval jookseb lint umbes rinna kõrguselt üle kuue vao ja kuus tegelast siis seisavad vastavalt iga tegelane ühes vaos ning ülesandeks on võtta sobiva suurusega arbuus ning see ettevaatlikult kuid kiiresti lindile tõsta. Traktori taga oleval haagisel on neli suurt kasti ja neli inimest, kes siis lindilt tulevaid arbuuse vastu võtavad ja kastidesse paigutavad. Kõik eestlased oleme ühes meeskonnas ja mina ise olen siis nende hulgas, kes arbuuse lindile tõstavad. Tööpäev hakkab kell 7 ja kestab 6 kuni 8 tundi sõltuvalt päevast. Ühe haagise peale läheb 4 tonni arbuuse, päevas teeme kuskil 10 kuni 15 haagist, see teeb siis vähemalt 40 tonni, mis omakorda viitab sellele, et igaüks meist korjab keskeltläbi 7 kuni rohkem tonni arbuuse päevas. Minu meelest üpris lihtne töö, miinustena töötamine lageda taeva all ja üksluisus. No banaanifarmis oli ikka vägevam. Kuigi üks asi on meil hea, et arbuusi saab süüa nii palju kuni kõht lahti või süda paha. Pole vist elu jooksul kokku nii palju arbuuse söönud kui viimase nädala jooksul.

Kui ma nüüd seda lõiku praegu kirjutan, siis on meil reede ja 6. november. Nädal on nüüd töötatud ja tööd jätkub kuni järgmise nädala lõpuni. Edasi peaks hakkama tihe mangode hooaeg ja saab ehk mõne inimlikuma koha peale edasi liikuda või noh ütleme, et siis on üldse võimalik kuskile liikuda. Palka makstakse neljapäeviti ja see neljapäev saime palka ainult pühapäeva eest, mis viitab sellele, et järgmine neljapäev võiks nagu rutem tulla. Rahadega on meil kõigil sarnane seis, et kiirmakaronid on head ja tööle sõiduks bensiiniraha leidmine käib ka sedasi, et kõik otsivad mingeid sente kuskilt. Edasi tagasi teeb see rohkem kui 60 kilomeetrit päevas, aga õnneks kolmepeale ei ole väga hullu. Muidugi ühel heal päeval juhtus sedasi, et 3 kilomeetrit ennem roadhouse'i jõudmist sai meil bensiin otsa. Väga kuum kohalik uudis oli. Pärast kõik kohalikud ikka küsisid, et oh mis autoga juhtus jne. Nädalavahetus on nüüd vaba, aga liikuda ei saa kahjuks kuhugi.

Aga kohalikest ka mõni sõna. Täpsemalt on selle koha nimi, kus me oma töövälist aega veedame Palmer River roadhouse ja seda majandab mingi seltskond mehi ja naisi, kes siin samas roadhousis ka ise elavad. See roadhouse on neil lihtsalt nagu rohkem hobi, et on endal koht kus olla ja käib palju külalisi ning on lõbusam. Raha teenivad nad kulda kaevandades, jah nad omavad kullakaevandust (vot sinna peaks tööle saama eks). Üldiselt väga normaalne ja sõbralik seltskond, et ei ole kohe mitte midagi halba öelda.

Nii ... sai vist nüüd omajagu juttu. Levist väljas olen ma veel siis vähemalt nädala ja eks siis paistab, mis saama hakkab. Kogu selle loo kohta (Brisbanest pärapõrgusse) võiks lühidalt öelda, et läks hästi ja kogu Brisbanes veedetud aja kohta võiks siis öelda, et oli hea puhkus. Palju asju oleks võinud teistmoodi teha, aga oleks tagumikul küüned istuks laes eks.

Kuulmiseni!

Teadaanne!

Olen kuskil eikusagil ja korjan arbuuse, mobiililevi ei ole, internetti ei ole, mitte midagi ei ole. Ennem reedet ilmset rohkem ei kuule, siis liigun korraks Mareebasse. Ahjaa ... Lakeland on koha nimi.

Lõpuks

Nii ... ma enam nüüd tõepoolest ei tea kus otsast pihta hakata. Alustaks ehk sellest, et kuidas minu tööasjad vahepeal kulgenud on. Tänaseks olen ma veetnud mõned päevad kingapoes aidates siis seda poodi täpemalt punktist a punkti b kolida. Ei oleks eluski uskunud kui palju kingi võib üks kingapood tegelikult sisaldada. Head kerged asjad iseenesest, aga kui neid peab tuhandeid karpe võimalikult kiiresti ühest kohast teise võluma, siis päeva lõpuks on tunne ei parem ega halvem kui pärast kõkkupõrget rongiga. Kuna omanik oli minu tegevusest väga sillas, siis helistas ta ka järgmisel päeval, et äkki saad tulla ja ventilaatorid laest alla monteerida ning nipet näpet asju veel teha. Sai ka see tehtud nagu arvata võite kuid paraku rohkemaks tal mind vaja ei olnud. Pidi varsti reisima minema ja lubas teada anda, et saan siis teda päris kohe kingade müümise näol asendada. Mina ja kingamüüja ... haha ... elu täis üllatusi.

Teiseks on koostöös Ademiga mõned autod omale ilusa särava välimuse saanud. Parim oli hommik kui Adem mind hirmus vara üles ajas, et kiiresti kiiresti on vaja minna, 2 autot ootavad ja tema üksi mitte ei jõua neid ära teha. Kohvi, hommikusöök, autosse ja tuld. Nüüd võiks pisut vanarahvast uskuda, et kes tasa sõuab see kaugele jõuab. Nimelt tulenevalt sellest, et meil oli kohale jõudmiseks aega viis minutit tagasi, märkas meie kiirustamist üke tore politsenik, kes meid ilusa hommiku puhul kohe 333 dollarilise rahatrahviga õnnistas. Tagasi vanarahva juurde, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nimelt oli meil nüüd tuju üpris mitte kõige parem, sest kahe auto eest pidime saama ei rohkem ega vähem kui 300 dollarit kuid mingil põhjusel sai klient valesti aru, mis väljendus selles, et saime ühe auto eest 300 ja kokku siis 600. Pole paha 5 tunni töö kohta, mis sisaldas siis pesu seest ja väljast pluss poleerimine. Adem sai oma trahvi kaetud ja mina kena kopika oma kokkutõmbuvasse eelarvesse.

Töö koha pealt mul rohkem midagi ette kanda ei ole ja nagu järeldada võite on olukord siiski üsna nukker. Pange tähele - olukord, mitte mina. Mina võtan asja külma rahuga. Töö koha pealt oli otsus Brisbane'i jääda ilmselgelt viga, aga sellegipoolest ma ei kahetse kuna siin on üpris lõbus olnud. Eriti tänu Ademile kuna me nüüd juba väga hästi läbi saame. Võimalik, et detsembrist saab temast ka üks minu reisikaaslasi ja suunaks uskuge või mitte taaskord Cairns plaaniga seal rahavarusid täiendada, seejärel põhjaterritoorium, Darwin, Alice Springs ja lõpukokkuvõttes tagasi alguspunkti - Perthi. Ideaalis edasi mööda lõunakallast kuni ring täis saab ja siis peakski aeg sealmaal olema, kus minu esimese aasta viisa otsa lõppeb ja kodutee jalge alla võtta tuleb. Mis saab teisest aastast, kas ja millal ma tagasi tulen ... see kõik jääb lahtiseks. Mõtteid on palju kuid niipalju julgen ma juba öelda, et plaani Austraaliasse püsivalt resideeruda mul enam nüüd kindlasti ei ole. Põhjustest saab omakorda pika postituse teha, aga jäägu see kuskile lõppsõna kanti.

Nagu te ilmselt meedia vahendusel kuulnud olete leidis siinkandis aset üks fenomenaalne ilmastikunähtus, milleks oli tolmutorm (liivatorm). Parema efekti osaliseks said siiski Sydney asukad kuid ilma ei jäänud meiegi. Oli üks minu kignakarjääri päevadest ja nagu päevad ikka tavaliselt algavada - ülesärkamisega. Uniselt koperdan kööki, midagi on justkui valesti, aga hommikune ajutegevus ei jäta suurt rohkem ruumi kui läbi pealuu raiuv kohvi-kohvi-kohvi. Kui silmad juba paremini seletavad jõuab mulle kohale, et too imelikuna tunduv asi on valgus akna taga. Nimelt kõik on selline oranz-kollane.roosa. Pilves nagu ei ole, aga päikest ka ei paista. Võta nüüd kinni. Lähen õue ja tõepoolest on kogu ümbruskond ei midagi muud kui apokalüptiline, lisaks on väga tugev tuul, et mitte öelda torm. Pole nagu eriti aega süveneda, sest peab rongi peale jooksma. Kõik kohad on tolmu täis, inimesed käivad maskides ringi ... ja muidugi mis kõige parem, et too päev töötasin enamuse ajast õues, mis oli halb selles mõttes, et nina oli kolm päeva kinni pärast. Alles pärast tööpäeva lõppu märkasin ühe tasuta koheliku ajalehe haarata, mis siis mind toimuvast täpsemalt valgustas. Duststorm .. tore, tore. Elamus omaette!

Majauudistest niipalju, et sain enda valdusesse nüüd tunduvalt suurema ja igati parema toa kuna Billy sisuliselt visati välja. Osaliselt tänu mulle ja Ademile, sest omanik seisis fakti ees, et kas läheb tema või läheme meie. Sellegi poolest oli kõik õiglane kuna ta põhjustas omajagu ülearuseid probleeme, mis ühtlasi hiljem meie kõigi pihta ringiga tagasi tulid. Näiteks interneti vägivaldne kasutamine teades, et kasutusmaht on kuu kohta piiratud, probleemid koristamisega jne. Kaua sa ikka halva asja juures head nägu teed.

Taaskordselt olen ma autoomanik ja sedakorda oman ma täiesti enda autot, mis on täiesti legaalselt minu nimel. Suur väljaminek, aga ausaltöeldse ei olnud mul eriti valikut kuna ilma sõidukita pole mitte isegi farmi võimalik minna. Eelarve oli umbes 1500 dollari kanti ja selle eest korralikku autot leida on üpris raske. Kuid sellegipoolest kandsid kahenädalased otsingud vilja. Leidsime ühe väiksemat sorti vigadega Ford Falconi, aastaks 1994, mootoriks 4.0 ridakuus. Hinna kauplesime 1000 peale ja sealt see tsirkus hakkas. Nimelt oli endine omanik nii vahva ja aus tegelane unustades mainimata pisikese fakti, et generaator on saba andnud. Selle varjamiseks oli ta siis ostnud uue täislaadungiga aku, mida ta uhkelt esitles. Ei osanud kohe midagi kahtlustada, aga järgnev õhtu hakkas asjasse selgust tooma kui auto omaljõul enam käivituda ei tahtnud. Mõne aja pärast oli selge, et aku laadimist ei toimu ja generaator tahab asendust. Selles osas tuli appi romula ja tänu tutvustele sai õhe väga hea isendi täitsa väga hea hinnaga. Lisaks vajasid vahetamist mõned rihmad ja muud jubinad ning sellest tulenevalt sai leitud ükd tegelane, kes kogu selle töö kiiresti, effektselt ja odavalt ära tegi. Neli tundi tööd, kõik on justkui okei ja viimane asi, mis teha tuleb on kapott kinni lüüa. Nüüd kõikide autoremontimiste kõige parem huumor - lasen kapoti kinni ja mis välja sureb on auto. Lisaks on kõik kohad mõnusat kärsahaisu täis. Tuleb välja, et ohmoonist endine omanik oli täiesti vale aku ostnud, mis täiesti valepidi oma pesas istus ning tulemuseks oli see, et plussklemm puutus vastu kapoti sisemist isolatsiooni kuid sedakorda andis isolatsioon järgi ja plussklemm kohtus kerega ehk maandusega. Selge pilt, akuost! Taaskoed aitas välja romula, mis meile täiesti surnud aku müüs ning tänu sellele heastasid nad oma pahateo väga viisakal moel, asendasid surnud aku täiesti uue akuga ja raha juurde ei küsinud. Tore, järgmine samm ülevaatusele minek. Tänu taaskordsetele tutvustele oli sealt läbisaamine garanteeritud nii ehk naa kuid väga positiivse poolena võib välja tuua, et läbi oleks sealt saanud isegi legaalselt kui välja arvata veidi äärtest ülearu kulunud rehvid ja mingi õhufiltri klambri puudumine. Registreerimine läks valutult ja nüüd on kõik väga hästi ja ametlik. Auto sõidab nii mis mühiseb, lekkeid ei ole, midagi viga ei ole, et mitte öelda suisa väga heas seisukorras. Kõik kulud kokku lüüa, siis tulebki nii välja, et sain 1500 dollari eest korraliku masina (et lugu liiga lihtne ei tunduks, siis kulus kogu selle kammajaaa peale 5 tervet hommikust õhtuni päeva). Ise olen rahul!

Praegu just sain kirja, et oodatakse mind intervjuule - tööks mobiilne IT tehnik. Super! Hoidke pöialt!

Suhtlesin vahepeal paari teise eestlasega siinmaal ja homme lähme uurime, mis Brisbane'i külje all olevates farmides räägitakse. Pean ennem veidi kodutööd tegema ja 4:30 ärkama, et tegelased peale korjata ja ennem hommikust tipptundi linnast minema saada. Seega ei saa ma täna rohkem kirjutamisele aega kulutada kuigi kirjutamist on küll. Järgmise korrani!

Ahjaa, Aivar, kui sa saad oma telefoni korda või soetad uue, siis võiksid justkui helistada :) Pole omast arust kellelgi liiga teinud.

Teadaanne

Ma küll ei öelnud millisel esmaspäeval see järgmine postitus tuleb, aga hetkel on töölepingu lõpetanud minu sülearvuti ja seoses sellega ei saa ma ka pikemalt kirjutada. Et teid põnevuses hoida, siis olukord on väga põnev!

Töööööö

Hahahahaaaa, ma vist sain päris töötöötöö, täpsem info esmaspäeval!

Nagu lubatud

Nagu suure suuga lubatud sai, et ennem ma midagi siia ei kirjuta kui ma töö leian, siis nüüd on see õnnis hetk saabunud. Ei ole muidugi põhjust rõõmustamiseks, sest mainitud tööots kestab ei rohkem ega vähem kui 1 päev. Kujutab endast siis seda, et pühapäeval aitan päev otsa ühte poodi ümber kolida. Mis selle juures hea on, et hea esinemise korral võib sealt nii mõnigi kasulik kontakt laekuda, sest eks kõigil on tuttavad kellel on tuttavad kellel on tuttavad, kes parasjagu abikäsi vajavad. Ja ei saa mainimata jätta, et üpris tore on viimase kuue nädala jooksul kasvõi üks päev midagi teha, mis rahakotist raha välja ei vii vaid vastupidi - sisse toob.

Teine hea uudis on see, et Adami autohoolduse idee hakkab vaikselt vilja kandma ja kuna ta on sellega 8 aastat tegelenud ning teeb uskumatult head tööd, siis peaks peagi kliente nagu seeni pärast vihma olema. Kuna ma olen teda igati aidanud, siis vastavalt lubatule pühendab ta ka mind teemasse kui sebimist rohkem tekib. Billy arvutiäri ei taha aga kuidagi edeneda ning sama targalt nagu mina, otsib ka tema nüüd misiganes tööotsa.

Lisaks võtsin ma lõpuks sihtmärgiks kiirtoidukohad ja ootan lähipäevil mõnd positiivset vastust. Tõenäosus, et see tõepoolest juhtub on minu meelest isegi üpris hea, aga eks paistab. Auto on juba üle nädala müügis ja seni üks tõsisemaid huvilisi lubas järgmisel nädalal masina üle vaadata. Mina muidugi ei saa aru, et mis seal üle vaadata on kuna hinda küsin 500 dollarit ja arvestades fakti, et auto täitsa omal jõul liigub, ei tohiks nagu eriti pirtsakas olla. Ehk siis müün väga odavalt kuna see rauahunnik takistab hetkel minu ümberasumist kui mõni sobiv võimalus peaks tekkima. Farmitööd ikka liigub ja arvestades, et mul on ka üpris kena kogemus ette näidata, siis ei tohiks millegi leidmine just raske olla. Aga kõigepealt - automüük!

Mis ma veel teinud olen? Sai üle vaadatud Surfers Paradise, mis asub siis Gold Coastil, siit vähem kui 100 kilomeetrit eemal. Tegelikult läksime sinna kala püüdma kuid kuna me midagi kätte ei saanud, siis nimetame asja lihtsalt ümbruskonnaga tutvumiseks. Väga viis koht ja ilmselgelt kui on soov üks kõva pidu maha pidada, siis just see oleks koht kuhu sammud seada.

No vaadake ise siit.

Käisime Brisbane'i festivali avamisel, mis kujutas endast muusikaga sünkroonis olevat pooletunnist ilutulestikku jõe kohal. Üks video ütleb rohkem kui 1000 sõna ehk siis vaadake siit.

Rahvamass oli meeletu, show oli tasemel ja F111 tüüpi hävitajate ülelend samal ajal väljalastavat kütust põletades oli ka omaette vaatepilt (dump & burn).

Igal teisipäeval käime Billiga kohalikus pubis pokkerit mängimas. Osavõtt on täiesti tasuta ja turniir toimub sõbralikus sportlikus vaimus ning reaalne raha seal ei osale. Siiski on võimalus esikohale platseerudes auhindu võita kuid minu parim tulemus on seni 16 koht 32-st mängijast. Mis polegi teab mis halb kuna kohal on üpris kogenud vanad kalad ja minu senised õllekõrvale kogemused ei ole nende pagasi kõrval just väga muljetavaldavad.

Veel vääriks mainimist, et mind ja Adamit otsiti põhjalikult läbi ja küsitleti politsei poolt (valel kellaajal vales linnaosas olime) ja ootame põnevusega 10ndat oktoobrit - Eesti versus Bosnia jalgpall (Adam on Bosniast). Lisaks olen ma täielik idioot, sest suutsin ilma jääda oma kõigist kontaktidest mobiiltelefonis, seega palun saatke oma numbreid. Minu Eesti külastamine võib lükkuda veebruarisse kuna alates novembrist läheb ilmselt aktiivseks reisimiseks ja farmimiseks.

Üldiselt läheb kõik justkui paremuse poole hetkel!

Brisbane Forever

Esiteks, maksusaaga on lõppenud ja mina olen rahul. Ehk siis lõpuks läks midagi ka vastavalt lubatule ja sellest riigist võib veel asja saada kui kevad liiga soe ei tule.

Teiseks, jään ma Brisbane'i erinevalt kuulujuttudest, mida ma ise levitasin. Eks igal pool on "parem", kus mind parajasti ei ole, seega võib samahästi siia jääda. Tegelikult andis sellise tulemuse lihtne pluss-miinus süsteem ja Brisbane võitis kohtumise ühe plusspunktiga. Laisk enam olla ei saa ja esimene võimalik töökoht saab minu minu näol õnnelikuks, olgu siis otsemüük või McDonalds. Tegelikult on kõik suhtumises kinni, seega üritan ma nüüd mõnda aega asja võtta järgmiselt, et kus muidu nalja saab kui ise ei tee. Kohalik tuttav rääkis näiteks, et kui tema kunagi otsemüügiga tegeles, siis võtsid nad asja kerge võistlusena, et kellele päeva jooksul rohkem kordi f*** off soovitakse. Pealegi on olukord meie ärimajas hetkel liiga põnev ja ma lihtsalt ei saa nägemata jätta, mis minu majakaaslastest-ärimeestest saab. Lisaks tuleb novembris keegi Brisbane'i ja toob mulle midagi, mida siinmaal ei saa! Tegelikult pole see üldse tähtis, peaasi et tuleb. Kes teab kellest ja millest jutt, see teab. Muuseas see oligi üks ülekaalukas pluss, tänus millele Sydney konkurentsist välja langes.

Nii lühikeseks see postitus jääbki ja uut postitust ei näe te ennem kui ma olen kas töö leidnud või siis alustan kiirmakaronide abipakkide kampaaniat Eestist. Kuid olgem ausad, lõpuks peab midagi hästi ka minema.

Linnaelu nädal 4

Ma olen tark! Et kuidas see täpsemalt juhtus? Majakaaslased on mul siin ilmselgelt ärimehed, selles ei ole vähimatki kahtlust. Nimelt üks plaanib hakata autosid pesema ja teine arvuteid parandama. Ilmselgelt vajab iga äri reklaami ja sedasi tuligi arvutiekspert paber näpus võidurõõmsalt õnnis nägu peas minu juurde demonstreerides oma vastvalminud arvutiremondiga seonduvat flaierit. Mina kui hea ja sõbralik inimene kinnitasin, et väga vägev samal ajal isekeskis taevast appi kutsudes. Kohutav sõnastus, väga halb paigutus ja mis kõige parem - vigane lauseehitus. Nimelt on ta täiesti austraallane, aga kirjalik inglise keel ei ole nüüd küll tema tugevamate külgede seltskonnas esindatud. Aga taaskord, hea ja sõbralik inimene nagu ma olen, mul hakkas temast lihtsalt kahju. Kulutasin ei rohkem ega vähem kui 5 väärtuslikku minutit oma päevast ja näitasin talle oma ideed asjast, et kuidas asjad käivad. Arvasin, et ehk solvub või midagi, aga ei - mees sattus täiesti vaimustusse. Nüüd tuleb loo pirn! "Ma ei osanud üldse arvata, et sa tark oled ... noh mitte loll ka (loe: jah arvasin, et sa oled ikka päris lammas)!" Jääb ainult üle mõtiskleda, et mis saaks siis kui ma nagu päriselt mingitki pingutust oleks teemasse rakendanud ... "Jumal, sina või?"

Ennem kui ma üldse midagi rohkem ütlen, siis olgu teadmiseks, et ma vihkan suitsualarme! Neil on halb harjumus mind umbes ajavahemikus hea uni kuni parim uni oma kohalolekuga väga rõõmsaks teha. Pärast seda kui ma olen rõõmsaks tehtud, tuleb tänu kõrgele laele leida tool, tooli peale ronida, ühe käega kapiuksest kinni hoida, tasakaalustada, sirutada ja nuppu vajutada. Ei vaja vist märkimist, et midagi tegelikult ei põle, sest muidu ma ei oleks vast tooli peale roninud või mis? Peale õndsa vaikuse saabumist koperdame kumisevate kõrvade saatel tagasi voodisse ja jõuame juba staadiumisse täiuslik uni kuni laest kostub .. VIUUUUUUUUU VIUUUUUUUUU VIUUUUUUUUU ja teki alt ****** ****** ******! Kõigepealt süüdistas Michelle (omaniku naine) patareid, et kurivaim hakkab tühjaks saama (miks mitte päeval kell kolm eks). Toimus operatsioon patareivahetus! Michelle tõi redeli, ronis redeli peale, vahetas patarei ära, ronis redeli pealt alla ja läks minema (mitte, et ma ise ei oleks võinud seda ilma redelita teha, aga tegemist on ikkagi keeruka operatsiooniga). Sellest, mis toimus järgneval ööl kell kolm võite parema pildi saamiseks uuesti lõigu algusest lugeda. Michelle tõi mulle uue suitsualarmi ja ütles, et sõltuvalt sellest kuidas ta parasjagu aega leiab, tuleb ja viib läbi operatsiooni suitsualarmi vahetus. Mitte, et ma seda ise teha ei võiks, aga siin riigis ei kuulu see ilmselgelt mingite lihtsate toimingute kategooriasse. Tänaseks on mööda saadetud 2 nädalat suitsualarmivaba elu ja head und, aga kõik hea saab ükskord otsa. Eelinfona võiks mainida, et kui ma koju tulles Michelli nägin ei olnud ma mitte oma parimas tujus, sest minu kojutulek võttis aega kõigest 3 tundi kuna ma istusin 2 korda vale rongi peale (euroopa mõistus ja austraalia rongid ei taha alati ühilduda). Ja tagasi Michelli juurde tulles, seisab tema rõõmsalt ukse peal ja teatab, et ta tõi mulle uue suitsualarmi. OI kui TORE, aga sa juba tõid mulle ühe uue suitsualarmi mõni aeg tagasi! Pärast seda väikest tähelepanekut lubas ta aga hoopis redeli tuua, et siis see keerukas toiming nimega öötrauma paigaldus lõpule viia. Nagu juba öeldud ei olnud mul redelimängude tuju ja veel ennem kui ta tegelikult uksest välja jõudis minna olin ma toolitriki abil imeteoga hakkama saanud. Ühtegi kommentaari küll ei tulnud, aga näost võis välja lugeda midagi järgnevat: "Ma ei teadnudki, et sa selline osav ekspert oled!" Jääb ainult üle mõtiskleda, et mis saab siis kui ma näiteks lambipirni tema nähes ära vahetan ... "Jumal, sina või?"

Need on vaid kaks näidet tänasest päevast ja selle taustal olekski paras aeg sõna võtta teemal 'inimesed austraalias'. Niipalju kui ma praeguseks näinud olen, siis tuleb tõdeda, et keskmine austraallane on heas mõttes loll ja parajas koguses ameerika võrreldes näiteks keskmise eestlasega lähtudes kogu asjaajamise loogikast, inimeste ideedest, teadmistest, silmaringist, unistustes, arvamustest, arutlusvõimest, loogikast, lihtlabastest oskusest, tõekspidamistest ja sellest, et ma 'tark' olen tegelikult oma potensiaali üldse rakendamata. Tõttöelda olen ma seni kohanud ühte ainsat inimest, kelle kõrval mina ennast üpris lollina tunnen ja tänu temale ei ole ma veel lootust päris kaotanud, et ehk olen ma just juhuslikkuse alusel enamuses vaid 'geeniustega' kokku puutunud. Ilmselt siiski mitte ..

See kõik pakub omajagu mõtteainet, et kuna ma juba nii 'tark' olen, siis pole vaja muud kui jalg sobiva ukse vahele saada ja elu on ilus. Teisest küljest ei ole ma seni selle ukse protsessi sooritamisel just erilist edu näidanud. Et võta nüüd kinni ...
Igaljuhul on mul tõsine huvi, et kuidas minu arvutiärimehest majakaaslasel plaan sujuma hakkab ... sest kui tal peaks tõepoolest mingitki edu olema, siis mina isiklikult koos oma egoga teeks seda asja vähemalt kaks korda paremini. Tegelikult ma olengi asjadele seni väga valesti lähenenud ja lähtunud sellest mis oli Eestis ning nõudmiste/oskuste suhet liiga üks-ühele võrrelnud enda jaoks ise potensiaalselt töötavaid võimalusi välistades. Ennast kiitmast ma ei väsi eks .. aga tegelikult olen ma ka parajalt laisk olnud :)

Ja nüüd suundume taaskord rubriiki "Maksud - kui keeruline see olla saab?"

Pärast seda kui minuni jõudis ports uskumatult toredat infot, et maksubürool (koht, kes minu eest maksuametist raha tagasi taotleb) võib minu kontole reaalse raha võlumisega aega minna veel kaks kuni palju nädalat, ei osanud ma esialgu muud peale pea ja seina korduvkokkupõrke ette võtta. Ainus põhjus miks ma maksubüroo teenuseid üldse kasutama otsustasin hakata oligi see, et ma saaks raha kiiremini kui seda iseseisev deklaratsiooni maksuametisse saatmine võimaldanud oleks. Pärast kiiret pilku kiirmakaronidele ja arusaamist, et sein alla anda ei plaani, tuli ilmselgelt mingi plaan koostada. Kõigepealt lähenesin asjale maksuameti kaudu ja sain teada, et minu raha peaks tegelikult juba omajagu päevi tagasi olema teele saadetud ja nende poolt justkui mingit takistust ei ole. Järgnevalt saatsin viisaka kirja maksubüroosse, et huvitav kui palju kogu see protsess veel aega võiks võtta. Vastuse sain täpselt sellise nagu eeldasin, et läheb veel palju aega kuna praegu on väga kiired ajad ja kõik kodanikud tahavad maksuonult dollareid välja võluda. Saatsin omakorda vastulause, et minu meelest on viivitus ainult teie taga kuna maksuonu meelest on maksuamet raha juba ammu teie poole teele pannud ja kui te väidate, et seda ei ole laekunud, siis pöördun ma oma murega uuesti maksuametisse. Tänu sellele pandi mind ilmselt nimekirjast "neil on aega küll" nimekirja "rahulolematu klient nägi meid läbi, tehke kiiremini" ja üllatus-üllatus, vastavalt lubatule peaksin ma juba homme rikkaks saama. Loomulikult ei usu ma midagi ennem kui see tõepoolest juhtunud on. Muuseas see on üks kuldsemaid tõdesid siinmaal üldse.

Muust ma praegu ei kirjuta kuna kõige muu osas olen ma ikkagi veel väga kahtleval seisukohal. Muust kirjutan ma siis kui ma kõige muu osas enam väga kahtleval seisukohal ei ole. Ülejäänud seltskonnast niipalju, et Karl seikleb endiselt Stephaniga. Käisid Cape York'i tipus, suure punase kivi juures ja on nüüd otsapidi Darwinis. Aivar on hambad ristis endiselt banaaniparadiisis ja ei jõua ära oodata, millal maksuõnn naeratab, et siis ruttu Sydney poole ära lennata. Muuseas algusaegade reisikaaslane Annika on vahepeal otsapidi Eestisse jõudnud kuid otsustanud ikkagi õige pea tagasi tulla ja samuti Sindisse. Ilmad on teinud midagi väga kummalisst ja tegelikult on siin suisa midagi kuumalaine moodi. Uudistest võib kuulda, et purustatud kuumarekordid ja metsatulekahjud. Näiteks kaks nädalat tagasi oli öösel kolme tekiga täiesti normaalne magada, siis nüüd ei saa tegelikult üldse tekiga magada.

Õnn naeratas mulle ka uue majakaaslase näol ja on see alles frukt. Tema tuleb hiinast muidu, tema naeratab hommikuti lihtsalt (ma ei saa aru miks peaks keegi hommikul naeratama), tema naeratab tegelikult üldse kogu aeg niisama, tema keedab vett (aga vett potti ei pane), tema teeb süüa (tuumaplahvatus köögis), tema käib õhtuti minu toa uksele koputamas ja pakub mõnikord tüki kana (ma esimest korda tahtsin terve taldriku võtta), tema lubas vägeva peo teha (ja palju hiina tüdrukuid kutsuda, kes ilmselt kõik naeratavad sama totakalt), tema püüab väga sõbralik olla. Mina arvama, et tema veider olema.

Asjad kokku võttes, et kui ma täna öösel ärkan mingi vinguva heli peale, siis hakkavad toimuma sportmängud. Nagu näiteks suitsuanduri vise, vasara heide suitsuandurile ning jookse Michell jookse.

Linnaelu nädal 3

Ma olen ikka ilmselgelt väga vinge mees, ma sain töö ja ütlesin ei! Aga sellest kohe varsti ..

Kõik algas sellest, et ühel ilusal päeval (kolmapäeval) helistas mulle Katya. Väga energiline noor neiu ja seletas suure ähmiga, et nemad said minu cv ja nii ja naa, et tule nüüd intervjuule. Okei, eks ma siis tulen. Vaatasin veel üle, et mis koht see täpsemalt oli kuhu ma ühe oma sajast resümeest saatsin ja tegu siis Integral Marketing nimelise firmaga ning tööks 'sales and marketing' ... mis võib ju tähendada mida iganes. Kaotada pole midagi, seega vaatame mis saab. Jõuan kohale, mingi muusika mängib kõvasti ja juuksurisalongi meenutavas eesruumis on peale minu umbes 12 inimest, kelle näoilmest võiks järeldada nagu nad oleks matustel. Ilmselt nemad ei tulnud siia mitte sama ükskõikse suhtumisega nagu mina. Täidan mõned paberid, mille energiapomm Katya mulle ulatab, kuulan muusikat (ma ei saagi aru mis värk selle muusikaga seal oli) ja ootan mis edasi saab. Tuleb kuskilt mingi tegelane pintsakute ja lipsudega ning hakkab inimesi siis neljakaupa oma jutule kutsuma. Tore, lähen ka mina koos kolme matuselisega. Istume laua ümber, räägib et tema on see, see ja see ning hakkab siis kõigi käest kiireid küsimusi küsima. Täiesti hämmastav kui kiiresti on mõni inimene suuteline rääkima. Hätta ma ei jää ja nii nagu küsimused, nii ka vastused. Teeb märkmeid, küsib veel asju ja lõpuks teatab, et nüüd on selline asi - tulete tunni pärast tagasi ja siis teeme teile ühe presentatsiooni, et kuidas see töö ja värk täpselt käib. Mina ise nagu mõtlesin, et kuna intervjuu on läbi (mis oli liiga lühike, et kellegi kohta üldse mingit otsust teha saaks), siis miks kutsutakse seda n.ö. presentatsiooni vaatama kõik kandidaadid, aga mitte need, kes tegelikult edukaks osutuvad/osutusid. Midagi on siin valesti ... Lähen siiski seda toredat esitlust vaatama ja hakkab selline tüüpiline ajupesu, koos paljude "tõsiste" näidetega päriselust ja rohke "huumoriga". Palju mittemidagi ütlevat juttu ja kahe tunni pärast on tagumik juba päris kange ja pea sellest mölast paks. Lõpuks jõuame asja tuumani ... ehk siis mida see töö siis tegelikult endast kujutab. Ja oi kui tore! Mine käi tänaval ringi ja müü inimestele seda, mida me parajasti tahame, et sa müüks. Loomulikult saad sa rikkaks ja juba aasta pärast on sul oma kontor, saar, eralennuk ja kinnisvarakett. Lisaks räägiti meile, et valituks osutuvad ainult parimad meist ja see on ikka väga TASE kui just sind valitakse. Pealegi laekus meile üle 600 CV, millest omakorda TEIE olete PARIMAD. Lubage naerda! Järgmisel päeval pidi siis otsus teatavaks tehtama, et keda selle unistustetööga õnnistatakse ja keda mitte. Mina muidugi väljudes surusin härra "direktoril" kätt ja mainisin, et väga unustamatu elamus oli ning jään põnevusega ootama. Sellel hetkel olin ma täiesti kindel, et valituks osutusvad "juhuslikult" kõik, kes ennast kohale olid vedanud ja et tegelikult meie olimegi ainsad kandidaadid. Täna siis sain kõne, et ARNE, kas sa oled valmis? Mille peale ma siis ütlesin, et eieiei ... mul on hoopis teised plaanid tegelikult. Vihjas veel, et ma ei tea millest ma ilma jään ... ma muidugi tegin kurva hääle, et tõesti väga kahju .. ma NIII oleks seda unelmate võimalust tahtnud, aga näed tuli selline asi nüüd ootamatult ette. Ühesõnaga sai raisatatud neli tundi oma elust või tegelikult ... eks intervjuu kogemus tuleb ikka kasuks. Niipalju siis sales and marketingust. Purustasin oma unelmad!

Teine teema on sellega, et Aivaril tekkis mõte suund hoopis Sydney poole võtta. Mõte! Nagu rusikas silmaauku laekus minu postkasti kolm tööpakkumist tööbüroost ja oh seda üllatust - kõik Sydney's. Võtsin telefoni kätte ja helistasin Jurile, kes kunagi banaanifarmis töötas ja uurisin, et kuidas temal sealkandis läinud on. Tööd leiab, ei ole probleemi, tule siia! Nüüd siis ongi selline otsustamise koht, et mis saab. Muidugi ennem maksutagastust ei saa midagi, aga peale seda on võimalik liikuda. Ilmselt kipuvad ka minu mõtted selles suunas .. kui juba suurlinn, siis suurlinn eks. Loomulikult seniks proovin veel siin õnne.

Ja nüüd natuke kategooriat ainult Austraalias. Kuna minu ühel majakaaslasel on auto, aga load on ära võetud ja minul on load, aga pole sõidukõlbulikku autot, siis meil on selline diil, et kui minul on vaja minna, siis lähme ja kui temal on vaja minna, siis lähme ka. Täna käisimegi siis veidi tuuritamas ja kuni ma teda parklas ootasin auto kõrval, tuleb mingi täiesti suvaline inimene juttu rääkima, et kuule su auto vajaks hirmsasti pesu ... vott!

Linnaelu nädal 2

Täna oli väga imeline päev! Hea soe päikseline ilm ja kõik nagu peab ... ma isegi ärkasin kell 9. Tegelikult mitte sellepärast, et päike paistis vaid hoopis olulisemal põhjusel - tööintervjuu. Kõik toimetused tehtud, intervjuuni on poolteist tundi ja olekski paras aeg minema hakata. Igaks juhuks kontrollin veel intenetist rongiaegu ja ennäe imet! Kui kell 10:30 hakata liikuma, siis mitte kuidagi ei jõua kell 12:00 sinna kuhu vaja, vähemasti juhul kui te soovite minna Sunnybank'ist Fortitude Valley kanti. Veidi hämmeldunud rongide nõmedast graafikust, aga milles probleem kui meil on olemas bussid. Etskae! Kui te soovite lahkuda 10:30 ja jõuda kohale kell 12:00, siis te ei jõua seda isegi mitte bussiga ... sinna ei lähe bussi! Tore, tuleb siis ilmselt ikkagi autoga minna ja mängida leia parkimiskoht mängu. Aga sedakorda tulevad Enn Näe ja Ets Kae korraga - keegi tolvan on mu numbrimärgid ära varastanud! Sellel hetkel sai selgeks, et ilmselt seda tööintervjuud siiski ei toimu ja väga kahju mul sellest ei olegi, sest nagunii tundus tegemist olevat imeliku töökohaga. Müügijuht, teemaks digitelevisoon ja ei mingit täpsemat infot ennem intervjuud .... minu natukene kogenud mõistus ütleks telefonipõhine või ukselt-uksele müük. Tundub, et siin on sarnane trend Eestiga, kus suvalisele inimesele pakutakse müügijuhi kohta, et inimene oma ametinimetuse üle ikkagi uhkust tunneks vaatamata sellele, et juhtida õnnestub selles ametis heal juhul autot ja müügipool kooseneb ülejäänud inimeste närvide rikkumisest. Muidugi nalja oleks saanud, sellest osast on kahju.

Nagu eelmisest lõigust võib järeldada olen ma endiselt rõõmsasti töötu ja leiutan üha uusi CV-kirjutamise tehnoloogiaid. Laiali on saadetud julgelt üle 100 resümee ja need ei jää kindlasti viimasteks. Statistiliselt on siis olnud umbes 10 eitavat vastust ja 2 intervjuule kutsumist, mis väga põnevatel asjaoludel ei ole kumbki tegelikult aset leidnud. Need on iseenesest ka need kaks tööd, mida ma hea meelega üldse ei teeks. Seega võib vist rõõmus olla. Ei ole seda uksest-uksele käija ... kuidas nüüd öelda ... kutsumust.

Tagasi numbrimärkide juurde. Mul on siin ju kohe politseinik käe-jala juurest võtta ja ta lubas tööle minnes vastavad märked teha, et selline ja selline asi on toimunud. Pidi kuum kaup olema siin iseenesest, nimelt siis mõne teise osariigi numbrimärgid. Queensland'i politsei ei saa hoopealt näiteks Lääne-Austraalia numbrimärgi ja sõiduki vastavust kontrollida, seega ei teki küsimust, et miks see Ford meie registris tegelikult Toyota on. See loob suisa ideaalsed tingimused minu numbrimärgi kasutamise üpris ohutult kütuse varastamiseks, kiiruse ületamiseks ja tont teab mille veel tegemiseks. Hea, et auto Aivari nimel on eks!

Arvestades numbrimärkide vargust, fakti et registreerimine aegub augusti lõpus, auto seisukorda ja lõbusat asjaajamist, mis nende nähtustega kaasneb, pean ma kõige targemaks see auto mitteregistreeritult maha müüa. See pole ka muide lihtne, sest ma tahan Queenslandis müüa mitteregistreeritud Lääne-Austraalias registreeritud autot, mille numbrimärgid on ära varastatud ja registreerimine aegunud, puudub peegel, kerged keremölgid, hääl on aukartustäratav, pidurid käituvad omapäraselt, juhiaken ei käi lahti, kõik kolinad ja muud imelikud nähtused sinna juurde ning tagatipuks ei ole ma üldse auto omanik .... kõlab hästi või mis?

Kui ma ennem ütlesin, et mul on 3 majakaaslast, siis tegelikult tuli kuskilt ka neljas veel välja ... vähemalt mitte Indiast vaid hoopis Bosniast. Ja hea uudis on see, et üks India omadest läks minema, mis tähendab et mul on nüüd ikkagi 3 majakaaslast hetkel ja ma ei aja enam india tüüpe omavahel sassi ... saite aru midagi?

Midagi muud põnevat ei ole praegu ette kanda. Proovin nüüd sellel nädalal sündmusterohkem olla!