Tully

Asi jõudiski nüüd sinnamaani, et Lakeland jääb mõneks ajaks mälestuseks ja tere tulemast Tully.

Reedel pakkisime kõik oma kodinad kokku ning teekond Tully poole võis alata. Iseenesest kõik väga lihtne, Mareeba - Cairns - Tully. Cairnsis tegime pikema peatuse ja käisime raha raiskamas. Näiteks sai lõpuks soetatud korralikud metallninadega töösaapad, sest rohimine on läbi ja muid töid päris botastega teha ei tahaks (muda, künklik, maod jne.). Saatsime korda ka väikese kinokülastuse säärase filmi nagu Avatar näol. Noh .. kino nagu kino ikka ja film oli hea.

Nagu minuga lood ikka olema kipuvad, ei saa ükski sõit kunagi päris normaalsuse piiresse jääda (kui te tähele olete pannud). Igaljuhul seekord hakkas ennem Cairnsi põlema üks vahva tuluke, mis kujutab endast aku märki. Ilmselgelt tähendab see seda, et aku laadimist ei toimu ja õhtu võib põnevaks kujuneda. Nii oligi! 70 km ennem Tullyt otsustasime kerge söögipeatuse teha sellised linnakeses nagu Innisfail ja auto suri ära täpselt pärast söögikoha ette parkimist. Tore, tore! Päriselt ka tore, sest kõht oli tühi. Kuna ma mingi lihtnepoiss ei ole, siis oli mul varuaku kohe pagasnikust võtta ja pärast mõningat meisterdamist oligi akuvahetus teoks saanud (natukene teipi, traati, haamrit ... ärge küsige!). Asjal oli küll ka tumedam külg olemas, et see teine aku ei olnud sugugi mitte täis ja kohale jõudsime täpselt sedasi, et pärast auto parkimist see enam elu sisse ei võtnud. Täiesti koomiline kusjuures, sest Brisbanes proovisin ma seda teist akut elu eest maha parseldada, et vaja ikka ei ole ja võtab asjata ruumi. Aga vat ... mõnikord on mõned asjad suisa kummalised. Praeguseks on viga kõrvaldatud ja vaja oli selleks .... haamrit (taaskord, ärge küsige .... fordiomaniku rõõmud või kuidas see värk nüüd oligi).

Tully on ise selline hoopis teisest puust paik kui Lakeland. Siin on niiske, siin on sääsed, siin on väga roheline jne. Tegelikult oleme siiski 10 km linnast väljas, aga see selleks. Meil on siin üks lobudik maja, soe dush(!), päris WC jne. Siiski peab mainima, et Lakelandi variant meeldis mulle kuidagi rohkem (ilmselgelt on 2 head põhjust sääskede puudumine ja kuiv kuumus). Ööbimisega on ka sedasi, et majas nagu saaks magada küll, aga kuna see on igast küljest auke täis, siis peaks isegi seal telgi püsti panema, et vereimejate käest pääseda. Hetkel magan taaskord autos kuid esimesel võimalusel soetan telgi ja siis ..... siis ma magan telgis.

Täna oli esimene siinne tööpäev ja sai omal nahal see kurjakuulutav väetamine järgi proovitud. Kuidas seda nüüd lühidalt öelda ..... vedelik kaob kiiremini kui seda tarbida jõuab, normaalne tempo on nagu keskmisel maratonijooksijal (ainult et temal ei ole 15 kilost väetisekotti seljas) ja päeva lõpuks oled läbi nagu läti raha. Tänane päev kestis kõigest 5 tundi ja ausaltöeldes ei oleks rohkem jõudnudki. Kogu teema seisneb ju selles, et mida rohkem teed, seda rohkem raha peale pritsib. Eks võtab natukene harjumist ja küll asi minema hakkab, aga seni on tegu ikkagi füüsiliselt kõige raskema tööga, mida ma siin teinud olen. Peamine jama on just seesamune niiske kuumus ehk siis sisuliselt kohe kui päike tõuseb hakkab higi ämbritena voolama. Kuid ikkagi olen ma rõõmus, et rohimine lõpuks läbi sai. Pealegi pole seda tööd kauaks, jaanuarist tagasi Lakelandi istutama.

Kahepäevane jõulupidu peaks meil aset leidma ilmselt 24 ja 25. Eks ma siis kirjutan, et kuidas üks jõulupidu siinmail välja näeb. Paras huumor on küll see jõuluteema siin, viimane tunne mis hetkel meeli valdab on justnimelt jõulutunne.

Igaljuhul hakkab kell nüüd 7 saama ja aeg olekski magama minna, sest ilmselgelt tuleb homme pikem päev.

Vot!

Ei saa me läbi Lakelandita

Nagu minu blogindusega juba omamoodi tavaks on saanud ei jõua postitused kohe mitte kohale nii nagu lubatud vaid pigem ikka mõned nädalad hiljem. Aga nii see värk meil siin Austraalias käibki, et no worries ja küll nad ükskord ikka tulevad ehk siis harjuge ära ja saksa täpsus jäägu sakslastele.

Kui ma nüüd väga rängalt ei eksi, siis viimati sai pidama jäädud umbes sinna, et istusin jalad seinal juba kurikuulsas karavanis number 15 ja ootasin homset päeva. Hea tava kohaselt võiks sellest homsest päevast siis ühtlasi ka pihta hakata. Valmis? Igaljuhul siit ta tuleb ...

Kuna mangode päris täpset algust ei osanud keegi tont ette ennustada ja paraku asjade täpne algus, eriti selliste asjade nagu töö täpne algus, on üpris oluline, siis asusin alternatiive otsima. Esiteks võtsin ette külastuse banaaniparadiisi kuid nagu kiuste oli Peter puhkusel ja targemaks sain vaid niipalju, et tuleb registreerida ennast sellises töövahendusega tegelevas asutuses nagu QITE ja kui peaks inimesi vaja olema, siis võtavad nad mind selle sama värginduse kaudu tööle. Kui nii siis nii ja QITE-st sai hoobilt minu järgmine sihtkoht (muide kolm tonni liiva lendas praegu silma).

Astusin targa näoga sisse (mõistlik on alati tark nägu teha kui kuskile sisse astuda) ja teatasin, et mina siin otsin tööd, mille peale mulle vastati, et meil siin nimelt ei ole tööd. Saades teada, et tegelikult mind see nii väga ei huvitagi ja tahan lihtsalt ära registreerida ennast ulatati mulle tülpinud ilmega selle toimingu jaoks vastavad paberid. Igasugune paberite täitmine mulle muide hirmsasti meeldib, sest kunagi ei ole kõike kaasas mida vaja (Murphy ja tema paganama seadused eks). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid hoopis sellest, et samal ajal kui ma oma viisa numbrit üritasin kuskil välja võluda tatsas minu juurde üks parimates aastates pintsakute ja lipsudega tegelane ning tundis huvi, et kas ma kolmeks päevaks laime tahan korjama minna. Einoh ... jah!

Asukoht polnud Mareebast kaugemal kui kümmekond kilomeetrit ja tuleb tõdeda, et laimid saidki korjatud. Kolme päeva asemel oli tööd küll tegelikult kaheks päevaks, aga tänu pikkadele päevadele laekus sealt siis kena kopikas. Töö ise on selline suisa lihtne, aga pole head ilma halvata. Laimipuu on selline ebameeldiv puu, et tema nimelt kasvatab omale okkad ja kui ikka hooga tööd teha, siis näevad randmed pärast päeva lõppu välja nagu kaks kilo hakkliha. Tegelikult nii hull ei ole, aga päris häirivalt saab kriimustada küll. Mul ei olnud otse loomulikult ka selle tegevuse jaoks kõige õigemat tööriietust, aga kahe päeva jaoks ei näinud mõtet seda soetama hakata. Muuseas palka maksti seekord hoopis omamoodi. Nimelt kirjutati tsekk ja üldiselt ei olegi mulle kunagi keegi mitte kuskil ühtegi tsekki kirjutanud. Pangale see tsekk siiski meeldis ja raha sain edukalt kätte.

Laimid korjatud ja kätte oli jõudnud reede (20. november). Miks see reede teistest reedetest erinev oli seisnes nimelt selles, et südaööl pidi kõigi eelduste kohaselt Cairnsi lennuväljal maanduma Tanel. Kes ei tea kes see Tanel selline on, siis teadmiseks, et tegemist on lasteaiakaaslase, klassivenna, kursavenna ja sõbraga kõik ühes isiksuses. Nüüd siis saab temast veel lisaks kõigele ka reisikaaslane.

Hahahaha ... praegu juhtus midagi head, ennem lendas mulle kolm tonni liiva silma ja lisaks kõigele põiklesin ühe mini liivatormi eest osavalt autosse peitu, aga see ületab nüüd küll kõik. Nimelt meie sitamaja lendas just minema (vabandage väljenduse eest, aga mõnda asja ei saa siiski ilustada). Ilmselgelt on siin veidi tuuline. Kus ja miks ma olen, sellest varsti, kannatust!

Aga praegu räägime ikka sellest reedest. Kõigepealt peaks mainima, et lõpuks sain ka mina oma esimese trahvi kiiruseületamise eest. Ei-ei, mitte et mul kiire oleks olnud või midagi, aga lihtsalt niiöelda libisesin vahvast 80-ne alast üle, käis üks hele välk ja sedasi minust ühest mustast autost pilti tehtigi. Kuna trahv saadeti ilmselt Brisbane'i, siis pole mul praegu õrna aimugi kui palju ma seda täpselt sain. Eks kui kuskile asustusse satun peab asja uurima. Aga see selleks, sest lugu läheb edasi hoopis positiivsemates toonides. Tanel jõudis edukalt kohale, sõitsime tagasi Mareebasse ja sai temagi nautida karavani nr 15 mõnusid.

Et nüüd nagu laimid said korjatud, mangod on müstilisse ajagraafikusse takerdunud ja banaanifarmist midagi uut kuulda ei olnud, siis sai helistatud Arvole, kes pärast arbuusiseiklusi jäi Lakelandi puudega tegelema. Selgus, et kaks inimest just kulukski veel marjaks ära ja nii saigi kokkulepitud, et teisipäeval hakkame hoogsalt tööga pihta.

Praegu ma seda lugulaulu just Lakelandist kirjutangi ning tööd oleme siin rabanud nüüd rohkem kui kolme nädala jagu. Tegemist on siis sellise firmaga nagu Outland ja nagu juba arvata võite tegelevad nad puudega. Täpsemalt siis istutamine, väetamine, pügamine, rohimine - ühesõnaga kõigega mida parajasti vaja teha on või millist teenust mõni teine firma neilt parajasti tellib. Nagu rusikas silmaauku sattusime meie siia just siis kui algas rohimine ja kuni tänaseni (16, detsember) me tõttöelda ainult rohinud olemegi. Homme on viimane päev ja siis on rohimisega õnneks ühel pool. Seejärel kolime mõneks ajaks kogu laagriga sellisesse kohta nagu Tully, teeme mõned päevad väetamist, seejärel saab toimuma väga raju jõulupidu koos mõne vaba päevaga, edasi taaskord väetamine ja jaanuari alguses tuleme tagasi Lakelandi ning hakkame istutama.

Rohimise eest makstakse palka tunni alusel ning tunnihindeks on juba vana hea 17 dollarit tunnist. Töö käib 6 päeva nädalas, keskmiselt 10 tundi päevas. Ilmad on kuumad, umbrohi ei ole mingi tavaline umbrohi vaid ikka selline seljanikastaja. Kõik muud tööd nagu istutamine, väetamine, pügamine ja mis kõik veel saavad tasustatud vastavalt sellele kui palju ise teed. Tublimad meil siin teenivad sellisel moel 200 ja rohkem dollarit päevas. Kusjuures päeva pikkus jääb kuhugile vahemikku seitse kuni kaheksa tundi. Väetamine pidi kõige hullem olema, aga eks oma selg on kuningas. Lisaks on siin selline kaval trikk, et kui just kellelegi labidaga piki pead ei viruta, siis saab veel lahkudes kogu teenitud tasu pealt 10% boonust. Tegelikult on siin veel igasuguseid trikke, aga teie jaoks pole see üldse oluline ja pikemalt ma sellel ei peatu. Üldiselt peab mainima, et nii hästi ei ole mina veel Austraalias teeninud kui Outlandis. Lisaks on väga positiivne, et tööl oleme me siin otse ja mitte mingi tobeda vahendusfirma kaudu (ma loodan, et Jenny seda blogi lugeda ei mõista).

Inimeste arv on meil siin üsna kõikuv ja sõltuvalt sellest kus kedagi parajasti vaja on jääb see kuskile 10 kuni palju vahemikku. Lakelandi laager on meil selline, et on üks suur katusealune, köök (mis alles toodi), kraanivesi (mis alles paigaldati), külm dush (kunagi pidi soe dush tulema), sitamaja (suur must auk ja kolm plekist seina, mis ennem minema lendasid), elekter (mis enamuse ajast on olemas), külmikud (kuhu midagi kunagi sisse ei mahu), mõned toad mingis konteinerelamus (kuhu kõik inimesed ilmselgelt ära ei mahu) ja kuskil katusel on suured kõlarid (mis päev otsa ümbruskonda muusikaga varustavad). Ühesõnaga elamistingimused on meil ilmselgelt väga head! Lisaks on kogu aeg mingi tuul kuna sisuliselt oleme me keset lagendikku ja kuna tegu on siiski eisajapiiskagi hooajaga on siin ka väääga tolmune. Näiteks kui te teeksite omale tassi kohvi, paneksite selle kaheks sekundiks õue laua peale, siis järgmise lonksuga jooksite te juba kohvi koos viie grammi tolmuga. Ilmselgelt ei ole ma kunagi nii palju tolmu/mulda/liiva sisse söönud/hinganud kui viimase kolme nädala jooksul.

Õhkkond on siin iseenesest väga lahe, sest elame ikkagi koos nende samade inimestega kellega töötame, mis mingitmoodi tekitab sellise omamoodi tiimi või kommuuni tunde. Ei saa mainimata jätta, et pubis käime näiteks suure veoki või portsu Outlandi maasturitega. Kuskile vaja sõita on, siis põhimõtteliselt võib lihtsalt firma auto võtta ja minna ning kütuse eest maksma ei pea. Meie niiütelda ülemused on ka omamoodi tegelased, sellised rastapatsidega puuinimesed. Pole veel ühtegi probleemi nendega olnud, sõbralikud ja muhedad. Kuigi vahel on neil organiseerimise seisukohast veidi puudujääke, aga ilmselgelt kõike head ka ühes ei saa. Nemad on siis täpsemalt ja kohe nimedega öeldes Henry (suur boss, halb kõnemees, lemmiksõna on shit), Matt (keskmine boss, omamoodi kukkunud millalgi vist, kõige ükskõiksem ja kohati kummaliste ideedega) ja Joel (väike boss, hea kõnemees, armastab koosolekuid korraldada ja üldse kõige normaalsem).

Tööd peaks siin ideeliselt jätkuma kuni märtsini ning seejärel saadetakse veel mingi eliitgrupp lääne-austraaliasse edasi tegutsema, aga kes sinna kuuluma hakkavad ei ole praegu mitte õrna aimugi. Ilmselgelt on siin rohkem teenimispotensiaalia kui varasemates farmides, seega näeb esialgne plaan ette siin märtsini ära olla.

Teadupärast lubasin ma märtsis kodutee jalge alla võtta, aga paraku lükkavad Eesti heal järjel majandusseis ja mõned muud toredad nähtused selle plaani hoopis suve peale. Ehk siis ilmselt pikendan märtsis oma viisat, tulen (vist isegi terveks) suveks Eestisse ja kui ilm käest ära minema hakkab, siis taaskord Austraaliasse. Muide selle otsuse vastuvõtmiseks kulus tervelt 3 nädalat, et uskuge mind - sedasi on kõige parem!

Vabad päevad sisustame tavaliselt Cooktowni või Mareebasse minekuga, et siis nädala toiduvarusid täiendada ja tavaliselt mahub päeva sisse ka suplemine ilma krokodillideta ehk siis on üks tore koht, mis jääb kärestike/jugade vahele ja krokodillid sinna üldiselt tulla ei taha. Muidu on siin neid kõik kohad täis ja päris nii ikka ei ole, et lähen hüppan kuskil vette.

Mis siis veel põnevat .. hmm .. ma ei tea kui põnev see nüüd on, aga ilmselgelt andis mullasöömine või tont teab mis lõpuks tulemust ja sain kahepäevase väga mõnusa kõhulahtisuse osaliseks. Peab mainima, et tööd oli sedasi otse loomulikult väääääääga tore teha. Ärge ise proovige!

Loomadega on siin sedasi, et kängurusid elab siinkandis ilmselgelt rohkem kui Austraalias inimesi. Pimedasi sõitmine on täiesti omaette ooper või noh kuidas teie kommenteeriksite seda kui mõni känguru juhuslikult sõidu ajal minu autole külje pealt sisse jookseb. Madusid eriti näha ei ole, kõigest kaks tükki on seni silma jäänud ja üldse on siin ka putukate koha pealt päris vaikne. Ehk on süüdi justnimelt seesama kuiv hooaeg, mis nüüd jaanuariga lõppema peaks.

Levi siin ei ole ja interneti kasutamine on omajagu keeruline, mis omakorda võiks seletada ka blogi pikaajalist mittetäienemist. Kuigi teisest küljest on süüdi ka pikad tööpäevad, mis ei jäta selleks tihtipeale eriti aega ega tahtmist.

Okei, saite nüüd!