Ei saa me läbi ... Mareebata

Sedasi, arbuusid on selleks korraks otsa saanud ja kokku korjati neid rohkem kui 5000 tonni jagu. Andrew pakkus veel varianti, et saab minna Bundabergi, sest seal on tema põld number 2, aga kuidagi väga demotiveeriv oleks nüüd taaskord 1400 kilomeetrit tagasi Brisbane suunal sõita. Eks paistab, mis tulevik toob, number on igaljuhul olemas ja kui peaks arbuusiisu taaskord tekkima, siis tema tegutseb igaljuhul aastaringselt.

Et kus ma nüüd praegu olen? See on ehk tiba koomiline ja teisest küljest kohe väga koomiline. Ma olen Mareebas, aga see pole veel kõik. Ma olen oma vanas tuttavas karavanpargis ja ka see pole veel kõik! Ma olen täpselt selles samas karavanis, kus veel mõned kuud tagasi sai banaanielu elatud. Elagu karavan number 15! Ahjaa, Aivarile ja Karlile teadmiseks, et põrandalt on kate ära võetud ja külmik oli 2 meetrit vales kohas.

Et mis ma siin teen? Õigupoolest ootan jalad seinal kuni järgmine tööots paistma hakkab. Nimelt peaks iga hetk antama avapauk mangode hooajale, aga Jenny ei osanud midagi targemat öelda kui et võib minna nädal ja võib hoopistükis minna ka kaks. Alternatiivina pakuti varianti sealsamas karutagumendis nimega Lakeland ja variant siis puude istutamine. Tõttöelda mind see variant just väga ei ahvatle, aga taaskord on mul kontaktid olemas ja kui mangode avapauk liialt pikalt viibida mõtleb, siis tuleb ilmselt kerge kõne teha.

Et kus kõik teised eestlased jäänud on? Arvo ja Anneli jäidki karutagumenti puid istutama ja neljane seltskond suundus praeguseks Cairnsi kuid ootavad nemadki sama targalt mangode algust.

Et kas ma Peteril ja teistel banaanifarmi ristiisadel ka juba külas käisin? Ei käinud veel, aga homme vaatan ilmselt läbi. Tõttöelda sinna tagasi tööle nagu eriti ei kutsu, aga asjaga on üks kerge konks. Nimelt kuulsin Jenny käest, et Moraitis enam tööbüroode kaudu töölisi ei võta ja selle tulemusena saab seal ilmselt nüüdsest veidi kopsakamat tunnitasu. Igasugused kopsakamad tasud võivad põhjustada aga kiire meelemuutuse.

Et kas auto ka veel sõidab? Jah, tõepoolest, sõidab! Lakelandis oli lihtsalt nii igav, et sai diagnoositud vigane küünlajuhe ja lisaks kõigele sai see veel koduste vahenditega ära remonditud. Üldse sai korda tehtud kõik, mida koduste vahenditega andis korda teha. Üldiselt tundub tegu olevat iseparanduva autoga, sest haihtunud on ka õlikadu. Võimalik, et üle kolme känguru sõitmine loksutas midagi paika.

Et mis veel uudist? Tanel jõudis lõpuks Austraaliasse ja pesitseb hetkel Brisbanes. Täpsemaid plaane tal veel ei ole ja lubas reedeks välja mõelda, et kas liitub minuga või jätkab esialgu seltskonnaga, kellega ta siia tuli.

Et kuidas siin ilm nüüd on? Hea kuum ja öösiti hea soe, muud nagu ei oskagi öelda. Soojapuhuri järgi enam vajadust ei ole.

Et mis nüüd saab? Nüüd saab see, et aitab küll ja kirjutan kui milleski selgust saab.

Brisbane - Cairns - Lakeland

Nonii ... see sissekanne jõuab teieni siis kunagi kui ma interneti või mobiililevi lähistele sattuma peaks, mis iseenesest juhtub tontteabmillal. Olen ka seekord ettearvatav ning hakkan pihta algusest.

Brisbane - sai otsitud ja mitte vähe, sai käidud intervjuudel, sai kõikvõimalikke lubadusi, aga kuskilt maalt läheb piir ja seda nii rahaliselt kui põhimõtteliselt. Ennem kui ma edasi lähen, siis ehk mõned eredamad pirnid minu tööotsingute saagast.

Näiteks pakuti sellist positsiooni nagu mobiilne IT tehnik. Suisa ideaalne variant ja CV sinnapoole siis teele läkski ning üllatus-üllatus - tuli ka vastus. Nemad tahavad teha minuga intervjuud kuid seda telefoni teel ning soovivad teada millal see mulle kõige paremini sobiks. No tore-tore, saadan siis kirja vastu, et homme kell 12 oleks väga tore. Mitte kui ühtegi hingelist mulle homme kell 12 tõttöelda ei helistanud. Kuna antud pakkumine oli siiski ahvatlev, saatsin neile uue kirja, et mis meie kokkulepitud intervjuust sai. Vastus tuli säärane, et oi tere Arne, kuidas läheb, kas meil pidi intervjuu olema??? Hmmm ... eks ma siis selgitasin, et tõepoolest pidi meil see intervjuu olema ja lõpuks sain tuhat vabandust ning taaskord lubati järgmisel päeval kell 12 minuga ühendust võtta. Ärkan siis umbes üheteist paiku üles ... ootan ... ootan ... ei midagi. Siiski on keegi mulle helistanud hommikul kell 7:30 ja jätnud häälsõnumi. Kuulan ... tere Arne, mina siit IT värgist meil oleks sulle tänaseks üks töö pakkuda. Et ... nagu ... ahmis? Pole nagu intervjuudki olnud. Helistan tagasi ja mingi kõnepuudega tegelane selgitab mulle, et jah hommikul oleks üks töö olnud. Mina siis vastu, et mis mõttes .. pole nagu intervjuud olnud või et olen ma nüüd tööl või mis??? Vastuseks saan, et tema intervjuudega ei tegele, aga ütleb õigele inimesele edasi. Tore-tore, siinkohal jätan loo mõistliku pikkuse huvides mõningase tsirkuse vahele ja jõuan kohe sinna punkti, kus see õige inimene mulle taaskord kirja saatis, et millal mulle see intervjuu aeg sobilik oleks. Hämmingus mina vastasin, et nüüd praegu või kohe või tunni aja pärast või homme ... lihtsalt HELISTAGE! Rohkem vastust ei ole mina temalt saanud kuid ometigi võib näha antud tööpakkumist üha uuesti ja uuesti vastavates kohtades ilmumas. Müstika!

Teine tore näide ehk kuidas me Ademiga katuseisolatsiooni kunnideks saada üritasime. Kuna katuse isoleerimine on Austraalias hästi popp teema hetkel (valitsus maksab kinni), siis tiirleb selle ümber ka palju töökohti ning palju raha. Suhtlesime umbes nelja selle ala tööandijaga ning ilusa lõpptulemusena jäi sõelale üks, kes telefonis veel spetsiaalselt rõhutas, et väga tore mehed, hirmsasti on töölisi vaja ja täiesti siiber on inimestest, kes üldse tõsiselt asja ei võta ning minu kallist aega raiskavad. Meie olime muidugi täiesti hakkamist täis ja leppisime siis kohtumise kokku, et arutame detaile jne. Nii .. kõigepealt peaksime me rentima treileri, mis oleks siis umbes 200 dollarit nädal kuid seda me teadsime juba ennem nagunii. Teiseks peaksime me läbima koolituse, mis maksab ainult 300 dollarit. Kolmandaks peaksime me töötame ühe päeva tasuta. Neljandaks tuleks meil endal võtta kindlustus. mis maksaks kõigest 500 dollarit ...... eee ... ja siis me küsisime, et sisuliselt peame me maksma 1000 dollarit tööle saamise eest ning isegi siis tegema veel mingi päeva tasuta tööd??? Jah, just nii see ongi. No .. soovisime talle edu ja nii meie teed lahku läksidki.

Kolmandaks märkasin pakkumist öise vahetuse vabriku koristaja kohale. Miks ka mitte, sest kes ei tööta see ei söö eks. Kõik CV ja asjad teele ning varsti tulebki vastus, et tule aga meie juurde ja teeme väikese intervjuu. Tegime väikese intervjuu, kiitis, et väga hea CV ja mina talle väga meeldin jne. Järgmisel nädalal lubas helistada, et siis teeb otsuse. Tuli esmaspäev ... ja keegi ei ilmselgelt ei helistanud. Tuli teisipäev (milline üllatus) .. ja ilmselgelt teate küll mis. No helistasin siis ise, et hallllloooooooo, mis värk selle tööga on. "Oi tere Arne, kuidas läheb blablablabla (no mis sa ise arvad kuidas läheb eks) ... " Ja edasi seletab mulle, et veel ei ole otsus tehtud, sest sellel nädalal on veel hirmus palju intervjuusid ja palju väga tasemel kandidaate .....

Ja pange tähele, tegemist oli vabriku koristaja, mitte direktori asetäitja ametikohaga. Otsus oli muuseas minu suhtes negatiivne, mida ma sain teada peale Brisbanest lahkumist ehk siis tore, et ma ootama jäänud.

Sarnaseid näiteid on mul veel palju-palju ning lõpuks saab kogu sellest jandist lihtsalt siiber ja raha saab lihtsalt otsa. Nii juhtuski! Või noh ... raha oli siis järgi jäänud täpselt nii natukene, et kuskile saaks nagu sõita kuid ühtlasi oleks see päris viimane võimalus. Kõige mõistlikum suund tundus olevat tagasi põhja või siis õigemini tagasi Cairnsi ümbrusesse. Seda nimelt kahel põhjusel, esiteks lubas üks tegelane mulle kohe hopsti banaanifarmis töö leida ja teiseks kerge ohutusvariant, et kui see tegelane mingil põhjusel asjalikuks ei osutu, siis jääb alati üle minna Jenny juurde asja uurima.

Mõeldud-tehtud, aga esile kerkis veel üks probleem. Nimelt pidin nentima kurba tõsiasja, et minu autole on külge siginenud üks äärmisel ebameeldiv viga ja selleks on plokikaanetihendi ebatõhusus ehk siis õli jõuab omadega jahutussüsteemi ja samuti jõuavad sinna heitgaasid, mis omakorda põhjustab mootori ülekuumenemist rääkimata suvalistel hetkedel aset leidvatest jõukadudest. Ilmselt juhtus selline kole lugu ühel kuumal päeval ühest järsust mäest üles purssides, mis seoses liigvähese jahutusvedelikuga põhjustas kerge keemisprotsessi ja kõige lollim lugu oli see, et peatuda ei olnud seal lihtsalt võimalik ennem kui temperatuur juba päris seal kohas oli, kus ta kohe kindlasti olla ei tohiks. Aga see ei olegi tegelikult üldse oluline vaid tähtis on nüüd see, et kas sellises seisukorras autoga võtta ette sõit pikkusega 1700 kilomeetrit või mitte. Paraku variant 'mitte' ei omanud just häid väljavaateid ja sedasi saigi tehtud otsus, et saagu mis saab. Samas olgu ka ära mainitud, et auto ülesütlemise korral tähendanuks see seda, et pole autot, pole tööd, pole raha ehk siis pole just väga ahvatlev variant või mis. Ja nüüd kolmapäeva juurde ...

Kui ma ükskord aega tagasi Cairnsist Brisbane'i sõitsin, siis juhtus nii, et ärasõidu päev oli üks väga ebameeldivalt karvane päeva. Tundub, et tegemist on mingi täiesti omaette nähtusega, sest ka too kolmapäev kujunes äärmiselt ebameeldivaks päevaks.

Esiteks ei tahtnud ma seda sõitu üksi ette võtta, sest seltsis ikkagi segasem ja kütusekulu jagamine oleks samuti rohkem kui tervitatav olnud. Oligi leitud üks reisikaaslane ja kõik kenasti kokku lepitud, aga oh imet, mõni tund ennem minekut annab tema teada, et muutis meelt. Vahva!

Mis seal siis ikka, asjad autosse, majakaaslastega oli kerge peo moodi üritus juba eelmisel õhtul, majaomanikule head aega ja valmis minema. Liikuma hakkasin umbes viie ajal ja plaan oli teha võimalikult palju pimedas sõitmist, sest paraku kui on pime, siis on ka jahe ja kui on jahe, siis on ka mootori väljavaated paremad. Saan kohalikule peatänavale välja keerata ja veidi maad sõita kui üks maasturijuht minu ees pidurit sõtkus just sellisel hetkel kui mina seda seda piisavalt vara tähele ei pannud. Parasjagu sadas üpris hoogsalt vihma ja nagu kiuste kulges tee ka veidi allamäge. Ühesõnaga pidama ma ei saanud ja läraki tagant sisse. Esimene mõte oli muidugi, et sa vanapagan küll, nüüd ei lähe ma kohe kindlasti kuskile. Autost välja asja uurima ja pidurdusspetsialistil endal ei olnud häda midagi, sest tegemist oli kõrge autoga ja mats tuli kärukonksu pihta. Teine hea uudis oli see, et minu autost midagi kuskilt ei lekkinud ehk siis radiaator jäi terveks. Kogu plastik oli eest üpris katki. Mis seal ikka, temal pretensioone ei olnud ja mina "lonkasin" lähimasse parklasse. Umbes pool tundi väänamist ja tagumist ning esiosa nägi juba päris kobe välja. Topeltkontroll, et midagi elutähtsat viga ei saanud ja mineku katse number kaks. Arvake ära, kes terve tee linnast välja 50 meetrit pikivahet hoidis? Linnast välja ma tõepoolest jõudsin kuid kiirteel torkas silma üks põnev nähtus, et kapott ei seisa hästi enam kinni ja tahab nagu minema lennata. No mis seal ikka, kiirremontpeatus number 2 ja sai ka see kuidagi paika väänatud ja taotud.

Edasi 600 kilomeetrit juba tuttavat maanteed kuni auto tujutsema hakkas ja üle 80-ne enam eriti sõita ei tahtnud. Ilmselgelt oleks õige hetk peatus teha ja asja veidi uurida kuid kuna ma isegi temperatuuri mõjul kinnikiilunud õlikorkigi maha ei saanud, siis pidasin targemaks mõned tunnid hoopis unemaal veeta ja asja uurimist hommikuvalguses jätkata.

Hommik sai siis selline, et õli oli tilgatumaks otsa saanud. Pole probleemi - valame juurde! Samuti lasin tühjaks kogu jahutussüsteemi, täitsin uuesti ja lisasin mingit möginat, mis kõikvõimalikke minu probleemile sarnaseid probleeme tõrjuma peaks. Mingi rekkamees tuli veel juttu rääkima ja kuuldes minu plaanidest ning auto probleemidest ütles kerge irvega, et ei jõua sa sedasi Cairnsi. Väga motiveeriv - irvitasin vastu, et elame näeme.

Ja sedasi algaski neljapäev. Auto käitumine kõikus kohesurebära effektist kuni minugaonkõikhästi effektini ehk siis hoidis mind põnevil terved järgnevad 1100 kilomeetrit. Jah tõepoolest sõitsin ma sedakorda 1100 kilomeetrit enam-vähem ühe jutiga ja tõepoolest ei ole ma seda kunagi varem teinud. Kusjuures ei olnudki midagi väga hullu - teinekordki (nali). Cairnsi jõudsin ma kusagil ühe paiku öösel, leidsin hea koha kuhu auto parkida ja sinna samasse autosse ma ka magama jäin.

Hommikul haarasin telefoni ja võtsin kõne tollele banaanimehele, kes eelnevalt suure suuga tööd lubas. Leppisime kohtumispunkti kokku ja vastavalt kokkulepitule saime me seal samas kohtumispunktis veel kokku ka. Vot mõne inimese puhul on kohe sedasi, et kui sa teda esimest korda näed, siis käib peast läbi ainult üks mõte, et no on nugis. Täpselt nii oli see värk ka seekord. Seletab mulle, et näed kolid siia majja elama, maksad mulle nädala üüri ja siis esmaspäeval ma vaatan, et kuidas sulle tööd saab. Mina omakorda selgitasin talle olukorda sedasi, et ennem leia mulle nädalaks töö ja siis ma vaatan, et kuidas ma siia sisse kolin. Ilmselgelt ei jõudnud nugis ja mina asjades kokkuleppele.

Plaan b (küll on hea kui mõni selline olemas on), telefonikõne Jennyle, et mina olen nüüd tagasi ja tahan tööd teha. Jenny purustas minu plaan b öeldes, et hetkel ei ole midagi pakkuda ja võibaolla kahe nädala pärast. Kui te nüüd arvate, et mul plaan c kuskilt kübarast välja tõmmata oli, siis ega ikka ei olnud küll. Istusin autosse ja mõtlesin pool tunnikest, et mida kurat ma siis nüüd teen. Tõttöelda tundus iga variant ühtmoodi halb olevat ja ma ei kujutagi ette millisele otsusele ma lõpuks jõudnud oleks kui poleks juhtunud järgnevat. Helistab tagasi ei keegi muu kui Jenny ja teatab, et temal just vabanes mingi koht kuskil arbuusifarmis ja et kas mina tahan pühapäeval pihta hakata. Aga otse loomulikult! Samal päeval sõitsin Mareebasse, ööbisin juba tuttavas karavanpargis ja järgmisel hommikul läksin Jenny käest juhiseid saama.

Joonistas mulle kaardi, et kuhu ma sõitma pean (mitte, et mul navi autos ei oleks, aga talle nii meeldib kaarte joonistada), andis mingi tegelase numbri kellele ma helistama pean jne. Seekord ma olin kaardi üle isegi rõõmus, sest hiljem Lakelandi navisse trükkis teatas see riistapuu, et tema sellist kohta küll ei tunne. Igaljuhul on too Lakeland umbes 200 kilomeetrit Mareebast põhja poole. Edasi toimus kiire eelarve ülevaade, et kui palju võib bensiini osta ja kui palju võib süüa osta ning minek.

Lakeland on siis selline koht, et paremat kätt on tankla, vasakut kätt on kohalik baar, edasi tuleb paremat kätt mingi kohalik kool ja siis on vasakut kätt veel kaks maja, millest üks on pood, ning kuskil selle kõige vahel on veel mingi karavanpark. Umbes kilomeeter linnast välja on üks suur katusealune ja üüratud arbuusipõllud. Ja see ongi kogu koht!

Vastavalt saadud juhistele pidin kohale jõudes ühendust võtma mingi sellise tegelasega nagu Andrew, aga see ei olnudki niisama lihtne ülesanne, sest igasugune mobiililevi kadus juba 150 kilomeetrit tagasi. Ühesõnaga telefonist on siin samapalju kasu kui kui külmikust põhjapoolusel. Leidsin farmi siiski üles ja mingi tegelane teadis öelda, et ole homme kell 7 kohal. Tore, sellega siis ühel pool. Järgmine mure, et kus ma siin olema ja elama hakkan. Igati loogiline, et läheks uuriks, mis kohalikus karavanpargis räägitakse. Räägiti seda, et kui sa siin arbuuse korjad, siis ei saa siia jääda. Mina ei osanud muud teha kui lolli nägu ja küsida, et kuhu ma siis tema meelest minema peaks. Vastuseks sain, et sõida 30 kilomeetrit tagasi ja seal on üks roadhouse, teised arbuusikorjajad on ka seal. Roadhouse on selline koht, mis asub tavaliselt kuskil pärapõrgus maantee ääres ja sisaldab ühes kupatuses tanklat, kohvikut, ööbimisvarianti jne. No mis seal siis ikka, sõitsin 30 kilomeetrit tagasi. Astusin sisse ja teatasin tähtsalt, et mina hakkan arbuuse korjama ja tahan kuskil ööbida. Võeti väga soojalt vastu ja odavaimaks variandiks kujunes 30 dollarit nädal, mis tähendab siis seda, et saan pesta ja muid mugavusi kasutada ning ühe suure platsi peal oma autot parkida või telkida (mul on ju kohe 5 telki eks). Lühidalt - ööbimine on autos.

Aga nüüd alles huumor algab. Perenaine seletas mulle, et näed seal kuskil telgivad sakslased, seal eemal on prantslased ja seal on 2 eestlast. Mina, et ahsoo ... ära sa märgi! Lähen siis juurde, et tere ise ka. Need ei saanud esimese hooga asjale pihtagi, aga ei juhtu vast iga päev, et keegi eesti keeli tervitama tuleb. Nemad on siis Arvo ja Anneli ja tolleks hetkeks siinkandis arbuuse korjanud juba terve nädala. Puhusime veidi juttu kuni nad lõpuks kuskile "linna" ("linnas" on üks pubi) peole pidid minema. Nonii ... tutvusin ümbrusega, et kus mida korda saata annab. Pesta saab, isegi pesu saab pesta, telekat saab vaadata jne. Ainus miinus, et süüa pole kuskil teha, mis tähendab seda, et tuleb kas osta kohvikust (eriti kallis) või süüa toitu, mis ei vaja tegemist. Kuuma vett muidugi saab ehk siis nuudlid on nii head nii head. Toiduvarusid saab täiendada Lakelandis, kus üks majadest on juhuslikult ka pood, aga hinnad ei jää kohvikuhindadele alla. Näiteks ostsin piima ja saia ning maksin 10 dollarit. Aga et mitte huumori osast kõrvale kalduda, siis jätkan. Nimelt mõne tunni pärast oli mul juba nii igav kui igav olla annab. No siin ei ole lihtsalt kohe üldse mitte midagi teha. Internetti saab siin põhimõtteliselt siiski kasutada, aga selle eest tuleb välja käia 5 dollarit ning seda poole tunni eest. Nagunii oli vaja postkasti vaadata ja sedasi jõudis ka eelnev teadaanne teieni. Aga nüüd tuleb loo haripunkt. Istun arvutitaga kui järsku kuulen seljataga olevast seltskonnast justkui mingeid eestikeelseid sõnu. Mõtlen, et ilmselgelt on viimased päevad olnud liiga väsitavad ja kuulen juba luulusid. Aga siiski, no on eesti keel! Kaks tüüpi, kaks tüdrkut .. küsin, et noh .. eestlased olete või? Tuleb välja et on jah, nemad tulid siia arbuuse korjama. Tegemist siis Marko, Erki, Kerli ja ... neljas läks hetkel meelest ära. Ei saa nüüd mina aru ... Eesti peaks nagu olema väike ja Austraalia suur, aga vot ei paista see asi kohe kuidagi sedasi.

Järgmisel hommikul põrutasime siis Erki ja Markoga minu auto jõul kohale (tüdrukud sinna tööle ei saanud) ja päev number üks keset arbuuse võis pihta hakata. Kõigepealt pidas Andrew meile kõne, et ärge mingit jama tehke ja arbuusi maha pillate, siis lasen lahti jne. Pole veel sellist farmerit mina siiani näinud. Noor tüüp, paras volask, parajalt ülbe ja parajalt närvid läbi. Kokku on meid kolm meeskonda ja ühes meeskonnas on 10 inimest, traktor ja traktorist. Asi näeb välja sedasi, et traktori kõrval jookseb lint umbes rinna kõrguselt üle kuue vao ja kuus tegelast siis seisavad vastavalt iga tegelane ühes vaos ning ülesandeks on võtta sobiva suurusega arbuus ning see ettevaatlikult kuid kiiresti lindile tõsta. Traktori taga oleval haagisel on neli suurt kasti ja neli inimest, kes siis lindilt tulevaid arbuuse vastu võtavad ja kastidesse paigutavad. Kõik eestlased oleme ühes meeskonnas ja mina ise olen siis nende hulgas, kes arbuuse lindile tõstavad. Tööpäev hakkab kell 7 ja kestab 6 kuni 8 tundi sõltuvalt päevast. Ühe haagise peale läheb 4 tonni arbuuse, päevas teeme kuskil 10 kuni 15 haagist, see teeb siis vähemalt 40 tonni, mis omakorda viitab sellele, et igaüks meist korjab keskeltläbi 7 kuni rohkem tonni arbuuse päevas. Minu meelest üpris lihtne töö, miinustena töötamine lageda taeva all ja üksluisus. No banaanifarmis oli ikka vägevam. Kuigi üks asi on meil hea, et arbuusi saab süüa nii palju kuni kõht lahti või süda paha. Pole vist elu jooksul kokku nii palju arbuuse söönud kui viimase nädala jooksul.

Kui ma nüüd seda lõiku praegu kirjutan, siis on meil reede ja 6. november. Nädal on nüüd töötatud ja tööd jätkub kuni järgmise nädala lõpuni. Edasi peaks hakkama tihe mangode hooaeg ja saab ehk mõne inimlikuma koha peale edasi liikuda või noh ütleme, et siis on üldse võimalik kuskile liikuda. Palka makstakse neljapäeviti ja see neljapäev saime palka ainult pühapäeva eest, mis viitab sellele, et järgmine neljapäev võiks nagu rutem tulla. Rahadega on meil kõigil sarnane seis, et kiirmakaronid on head ja tööle sõiduks bensiiniraha leidmine käib ka sedasi, et kõik otsivad mingeid sente kuskilt. Edasi tagasi teeb see rohkem kui 60 kilomeetrit päevas, aga õnneks kolmepeale ei ole väga hullu. Muidugi ühel heal päeval juhtus sedasi, et 3 kilomeetrit ennem roadhouse'i jõudmist sai meil bensiin otsa. Väga kuum kohalik uudis oli. Pärast kõik kohalikud ikka küsisid, et oh mis autoga juhtus jne. Nädalavahetus on nüüd vaba, aga liikuda ei saa kahjuks kuhugi.

Aga kohalikest ka mõni sõna. Täpsemalt on selle koha nimi, kus me oma töövälist aega veedame Palmer River roadhouse ja seda majandab mingi seltskond mehi ja naisi, kes siin samas roadhousis ka ise elavad. See roadhouse on neil lihtsalt nagu rohkem hobi, et on endal koht kus olla ja käib palju külalisi ning on lõbusam. Raha teenivad nad kulda kaevandades, jah nad omavad kullakaevandust (vot sinna peaks tööle saama eks). Üldiselt väga normaalne ja sõbralik seltskond, et ei ole kohe mitte midagi halba öelda.

Nii ... sai vist nüüd omajagu juttu. Levist väljas olen ma veel siis vähemalt nädala ja eks siis paistab, mis saama hakkab. Kogu selle loo kohta (Brisbanest pärapõrgusse) võiks lühidalt öelda, et läks hästi ja kogu Brisbanes veedetud aja kohta võiks siis öelda, et oli hea puhkus. Palju asju oleks võinud teistmoodi teha, aga oleks tagumikul küüned istuks laes eks.

Kuulmiseni!