13. mai 2009

Banaanid, külmetus ja ämblikud

Nuuskan nina ära, aevastan kolm korda ja üks hetk ... köh köh ... kohe hakkan kirjutama.
Jah, uskumatu! Mis? Eks ikka see, et mul on nohud-köhad ja ... Austraalias??? Nii palju siis soojast maast ja tõestust on leidnud järjekordne fakt - isegi kängurumaal on võimalik korralik külmetus saada. Ilmselgelt on selle kõige taga vihmased ilmad ja tõsiasi, et banaanid vajavad korjamist isegi siis kui pussnuge sajab. Targemad pead teavad rääkida, et vihma jätkub veel nädalaks-kaheks, aga ma siiralt loodan, et need kohalikud ilmateadlased on sama palju metreoloogid kui iga teine austraallane on automehhanik. Selle viimase võrdlusega on selline lugu, et tõepoolest oskab iga kängurumaalane meile alati puhtalt heli põhjal öelda, mis meie autol viga on, aga paraku algavad pakkumised madalast õlitasemest kuni kõrbenud kolvirõngasteni (mis siis, et tegelikult on viga hoopis väljalaskekollektori kaane murdunud poldis). 

Täna oli väga loodusharidust pakkuv päev ja teemaks siis kõrgem ämblikuteadus elusnäidete baasil. Ei tea kus kohast need kaheksajalgsed kõik järsku välja ronisid, aga kahju on sellest, et ühtegi sündmusi jäädvustavat aparaati käepärast ei olnud. Suured, karvased, väikesed, värvilised - fuihh! Tavaliselt näeb suuremaid isendid kahe puu vahele tehtud võrgus elevante püüdmas, aga täna oli nad laisad ja ilmselt otsustasid niisama ringi jalutada ja võrgutegemise mõneks teiseks päevaks jätta. Ühte suurt karvast ja halli elukat kiusasin ja jälgisin tükk aega, sest tegemist oli taaskordse suurima ämblikuga, keda minu silmad näinud on. Ütleme nii, et sellist omale voodi alla igal juhul ei tahaks :)
Meie suur liider ja banaanifarmi ristiisa Peter teadis rääkida, et üldiselt midagi väga ohtlikku 2 korda 4 jalgadel tema selles farmis ringi jooksmas näinud ei ole, aga teoreetiliselt võib esineda mingit valgeselg ämmelgat, kelle hammustuse tagajärg võib kimbutama jääda kogu eluks. Tööpäev muutus kohe "lõbusamaks" kuid see pole veel kõik. Jutu jätkuks rääkis kõigi banaanipuude hirm Marty oma kogemusest brownsnake'iga, kes otse loomulikult teda hammustas ja koguni läbi jalatsi. Mees ise midagi ennem aru ei saanudki kui kahe tunni pärast kokku kukkus ja edasi oma päeva haiglas tilgutite all veetis. Ehk siis pruunmao hammustus pole üldsegi valus ja võib suisa märkamatuks jääda. Aga miks on Marty kõikide banaanipuude hirm? Mees on 13 (KOLMTEIST!!!) aastat tööd rüganud erinevates banaanifarmides ja ma ütlen teile, et see mees on hull! Tegelikult on temaga päris hea koos töötada kuna ta lihtsalt korjab kõik kobarad ära ennem kui sa jõuad öelda kuulilennuteetunneliluuk ja meile nagu ei jäägi suurt midagi teha. 

Töökaaslased on meie tiimis samuti vahetunud kuna kõikvõimsad belglased jõid laupäeval ilmselt kõigerohkem kõigevägevamat jooki ja pühapäeval jätsid tööle üldse tulemata. Karistuseks nad enam banaane ei korja ja teevad kõigenõmedamaid töid, mida meil leida annab. Aga tagasi jutu iva juurde. Portsust uutest töötajatest, kes esmaspäeval tööle asusid oli tänaseks alla andnud neli tükki ja tulenevalt järgijäänud tegelastest töötame me nüüd koos kahe Venemaal sündinud sakslase ja ühe mitte Venemaal sündinud sakslasega. Venemaal sündinud saksalsed on igal juhul palju andekamad tüübid kui tavalist sorti sakslased. Ühesõnaga seltskond läks paremaks ja nüüdsest oleme meie kõige pikema kogemusega, kõige kiiremad ja kõige tublimad banaanieksperdid oma korjegängis (selle sõna võiks ära patendeerida), mis omakorda jätab meile võimaluse töid valida ja delegeerida. Tore! Ja kes ütles, et Austraalias farmitööd väheks jäänud on? Pole lihtsalt inimesi, kes tööga hakkama saaks nagu näha. Sama asja kinnitas ka Peter (edaspidi Pets), et pole üldse lihtne uusi inimesi leida. Tulevad, ägisevad ja juba järgmisel päeval lähevad ägisedes minema ning pärast ägisevad igal pool, et tööd üldse pole. Petsil on ka üks hea ütlus selle kohta, mida ma siin ei ütle.

Muide nende suuremate banaanide hind tegi vahepeal mitmekordse hüppe ülespoole ja nüüd on meil muidugi püha eesmärk korjata igal võimalusel just Cavandishe, aga üldiselt on meil juba üpris ükskõik millist sorti banaane parasjagu korjata. Järjekordne tõestus - isegi Austraalias harjub inimene kõigega. Aga et see lõik nüüd liialt sisulagedaks ei jääks, siis ma räägin mõne sõna neist sortidest lähemalt. Ladyfinger on siis selline väiksema kobaraga üksikbanaani seisukohast võttes parajalt paks ja magus banaan. Muide Eestis pole mina selliseid müügil üldse näinud. Pets kutsub neid "money banana" kuna tavaliselt saab just nende eest üpris head raha. Lisaks peaksime me olema suurim Ladyfingerite turule paiskaja Austraalias. Teine sort, mille seltsis me siis oma päevi veedame on Cavandish, mis on siis piraka ja raske kobaraga üksikbanaani seisukohast parajalt pikk isend. Sarnaseid banaane võib ka kodumaalt leida, teate sellised hästi suured ja ilusad. Ühesõnaga nagu parimad banaanid, mida "banaanivabariigist" leida võib kuid üldsegi mitte nii magusad ja head. Mulle isiklikult maitsevad Cavandishid rohkem kui Ladyfingerid. Niipalju siis banaaniteadusest.

Üks näide elame-õpime kategooriast. Kui te näete kraani ja kraanist tuleb vett ning teil on janu, siis mida te teeksite? Jooksite vett ilmselgelt! Aga vat siin asjad päris nii ei käi. Ehk siis mõned päevad tagasi saime teada, et koht (no kraan ja kraanikauss ja köök eks) kus me Karliga muudkui oma veepudeleid täitmas käime ei ole üldsegi mitte hea joogivesi vaid sootuks mingitmoodi korduvringluses olev tõenäoliselt väetist ja muud põnevat sisaldav sisuliselt kanalivesi. Iseenesest me küll mõnikord imestasime, et mis elukad meil seal pudelis ringi ulbivad, aga maitsel polnud nagu häda midagi. Õnneks oleme me enamuse ajast teises farmis veetnud, kus siis vesi ka kraanist juua kõlbab, aga nüüd teame, et ka kõne all olevas farmis on ühe nurga taga  üks tore koht, kus siis filtreeritud joogivesi kättesaadav on. Elus me oleme ja Pets kommenteeris asja, et võid seda solki ka päris pikalt juua ilma midagi juhtumata, aga milleks riskida. Seda ütles ta muidugi siis kui ma muuseas vee kohta pärisin ja sellest, mida meie viimased kuu aega omale sisse oleme kallanud ei olnud tal aimugi. Iseenesest väga väga nõme, et meile see alguses seletamata jäeti. 

Ilmselt olen ma nüüd oma banaani ja tööjutuga (taaskord) teid piisavalt tänaseks ära tüüdanud ja lähen hoopis teed keetma. 

    






4 kommentaari:

  1. ma siiski tahaks teada et mida see pets siis ütles :P

    VastaKustuta
  2. tubli oled, ma arvan et sa oled saunas ka võimeline end ära külmetama :p

    VastaKustuta
  3. aga mina arvan teadvat mida see pets siis ütles :P
    (noh, niisama, õrritamiseks)

    VastaKustuta