Austraalia vs Eesti

Kuigi Mareeba reklaamib ennast kui kohta, kus leiab aset üle 300 päikesepaistelise päeva aastas, siis nüüd on ilmselgelt saabunud aeg ülejäänud kuuekümneks päevaks ilma päikesepaisteta ja koos vihmaga. Üleeile sadas, eile sadas ja üllatus-üllatus isegi täna sajab. See viimane fakt on veel eriti tore kuna tegu on teise vaba päevaga kolme nädala jooksul. Ühesõnaga tuleb päev sisustada tubaste tegevustega nagu näiteks kirjutamine.

Nagu ma mõned postitused tagasi suure suuga lubasin kirjutada ka elust-olust mis jääb teisele poole banaane, siis nüüd ma püüan seda ka lõpuks teha.  Alustame siis asjaajamise stiilinäidetest ja nagu rusikas silmaauku leidis üks selline aset just nimelt eile ja just nimelt minuga. Kuna kodumaal asuv pangakonto on omadega miinustesse jõudnud, siis ilmselgelt on lahendus lihtne - tuleb sinna raha juurde kanda. Rahvusvaheline ülekanne .. kui keeruline see ikka olla saab? Mõeldud-tehtud! Internetipank lahti, valikutest international transfer ja .. oi ... oot-oot. Ilusas rasvases tumedas kirjas seletatakse mulle ära, et teie rahvusvaheliste ülekannete limiit on turvalisuse kaalutlustel hetkel null ja selle suurendamiseks helistage või tulge panka. Tore, nagunii tahtsin linna minna. Pangas seletan oma mure kenasti ära ja selle peale uuritakse, et kui palju ma kanda tahan ja kellele jne. Mina nagu isekeskis mõtlesin, et mis see nende asi on kui palju ma kuhu kanda tahan ja seletasin talle uuesti, et ma tahan lihtsalt SUURENDADA RAHVUSVAHELISTE ÜLEKANNETE LIMIITI. Selle peale võis pingsalt kuulates täheldada teenindaja ajude kerget ragisemist (teate nagu arvuti kõvaketas koormuse all) ja tulemuseks oli error ehk siis tema ei saanud enam midagi aru. Kutsuti siis järgmine pangandusekspert, kes uuesti mu mure ära kuulas ja oskas vaid öelda, et selleks on mul vaja mingit security tokenit (a la nagu mingi turvakood või tont teab mis). Muidugi mõista sai ka tema mõistus selle koha peal otsa ja pöörduti kolmanda tegelase poole, kes helistas kuskile peakontorisse ja seletas, et meil siin üks klient tahab security tokenit saada. Telefonitoru anti mulle ja sealtpoolt tarkade pangategelaste maalt seletati mulle edasi, et me saadame selle security tokeni teile postiga ja see võtab aega kõigest(!) viis kuni kümme tööpäeva. Siinkohal jääb üle kiita ainult herr Ansipit, kes tuli mingil hetkel lagedale suurepärase väljendiga: "Tule taevas appi!"

Teine sobiv stiilinäide oli TFN numbri saamine. See on siis selline omamoodi number, mida on vaja maksude maksmiseks ja ilma selleta läheks riigikassasse pool minu palgast. Taotluse sai teha kenasti internetis, aga numbri kättesaamiseks on vaja postiaadressi kuhu see number siis lõpuks saadetakse. Kuna me ühest kohast teise ringi rändasime, siis püsivat postiaadressi omada on üpris keeruline või mis. Lõpuks lahendasime asja lihtsalt, panime aadressiks oma esimese hosteli Perthis, mis siis sellest, et me reaalselt juba mitutuhat kilomeetrit eemal asusime. Mõne aja pärast helistasime selle TFN-induse numbrile ja ütlesime, et meie pole midagi saanud ja kurat teab kus see kiri nüüd omadega on. Selle peale küsiti mõned isikuandmed ja öeldi meile see tähtis number telefoni teel. Müstika! Miks kuradi pärast ei võiks seda numbrit siis näiteks eposti vahendusel saata või vähemalt mainida, et saab ka telefoni teel!?

Kolmas stiilinäide on auto registreerimine, mis muide on meil veel siiamaani tegemata. Peale ostu saime mingid paberid, millega väidetavalt oleks pidanud minema kahe nädala jooksul Eesti mõistes ARK-i või saatma vajalikud paberid postiga, maksma mingi riigilõivu ja seejärel oleks nagu korras. Selliselt seletas meile asja ära automüüja. Kõik tore, aga meile tuli see asi muidugi meelde alles kolme nädala pärast ja lõpuks ka ise pabereid lugedes selgus, et meid ootaks selle tegemata jätmise eest trahv ja just selline 100 dollari suurune. Taaskord telefon kätte ja Aivar siis seletas kenasti ära, et meie kõik saatsime ja tegime, aga ei saa mitte aru mis jama on ... pole meile midagi vastu tulnud. Peale pikka seletamist ja jaburuseni küündivat teenindaja originaalsust sai siis lõpuks küsitud, et kas me võime minna kohalikku ARK-i (õige nimetus on mingi transportation department või midagi) ja seal siis oma auto kenasti ära registreerida. Aga oh ei ... me ei või seda selliselt teha. Tuleb saata ostudokumendid, passikoopia ja tontteabmisveel neile POSTIGA ja siis kuidagi maksta kuhugi arvele ära see riigilõiv ja lõpuks saadavad nemad midagi vastu POSTIGA. Hullumajapuhvet!

Ilmselt jõudis teile nüüd kohale, et Eestis käivad asjad ikkagi uskumatult lihtsalt ja loogiliselt ning siinse asjaajamissüsteemi asjapulkade terves mõistuses võib tõsiselt kahtlema hakata. Ahjaa, pangakaardid saadeti meile ka muide postiga :)

Räägime nüüd veidi liiklusest, valgusfooridest ja korrakaitseorganitest.  Liikluskultuuri võiks iseloomustada kuidagi sedasi, et see on ilmselgelt parem kui Eestis, aga ei midagi erilist. Ehk siis Soome, Rootsi ja teiste sääraste näidetega võrdlus oleks kohatu. Tuled päeval põlema ei pea ja tegelikult see häirib siiamaani. Veidi sombusema ilmaga on kohati üpris tülikas vastu(küljelt) tulevaid autosid tähele panna. Sellist autokultust nagu Eestis siin samuti pole silma hakanud. Ehk siis ei ole vahet millega sa liikled ja kuidas see miski välja näeb. Keegi sind selle põhjal hindama ei kuku. 

Omamoodi veider nähtus on jalgsi liiklemine ja valgusfoorid, mis siis jalakäijad ohutult üle tee peaks juhatama. Üldiselt kui nüüd proovida eeskujulik olla ja teed ületada vaid rohelise tulega, siis peab kaasas olema vähemalt piknikukorv või mingi matkatool, mille peal vahepeal istuda ja elu üle järele mõelda. Tüüpiline situatsioon: jalakäijale põleb punane, autodele põleb punane ja mitte keegi ei liigu. Lõpuks saab siiber, lähed punasega üle ja vaatad üle õla kuidas autod endiselt seisavad. Nagu Tallinnas? Ee, ei! Ikka tunduvalt jaburam. Songiseppi on siia vaja tuua ma 

ütlen!

Politsei. Tõepoolest on siin riigis olemas ka politsei ja kahel korral on õnnestunud ka nendega pikemasse vestlusesse laskuda. Kõigepealt peeti kinni Aivar, kes ületas kiirust umbes täpselt 10 km/h ja veidi hiljem sõitis Karl radarisse ületades lubatud normi rohkem kui 20 km/h. Esimesel juhul jäi siis trahv saja dollari kanti ja teisel juhul sai summaks 333 dollarit.  Mehed sinises on viisakad ja sõbralikud, uurivad ja küsivad, on muidu muhedad ja lõpuks kirjutavad protokolli. Mingit plussmiinus viga siin ei arvestata ja rahakotti saad kergendada ka väga väikeste rikkumiste puhul. Näiteks Eestis ei vaevu ükski lõvipoeg sulle järgi sõitma kui reaalne rikkumine ei mahu vahemikku 21 kuni palju.

Jätkame juttudega internetist. Kui Eestis pole vaba internetiala leidmine eriline probleem, siis siin osatakse selle teenuse eest vägagi edukalt raha küsida. Sellist varianti, et lähed kohvikusse, tellid saiakese ja istud internetis siin mina veel kohanud ei ole (välja arvatud McDonalds, aga sealne netikiirus ei ole reeglina arvestatav). Telli oma saiake kui tahad, aga interneti eest maksa eraldi. Väga levinud on igasugune mahupiirangute süsteem. Positiivse poolena võib välja tuua näiteks mobiilse interneti, millega levi olemasolu korral olen ma peaaegu alati saanud kätte 3G kiiruse. Igasuguste püsiühenduste ja sääraste variantide kohta ei oska veel kommentaari anda kuna pole lihtsalt kokkupuuteid olnud. 

Veebipõhised teenused, kodulehed ja muu säärane on kõik viisakas ja ei jää meie tiigrihüppele kuidagi alla. Puudub asjalik veebipõhise audentimise võimalus (nagu meil on ID-kaart või pangalink, mobiili vahendusel variante olen siiski kohanud). Areneda on muidugi palju, aga olukord pole üldsegi sedavõrd mustades toonides nagu mina seda ennem siia jõudmist ette kujutasin. Üheks takistuseks on ilmselt inimeste endi IT-teadlikkus, mis uute teenustega sammu pidama peab. Surfamine on siin küll ääretult populaarne, aga paraku need mõisted oma tähenduse poolest Eestis ja Austraalias ei kattu.

Mis asi on austraalia keel? Esmapilgul võib leida mõningaid sarnasusi inglise keelega, aga pingsamalt kuulama jäädes ei pruugi siiski mitte mömmigi aru saada. Nooremate inimestega on asi eriti keeruline, sest nad suudavad ühte lausesse ära mahutada 20 sõna kohalikku slängi ja 3 sõna, mis tõepoolest arusaadavad on. Raske on justnimelt olukordades, kus nad suhtlevad omavahel ja siis sa üritad kolmanda või seitsmenda osapoolena vestlusest osa võtta. Muidugi läheb selle keele mõistmine üha ladusamalt ja mõne kuu pärast ei saaks te ilmselt minust aru kui ma teiega inglise keeles (või siis juba austraalia keeles) rääkida üritan. 

Ostlemine. Toidupoed on nagu toidupoed ikka. Kolm suuremat ketti (a la rimi, selver ja maksimarket) kuid siiski mõningate kiiksudega. Kaup on kohati paigutatud täiesti ebaloogiliselt. Kilekotte ise ostma ei pea, kogu kraam pannakse väikestesse läbipaistvatesse kotikestesse. Hästi populaarsed on suured pakendid ja kaks ühe hinnaga süsteem. Näiteks on siin mõistlik osta ainult kolmeliitrises pudelis piima või siis kaks saia korraga kuna need maksavad peaaegu sama palju kui üks sai.  Hinnad nagu ma juba varem maininud olen ei ole üldsegi kallimad kui Eestis (välja arvatud siis alkohol ja tubakatooted). Puudust tunnen piimatoodete valikust, sest Eestile pole siin midagi vastu panna ja loomulikult korralik leib ei teeks samuti paha. 

Tehnika on siin samuti täiesti mõistliku hinnaga. Riideid ja sellega seonduvat ei oska kommenteerida kuna rõivapoe järgi pole veel vajadust tekkinud.

Inimestest, sõbralikkusest või vastupidisest teen ma juttu veidi hiljem kuna praegu on veel vara mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Küll aga võiks mainida kuritegevust või õigemini selle vähesust (vähemasti maapiirkonnas). Näiteks farmis käib meil asi lihtsalt. Tööpäev saab läbi ja kogu tehnika jääb hoovile, uksed jäävad lahti .. kõik jääb vedelema stiilis tule ja võta. Aga näed ei võta keegi! Autodel on päev otsa võtmed ees. Meie küll kasutame keerulisemaid turvavõtteid ja paneme võtmed istme alla! 

Sai nüüd vist piisavalt, sest isegi vihm on järgi jäänud!