Broome'ist Mareeba'sse

Niisiis ... minu viimasest sissekandest on juba omajagu päevi mööda saanud ja taaskord on aeg sündmused kokku võtta kuni need minu ülekuumenenud hallolluses veel eredalt säilinud on. Alustuseks peaks ehk mainima mõnda asjaolu nagu näiteks me ei paikne enam Broome'is, me ei reisi enam neljakesi, meie auto on omajagu räbalas seisus, me elame kuuris, meil on öösel külm ja elu on hetkel üks suur avokaado. Kuidas me selle kõigeni vaid nädalakese jooksul jõudsime, sellest mõne aja pärast. Kõigepealt sellest, mis Broome'is veel ennem meie lahkumist toimus. 
Lisaks sellele, et meil endiselt palav oli, selgus ka kurb tõsiasi - nimelt hakkas meie reisiseltskonna eelarve sedakorda juba tõsiselt kokku kuivama ja ilmselgelt oli käes hetk, mida paljud inimesed kutsuvad tööle minemiseks, nüüd või mitte kunagi. Kohalik tööbüroo ei ole asjalikum kui Elioni klienditeenindus ja selle peale me ilmselgelt lootma jääda ei saanud. Meie suureks kurvastuseks ei paku Broome ja selle ümbrus antud hetkel absoluutselt mitte mingisugust farmitööd ja ainsad reaalsed töölootused on leiba teenida (austraallased teenivad saia, sest siin ei tunta meie mõistes korralikku leivapätsi) teeninduse või ehituse valdkonnas. Teenindus siis loomulikult tänu kohe kohe algavale turismihooajale (olete tähele pannud, et kõik asjad algavad siin Austraalias kohe kohe?) ja ehitus tänu .... no ütleme, et tänu millelegi muule. Vorpisime valmis oma CV-d ja asusime kõikvõimalikke asutusi ja ka mitte nii väga asutusi läbi kammima. Peaaegu igal pool võeti meid vastu suure kõrvuni naeratusega ja selle sama naeratuse saatel küsiti üks eksemplar meie resümeest ning lõpus mainiti (pange tähele, ikka selle sama naeratuse saatel), et hetkel midagi pakkuda ei ole, aga me võtame ühendust. Olgem ausad, ei võta nad ikka midagi. Järgmistel päevadel olime targemad ja oma CV-sid nii kergekäeliselt ei jaganud, sest ühe lehe väljaprint maksis meile ikkagi 20 kohalikku senti, hullumajapuhvet, ma pole 5 aastat printimise eest maksnud. Kõige aktiivsem meist oli Annika, kes käis ilmselt läbi kogu linna põhjast lõunasse ja läänest itta jättes oma kahekümne sendise lehekese vaat et igale poole. Mina jagasin välja kõigest umbes täpselt 5 helistameteiletagasi loosipaberit ja ausaltöeldes poleks mind a la ettekandja või hotellikoristaja töö just väga rõõmsaks teinud, sest lisaks kõigele ei annaks see meile viisapikendust (kes nüüd sai aru, kes ei saanud, aga praegu ei ole hetk seda seletada). Lähtudes tõenäosusteooria alustaladest naeratas "õnn" just nimelt Annikale, uskumatu, aga ta sai tööle koguni kahte kohta korraga. Tore, tore, aga meie tuju sellest suurt ei paranenud. Suur pöördepunkt meie austraaliaelus saabus toredal kolmapäevasel päeval, aga ennem veel mõnest sündmusest, mis just nüüd ja praegu siia vahele väga hästi sobivat tunduvad. 
Viimase kirja lõpus mainisin plaani minna kohalikule rannapeole ja pean ausalt tunnistama, et keegi meist sinna ei jõudnud. Kusjuures see on ainult positiivne. Täpsemalt oleks tulnud siis sõita 5 kilomeetrit mööda randa ja kogu moos. Lihtne või mis? Ega ikka ei ole küll, nimelt seletas üks vahva kängurumaa elanik meile kenasti ära, et meie auto ei kõlba absoluutselt mitte kuskile ja seda kõike ühe vahva tõsiasja pärast - meil ei ole nelivedu. Ilma selleta on rannas kinni jäämine rohkem kui lihtne ja edasine stsenaarium on järgmine: auto jääb kinni, tuleb suurem laine või tõus ja autot enam pole. Sääraseid juhtumeid pidi siinkandis esinema uskumatult tihti. Kuna Annika siiski niiiiii kangesti sinna minna tahtis, siis leidis ta endale ühe teise seltskonna ja idee oli minna jalgsi. Esiteks nägid nad rannas ühte kohalikku põhimõtteliselt kõige ohtlikumat madu, kes inglise keeli kannab nime tiger snake. Teiseks veel ennem kui pidu paistma hakkas, sai üks Annika uutest peokaaslastest kohalike peoloomade käest omajagu kõvasti vastu nina ja rannapeo asemel lõppes selle seltskonna õhtu haiglas. Mis seal täpselt juhtus ei ole mina õige inimene ütlema, aga minul on lihtsalt hea meel, et me sellest üritusest osa ei saanud. Mis me veel tegime? Käisime meduusidega veemõnusid jagamas, kahjuks meduusid kohale ei tulnudki. Sügavale ei söandanud loomulikult minna, aga madalas vees oli piisavalt lõbus ja rohkemgi veel. Lained olid väga vahvad, ainus negatiivne pool kogu asja juures oli veetemperatuur ehk siis tegu oli absoluutse supiga, mis isegi esimest korda varvast vette pannes natukenegi jahe ei tundu. Ujumisest jahutuse eesmärkidel ei tasu antud juhul ühesõnaga rääkida. Rannas elavad veel mingid väga mitte just kõige sisukamad loomad, kelle elu koosneb ilmselgelt liivapallikeste tegemisest. Jah tõepoolest, nad tulevad märja liiva alt välja, veeretavad ühe pisikese liivapallikese ja seejärel lähevad oma auku tagasi ... ja ilmselgelt teevad nad seda kogu päeva, öö, nädala, kuu, aasta ... 
Aga see selleks, tagasi kolmapäeva juurde. Lõuna paiku helistas Karlile üks tema endine klassivend, kes juba aegu ennem meid mööda Austraaliat seikleb ja pakkus töökohta kahele inimesele. Tegu siis avokaadode korjamisega läbi kohaliku tööbüroo, kus eelpool mainitud klassivend väga heas kirjas on ja ise ta seda tööd kohe mitte enam ei taha kuna tema jaoks on farmitöö ennast juba ilmselgelt ammendanud. Asja juures oli ka konks (Austraalias on alati asjadel konksud küljes) - nimelt asub antud avokaadoparadiis teisel pool mandrit ja kui me seda sooviksime, siis peaksime seal olema reedel ja mitte üks minut hiljem kui kell neli. Mida teha? Broome'is ei oota meid midagi roosilist, siin on palav, see koht pole mulle just meeltmööda ja võiks veel kümme põhjust tuua miks sellest linnakesest lahkumine minu huve igati teenis. Karl oli täiesti samaväärselt meelestatud ja Aivar otsusas võtta erapooletu hoiaku. Annika seisukoht oli meile juba varasemast selge, nimelt kui tema töö leiab, siis sinna ta jääb ja kui te tähelepanelikult siiani lugenud olete, siis ta leidis neid koguni 2 tükki. Hoopis keerulisem küsimus oli sinna mineku viis. Sinna saab otse loomulikult lennata ja sinna saab otse loomulikult sõita. Kui me lendame, siis on küsimus, et mis meie vahvast autost saab ja kui me sõidame, siis on veel parem küsimus - kuidas me reedeks sinna jõuame??? Arutasime, mõtlesime, kaalusime ... kell näitas juba pimedat ja eemal andis endast märku üks pirakas äikesetorm. Mitu tundi kestnud tühiseisaku lõpetas minu lause, mis väljendas üsna konkreetset mõtet - nimelt kui me kohe liikuma ei hakka, siis pole meil mõtet üldse minna. Asjad kokku, hüvastijätt Annikaga, paak ja kanister kütust täis (jah meil on nüüd varukütus alati kaasas), energiajoogid kaasa ja tuld. Ehk siis sellest hetkest jätkame me oma teekonda kolmekesi. Mõnes mõttes kurb. Kuna uni polnud mulle veel isegi mitte lähedale jõudnud, siis otsustasin sõitmisega alustada. Nii ... panite tähele, et eemal möllas äikesetorm? Loomulikult viskasime nalja, et raudselt sõidame otse selle tohuvapohu suunas, aga siinkandis tasub selliste naljadega ettevaatlik olla. Esimesed sadakond kilomeetrit oli kogu taevas valge ei kuskil mujal kui meist paremal, iseenesest väga põnev vaade. Lihtsalt nagu ongi ainult välkumine, seda on muidugi raske sedasi seletada ... ühesõnaga kõik ainult välgub, välgub, välgub ja välgub. Ja arvake nüüd ära kuhu meie sõber tee meid edasi suunas ... jah õige - paremale! Ehk siis otse tormi suunas kui te veel pihta ei saanud. Edasine oli umbes sama lummav kui see tähistaevas, millest ma eelnevalt juttu olen teinud. Ei ole mina oma elus sellist äikest veel näinud, kohati on tee lihtsalt täiest valge, sest välkumiste vahe on praktiliselt olematu. Kohe jõuame selleni, et jõudes täitsa tormi sisse kui nii võib öelda, nägin ma ka sellist vihma, mida ma veel kunagi näinud ei ole. Nähtavus praktiliselt olematu ja ilmselgelt oli seda ka kiirus, ainsaks päästeingliks valged jooned keset teed, mille järgi auto asukohast enamvähem aimu saada. See kõik oli üheaegselt hirmutav, põnev ja ilus. Asjale lisasid vürtsi teeääres olevad märgid - floodway (ehk siis koht maanteel, mis võib olla suure saju või mis iganes muu asja korral üle ujutatud ja läbipääsmatu). Sääraseid kohti on üle Austraalia väga palju ja iga koha juures on ka mõõtepuu, mille abil saab eemalt näha kui kõrge vesi parasjagu on. Aga nagu öeldud oli kohati ainus asi mida meie nägime teekattemärgistus ja mitte rohkem kui mõne meetri kaugusel. Kokku sõitsin selle ööga 700 kilomeetrit, millest umbes 400 oli äikest koos kolme väga tugeva vihmahooga. 
Mäletate veel eelmisest kirjast seda medõest machoratturit kes meid hoiatas sellise koha nagu Halls Greek eest? Kindlasti mäletate, aga oluline siinjuures on seik, et meil sai ilmselgelt just seal kütus otsa ja otse loomulikult keset ööd. Tanklas piirasid meid vahvad aborigeenid, kes tahtsid küll helistada, küll dollarit, küll niisama juttu rääkida - ühesõnaga üsna ebameeldib koht ja soovitus kõigile edaspidiseks sedakorda juba minu poolt: ärge seal peatuge! Järgmine tule taevas appi situatsioon saabus päikesetõusuga ja selleks oli meie neljarattalisele kaherattaveoga liikurile sisuliselt läbimatu tee. Hullu polnud midagi, pidime lihtsalt kergemat sorti ringi tegema - 600 kilomeetrit kõigest. Ülejäänud tee koosnes veel ühest ümbersõidust (tee oli lihtsalt suletud - ikka juhtub), parajast kihutamisest (kui nüüd aus olla ... kiiruspiirangud meile seekord ei kehtinud), suurepärasest unest autoistmeil, üha mägisemast maastikust ja lõputuna näivatest kilomeetritest. Lõpptulemusena läbisime me 42 tunniga 4200 kilomeetrit, millest 2 tundi kulus tankimistele ja pausidele ning ülejäänud aeg puhtalt sõitmisele. Sihtpunkti hilinesime ei rohkem ega vähem kui ühe tunni võrra, aga midagi hullu sellest ei olnud. Nimelt olime me siin juba omajagu kuulsad, et ahaa teie oletegi need hullud eestlased, kes 40 tunniga Broome'ist Cairns'i tulema pidid. Täpsemalt mitte keegi ei pidanud seda reaalseks ja farmer oli ikka pidevalt muretsenud, et mismoodi need segased tüübid siia jõuavad. Jõudsime! Sihtpunktis selgus, et meie auto teeb nüüdsest väga vinget rallika häält, õli on tilgatumaks otsas, esirehvist on väljas ei miski muu kui traadid ja esiklaasi on lennanud pirakas kivi. Praeguseks on lahendatud rehvi ja õlimure, ülejäänud asjadega tuleb veel peaad murda. 
Cairns'is läksime otse Grunti tööbüroosse, kus saime pabereid täita, ohutustehnika alaseid videofilmikesi vaadata ja nende põhjal teste teha (see oli kohutav, sest arvake kui väsinud me olime). Aga lõpp hea kõik hea, oleme nüüd mingis eliitnimekirjas ja kui me tublid oleme, siis töö leidmisega ei tohiks edaspidi muret olema. Cairns'is saime veel kokku selle sama Karli klassikaaslasega, kellega sai siis elust ja olust veidi muljetatud, seejärel sõitsime oma farmi lähedale ja saime veel koguni 3 tundi ennem oma tööpäeva algust magada. Tegu on siis pisikese farmiga mida peavad John ja Judy (nii armas eks) ja kasvavad seal siis nimelt avokaadod. Peale meie on seal veel 3 austraallast (ei ole just eriti teravad pliiatsid) ja lisaks aitab tööd teha veel mingi kahtlane paar, kes hommikuks ennast kohale veab. Tööpäev kestab kaheksa tundi, algab 7:30, vahepeal on kerge paus ja pooletunnine lõuna. Töö pole kerge ja pole raske - midagi vahepealset. Äärmiselt positiivne on see, et lisaks minule ja Karlile oli farmer nõus tööle võtma ka Aivari ja oleme siis kõik hetkel koos. Majutus on kuuris - jah just nimelt kuuris! Aga see ei ole mingi tavaline kuur! Meil on seal külmik, diivan, telk, pliit, grill, traktor, laud, 3 tuba, palju loomi (näiteks nahkhiired, ämblikud, prussakad, sipelgad, sääsed, kärbsed .... jah just nii ta on, ma ei oska kuidagi muudmoodi seda seletada). Aga kuna see on põhimõtteliselt meile tasuta, siis meie oleme ilmselgelt rahul. 
Ükspäev isekeskis mõtlesime, et Eestis olles poleks vist isegi unes näinud midagi nii kummalist nagu sõita 4200 kilomeetrit (ütleme siis Eestist Portugali või midagi) ajutise töökoha pärast etteantud aja peale 2500 dollarit maksva autoga, elada kuuris, avokaadosid korjata ja ise selle kõige juures veel täiesti rõõmus olla. Aga paraku see kõik just nii on ja taaskord kirjutamiseni!
PS! Täpsem asukoht on siis hetkel 15 km sõitu Mareebast, levi sisuliselt ei ole ja interneti kasutamine on raskendatud. Ja mis kõige parem, siin on õhtuti jahe ning öösel kohati suisa külm.