Perth ja muud loomad

Ajaga on siin nimelt selline kummaline teema, et minule tundub siin viibitud aeg nelja päevaksese asemel pigem nädalatena. Normaalne elurütm hakkab vaikselt taastuma ehk siis kõht läheb tühjaks just siis kui ta peaks tühjaks minema (ilmselgelt siis hommikul, lõunal ja õhtul), öö möödub ühe pika sügava unena tunniajaste tsüklite asemel ning kellaaegu tundub täiesti loogiline. Viimased 2 päeva on möödunud üsna sportlikult. Nimelt eile otsustasime teha kerge jalutuskäigu rattalaenutuse suunas, mis lõppkokkuvõttes osutus suisa väikeseks rännakuks. Rattaid me ei saanudki kuna laenutuse sulgemisaeg oleks jätnud meile ebapiisava aja rattaspordi harrastamiseks. Järgmine geniaalne idee tipnes loomaaeda minekuga ja kuna see tundus kohe üldse mitte kaugel (kaardi pealt vaadates), siis otsustasime sinna lihtsalt kohale jalutada, aga oh üllatust - siit selgus meie teine elutarkus Austraalias ehk siis asjad pole alati nii lähedal kui lähedal nad tunduvad olevat. Nagu arvata võite jõudsime kohale just loomaaia sulgemise hetkeks - tublid oleme. Hiljem tegime kerge arvutuse ja tõepoolest ei läbinud me ei rohkem ega vähem kui umbes ja täpselt 25 km. Sellegi poolest jäime päevaga rahule, sest läbi sai jalutatud vaat et kogu Perthi lõunaosa ja vaatamist ning imestamist jättis see teekond meile omajagu. Seevastu täna ei suutnud me kiusatusele vastu panna ja suundusime kaherattaliste rendi poole nõks varem. Arvestades jalgade arvamust eilsest, tegime me seda bussiga. Bussidest niipalju, et needsamused sõidukid on puhtad, käivad tihti ja sõidavad gaasiga. Kesklinna tsoonis on transport tasuta ning tsoonidevaheline sõit kergendas meie niigi kergeid rahakotte dollari ja kuuekümne sendi võrra, mis tuleb tõdeda, on siiski odavam kui näiteks Tallinna ühistranspordiks kutsutav süsteem. Rattad lunastati meile 25 dollari eest ja mõistagi seda siis nina pealt. Sõit võis alata ja meie järjekordne ülimalt asjalik plaan sisaldas ookeani äärde minekut (mis pidi olema kõigest 12 kilomeetrit meist kuskil suunas). Mõistagi, nagu meie ikka, ei olnud 12 kilomeetri pärast silmapiiril isegi mitte veelompi rääkimata helesinisest India ookeanist. Meie valitud marsruudi kohaselt osutus vahemaa koguni 2 korda pikemaks, aga tublid nagu me oleme (ei väsi seda kordamast), kohale me jõudsime. Valge liiv, sinine ookean, kuum päike - kuidagi teistmoodi ei oskagi seda kõike kokku võtta. Mis meile veidi pettumust valmistas (siiski 25 km metallhobuse seljas sügamist) oli vaikne ilm ja ookeani kohta väikesed lained, sellegi poolest muljetavaldavad. Mõeldud tehtud - riided seljast ja vette. Ilmselt ei vääri mainimist tõsiasi, et vesi oli soe. Veemass kasvab üle pea juba umbes täpselt kümne meetri järel ja vaatamata tasasele lainetusele on kohati üpris keeruline püsti seista. Nimelt üks asi on rannale lähenev sujuv veemoodustis, rahvakeeli siis laine, aga hoopis põnevam kui see samune veemass sealt rannalt taanduma hakkab. Tekib väga tugev hoovus, mis tahab sind viia just sinna kuhu sina parasjagu minna ei taha - sügavamale. Kuid nagu eelnevalt öeldud, tegu oli vaikse ilmaga. Ebameeldiv osa on muidugi see kui vesi otsustab sattuda ei kuhugi mujale kui suhu. Et sellest tundest täpsemalt aimu saada, siis võtke üks supilusika täis soola ja sööge see ära, lihtne. Tagasitee osutus minu jaoks omajagu ekstreemseks, nimelt kohtusid minu ratta rehv ja kõrge kõnniteeäär, mis põhjustas minu põlve kohtumise asfaltiga. Kõik see toimus segastel asjaoludel, mille põhjustasid mööduv auto, raske tõus ja kuum päike. Mainin vahele, et muidu on kõik korras ja midagi hullu ei ole. Mõnda aega sõitsin mõistagi äärmiselt ettevaatlikult ja rahulikult, mis lõppes kella vaatamisega ja kerge avastusega, et ratta tagastuseni on jäänud pool tundi. Valisin veidi parema tee (tegelikult päris täpselt teadamata, kus see lõppeb) ja tehes kiire (aga mitte lühikese) spurdi jõudsin sekundi pealt tähtajaks. Sain taas teistega kokku (sest nemad minu kerget äparadust märkama ei juhtunud ja jõudsid ees minema minna). Lõpp hea kõik hea. Muidugi arvestades läbitud 50 kilomeetrit ei taha ma teada, mida mu jalad mulle homme räägivad. Ei tasu unustada, et viimase aja sportlik pool eestis on piirdunud pigem arvuti ja kohvitassi vahel laveerimisega. Asja äärmiselt positiivne külg on see, et sain üpris hästi selgeks (harjusin) kus pool sõita ja kus poolt mida vaadata, seda siis nagu ühtlasi ka autojuhi seisukohast.

Räägin ka veidi siinse kandi parimast sõbrast ja suurimast vaenlasest - päikesest. Viga nagu mõne koha päikesekreemiga mitte katmine see suur kollane moodustis ei andesta. Minu seniste vigade tõttu on põlenud kael ja käelabade pealsed. Üldiselt täiesti uskumatu kui kiiresti siin ära kõrbeda võib, mõned tunnid ja oledki täiesti küps (ei ole isegi vahet kas on parajasti pilves või mitte). Üleeile tegin ka kerge eksperimendi ilma mütsita käimise osas - jah ma sain hirmsa peavalu ja tõepoolest ma läksin vara magama.

Muide praegu istun jalad maast lahti, sest mingi 200 km/h ringi tõmblev ämblik tuli uudistama, mida ma siin õieti teen. Kui päeval pole siin putukatest pea kedagi esindatud, siis öösel hakkab päris kirev elu pihta: põrnikad, ämblikud ja muud elukad kelle nime ma veel ei tea. Sääski on siin ka ja hammustavad valusalt, õnneks on neid vähe. Linnas jalutavad näiteks tuvide asemel kohati hoopis mingid valged papagoid ja jões nägime rohkem kui kümmet käsna moodi ulpivat moodustist. Mainimist väärib ka meie eilne söömaaeg, mille üks komponent kandis nime känguru hakkliha. Ja tuleb tunnistada - väga maitsev.

Veidi veel Perthist kuna me nüüd seda kümnete kilomeetrite viisi avastanud oleme. Ilus ja rahulik linn, madala hoonestusega (igasugussed lasnamäe ja mustamäe laadsed nähtused on siin olematud). Tänu linna loogilisele paigutusele on siin orienteeruda üpris lihtne. Linn tundub sobivat pigem vaikset pereelu harrastavale inimesele ja ööelu nautjatel ning peoloomadel tasuks ilmselt muid variante kaaluda. 

Hindadest - üldiselt ei ole Eestiga võrreldes vahe üldsegi katastroofiline kuigi veidi rohkem peab jälgima kus kohast ja mida osta. Alkoholi müüakse ainult spetsiaalsetes alkopoodides (bottle shop) ja selle hinna võib kodumaaga võrreldes julgelt kahega korrutada ja enamgi veel. Samuti on väljas söömine ja väljas käimine üpris kulukad tegevused, vähemalt hetkel meie jaoks.

Homne saab olema ilmselt meie viimane päev Perthis, sest peab tõsisemalt mõtlema hakkama töö leidmisele. Otsustasime suuna võtta Carnarvoni poole, mis paikneb 900 km Perthist põhja poole. Põhjus lihtne - seal on kõiksugu asjade korjamisel hooaeg. Homme lahendame kõik ülejäänud küsimused, nagu kuidas me sinna lähme jne. Variandid on siis buss, rendiauto ja oma auto ostmine. Paraku on neil kõigil suuri miinuseid ja olukord tahab pikemat järelemõtlemist. 

Tänaseks lõpetan, olge kõik vahvad ja kirjutamiseni!