eelmise sissekandega jäin pooleli umbes täpselt sinna, et me mõtleme kas põrutada Carnarvonist veel põhja poole või mitte. Kuna hostel oli kehv, moraal madal ja töö umbes kuu kaugusel, siis otsustasimegi autosse hüpata ja Broome'i põrutada. Ilm oli loomulikult ei midagi muud kui põrgukuum ja eesootav teekond ei rohkem ega vähem kui umbes täpselt 1400 kilomeetrit pikk. Mida edasi, seda rohelisemaks meid ümbritsev keskkond muutus ja peaks mainima, et ka palavamaks. Esimene pool teest kulges ilma erilisi vahejuhtumeid pakkumata kui välja arvata mina möödumine ühest kolme furgooniga roadtrainist, mis tuule tõttu tahtis meie ilusa küljepeegli maha niita ja üldse meid saata lähemalt tutvuma kraavi ökoloogilise keskkonnaga. Õnneks sai Bob (ilmselt võis just Bob sellise masinaga sõita) asja kontrolli alla ja meie jäime kenasti teele. Muidugi mõista oli minu pulss pärast seda ei rohkem ega vähem kui 200 lööki minutis, Karl tegi ehmunud häälitsusi ja ülejäänud seltskond magas õndsat und. Järgmine põnevam hetk saabus siis kui meie bensiininäidik hakkas millegi pärast näitama mitte just häid uudiseid. Meie suureks õnneks ilmus eikusagilt siiski tankla. Siinsed tanklad näevad välja täpselt nagu USA filmides, kus mingi seltskond kuskile pärapõrgusse sõidab. Räpane, kääksuv ja teenindajadki on justkui filmist välja tiritud. See oli muuseas ka meie kõige kallim tankimine, sest ilmselgelt ei ole mõtet keset pärapõrgut müüa odavat bensiini. Veel lõputuid kilomeetreid, üha kasvavat kuumust ja pikka sirget teed (kohutavalt hea meel kui mingi kerge kurv saabub, aga neid saabub heal juhul iga 50-ne kilomeetri järel). Päike hakkas vaikselt taevast alla kukkuma ja leidsime ennast väikesest sadamalinnast nimega Port Hedland (mälu järgi oli tal selline nimi). Nüüd tuli teha otsus ehk mida teha edasi. Kohe kohe oli pimedaks minemas, sõidust omajagu väsinud ja nii kleepuv, et mina näiteks oleks võinud ennast ka lakke püsima sättida. Normaalse hinnaga ööbimiskohta me esimese hooga ei leidnud ja otsustasime vähemalt kuskil dushi all käia. Leidsime ühe karavani pargi, kus viie dollari eest see meil õnnestuski. Uuriti, et kus me tuleme ja kuhu läheme. Seletasime, et hommikul hakkasime Carnarvonist tulema, mille peale oldi üllatunud, et oh my god, so long drive. Parem osa oli see kui me mainisime, et kavatseme veel öösel Broome'i põrutada (umbes 600 kuni 700 kilomeetrit). Selle peale oli kärme reaktsioon, et are you people crazy, you are not gonna make it. Uurisime siis põhjust ja mainiti teel olevaid metsloomi, kerget fakti tanklate mitte lahtiolekust öösel ja meie olekut, mis just ergas ei olnud. Saime soovituse, et 60 kilomeetrit edasi on mingi telkimise plats, kus me peaks ohutult saama oma öö veedetud. Panime tarkuseterad kõrvataha ja käisime pesemas ära. Arvate, et sellest oli kasu? Jah loomulikult oli, umbes viieks minutiks (pärast seda olime täpselt sama higised ja kleepuvad nagu ennem). Kui siiani tähendas õhtu ja päikese loojumine siiski jahedamat ja mõnusamata olekut, siis nüüdsest on ka see lõbu meilt ära võetud. Panime Karli, kes päev läbi maganud oli, rooli ja asusime selle laagriplatsi poole teele. Väga imelik oli sõita, kedagi ei tule vastu, kedagi ei lähe mööda, no üldse ei ole kedagi. Paremalt, vasakult, eest ja tagant kostuvad kõiksugu metsahääled, peamiselt rohutirtsud, kes siinkandis öösiti lausa põrgulärmi üheskoos toodavad. Metsloomade vastu lootsime leida ühe roadtraini, mille taga rõõmsasti sõita samal ajal kui see volask metsloomi igasse ilmakaarde lennutab. Lõpuks ka ühe leidsime, aga John (ilmselgelt võis tegu olla just John'iga) otsustas liiga aeglaselt sõita ja nii meie teed lahku läksidki. Laagriplatsi me tõepoolest leidsime, veidi suurest teest eemal ja kottpime. Üpris ebameeldivalt hirmus, no mõelge Austraalia, kottpimedus, kõikvõimalikud elukad, pärapõrgu ja neli metsaelu amatööri Eestist. Mõeldud tehtud, liigume edasi. Sirutasime, higistasime ja tõrjusime sääski veel oma 15 minutit. Täiesti kirjeldamatu elamus oli tähistaevas. Mina pole oma elus veel säärase vaatepildiga kokku puutunud. Meeletult tähti, kohutavalt palju tähti, väga eredad tähed - lummav. Enamus järgnevast teest on mulle teadmatu, sest silmad lihtsalt enam lahti ei seisnud. Vahepeal ärkasin äkilisemate pidurduste peale kui mõni elukas oma öist jalutuskäiku üle kuuma asfalti sooritas. Tõsi, suuri loomi me ei kohanud ja selle üle on meil ainult hea meel. Umbes täpselt pool viis öösel jõudsime põhimõtteliselt ainsa teel oleva tanklani ja meie juba varasemast tuntud sõber bensiininäidik otsustas meid taaskord rõõmustada vaikselt vihjates, et edasi sõita me ei saa. Mis seal ikka, magame kuni tankla lahti tehakse. Idee oli loomulikult lausa suurepärane, aga paraku osustus see võimatuks. Kui auto aknad kinni panna, siis kaotad sa higistamise näol ka viimase vedeliku (jah meil oli vesi ka otsas) ja kui aknad lahti teha, siis ilmub autosse ühekorraga ei rohkem ega vähem kui tuhat sääske. Ronisime autost välja ja jalutasime nõutult mööda tankla territooriumi saateks lärmakas generaator, mis siis tanklat elektriga varustab. Peagi kostus sekka ka muud mürinat ja meiega liitus üks mootorrattur, kes on pärit Sydneyst ja teeb parajasti oma kaherattalise kaaslasega Austraaliale ringi peale. Selline tüüpiline baiker, omajagu macho ja noh ... ma arvan, et te kujutate ette. Vahetasime infot oma sihtkohtade kohta ja kuuldes, et me Broome'i liigume kostus temalt ainult lause: "There's nothing out there". Ja seda lauset kordas ta iga kolmanda muu lause järel, mis lõpuks meid juba tõsiselt ära tüütama hakkas. Hoiatas meid mõningate kohtade eest nagu näiteks mingi Hallss Greek, kus ta ei soovitanud isegi peatuda siis kui me tankida tahame. Pidi kubisema purjus aborigeeidest, kes kõiki ja kõike ründavad. Vähemalt sedasi sai tema jutust aru. Rääkis ka ilmast, et see mis asja nii hulluks teeb on niiskus. Isegi kui temperatuur on kõigest 30 plusskraadi, siis sellest sõltumata oled sa kogu aeg märg ja higistad. Mida põhja poole, seda hullemaks pidi minema. Samuti tuleb siin juba vältida sääsehammustusi, sest need elukad võivad siin igasugu nakkusi kanda. Huvitav ja muigama panev fakt selle ratturränduri kohta oli see, et tema igapäeva tööks on medõde. No kujutage ette, selline macho ja uhke vanakooli mootorrattaga karm mees ja tema on medõde. Aga mis seal ikka, maailm täis üllatusi. Kui ta juba 70-nendat korda mainis, et broome'is ei ole mitte midagi teha, tehti lõpuks ka tankla lahti. Bensiini, vett, närimist ja edasi. Broome'i jõudsime varavalges, keerasime suvalisse tanklasse, panime uksed lukku ja lihtsalt magasime mõned tunnid, sest midagi muud poleks suutnud enam teha. Kui ümbruskond juba elu sisse võtma hakkas, ärkasime ka meie. Käisime kohalikus tööbüroos ennast registreerimas ja saime teada, et ka siinkandis ei ole veel hooaeg ja farmitööd siin väga üldse ei ole. See oli omajagu pettumus, sest kui me eelnevalt siiakanti helistasime, saime me hoopis teistsugust infot. Sõitsime läbi kohalikud hostelid ja lõpuks leidsime ühe ookeanile lähedal asuva, kus saime ka neljase toa. Lõpuks saab jälle inimese kombel kuskil peatuda. Üldiselt väga lahe koht ja tore seltskond, kaasaarvatud siis personal. Täna käisime mööda baare, restorane, farme, talusid ja kõikvõimalikke muid kohti, mõistagi ennast tööle pakkumas. Broome'i näol on tegemist turistilinnaga ja turismihooaeg peaks siis kuu jooksul täies hoos pihta hakkama. Otsustasime, et jääme siia hetkel pidama, põhja poole ei liigu ja tagasi ei lähe ennem kui sealt mingi kindel tööpakkumine tuleb. Seni oleme siin ja leiame omale misiganes tööotsa. Hetkel tundub, et meie plaan võib isegi toimida. Nädalavahetusel pole muidugi suurt midagi teha ja peame niisama aega mööda saatma. Eile käisin ka pimedas rannas ja peab ütlema, et see on lihtsalt tohutult suur. Pidavat maailma esirandade hulgas olema ja tõsine turismimagnet. Valges pole sinna veel jõudnud ja täna ka enam ei jõua, sest juba hakkab pimenema (kell on 19:29). Eks homme teeme ühe rannapäeva. Ujuda siin hetkel ei soovitata, sest vees võib kohata elukaid nimega jellyfish (meduus) ja kokkupõrked mõningate liikidega võivad osutuda üpris ebameeldivateks ja pärast seda infot meid mingil kummalisel põhjusel ookeanis ujumine kohe mitte ei tõmba. Linnas elutseb umbes 15000 inimest ja linn on roheline, vaikne ja ilus kuigi Carnarvon meeldis mulle rohkem. Ilm on siin tõepoolest hirmus, sest nagu juba korduvalt öeldud oled sa kogu aeg märg ja dushi külastamine erilist leevendust ei too. Loomulikult hakkame ka sellega vaikselt harjuma. Igasugu elukaid on siin rohkem kui varasemates kohtades, sisalikud, konnad, ämblikud. Rannas võib liiva peal näha mao liikumisest maha jäänud jälgi. Eile näiteks istusin palmi all ja ühtäkki hüppas midagi mu särgi vahelt sisse ja LIIGUTAS. Arvake kui palju ma ehmatasin, jah õige, väga palju. Olles minu särgialuse läbi uurinud tuli see sama elukas särgi alt välja ja osutus konnaks. Normaalne, mingid konnad hüppavad kraevahele, väga hull. Ahjaa, kui me seal viimases tanklas avamist ootasime, siis nägime ka aknalaua peal konna. Selline suur konn ja heleroheline. Esialgu vaatasime, et suveniir, no ei saa olla elus, ei mingit elumärki. Ja siis järsku tegi mingi meetrise hüppe ülespoole. Täna saime vastavalt kirjeldatud konna välimusele teada, et tegu võis olla täitsa mürgise konnaga. Jääb üle ainult headmeelt tunda, et me seda "suveniiri" kätega ei katsunud. Täna pidavat olema kuskil mingi rannapidu ja lähme sulandume keskkonda, kuuleb ehk midagi kasulikku. Mis meist edasi saab, hakkab selguma ilmselt järgmise nädala alguses ja eks ma siis annan taaskord olukorrast ülevaate. Seniks head külmetamist teile ja head higistamist meile. Kui te tahate teada kuidas meil siin olla on, siis minge sauna.
21. märts 2009
Carnarvon'ist Broome'i
Niisiis ...
eelmise sissekandega jäin pooleli umbes täpselt sinna, et me mõtleme kas põrutada Carnarvonist veel põhja poole või mitte. Kuna hostel oli kehv, moraal madal ja töö umbes kuu kaugusel, siis otsustasimegi autosse hüpata ja Broome'i põrutada. Ilm oli loomulikult ei midagi muud kui põrgukuum ja eesootav teekond ei rohkem ega vähem kui umbes täpselt 1400 kilomeetrit pikk. Mida edasi, seda rohelisemaks meid ümbritsev keskkond muutus ja peaks mainima, et ka palavamaks. Esimene pool teest kulges ilma erilisi vahejuhtumeid pakkumata kui välja arvata mina möödumine ühest kolme furgooniga roadtrainist, mis tuule tõttu tahtis meie ilusa küljepeegli maha niita ja üldse meid saata lähemalt tutvuma kraavi ökoloogilise keskkonnaga. Õnneks sai Bob (ilmselt võis just Bob sellise masinaga sõita) asja kontrolli alla ja meie jäime kenasti teele. Muidugi mõista oli minu pulss pärast seda ei rohkem ega vähem kui 200 lööki minutis, Karl tegi ehmunud häälitsusi ja ülejäänud seltskond magas õndsat und. Järgmine põnevam hetk saabus siis kui meie bensiininäidik hakkas millegi pärast näitama mitte just häid uudiseid. Meie suureks õnneks ilmus eikusagilt siiski tankla. Siinsed tanklad näevad välja täpselt nagu USA filmides, kus mingi seltskond kuskile pärapõrgusse sõidab. Räpane, kääksuv ja teenindajadki on justkui filmist välja tiritud. See oli muuseas ka meie kõige kallim tankimine, sest ilmselgelt ei ole mõtet keset pärapõrgut müüa odavat bensiini. Veel lõputuid kilomeetreid, üha kasvavat kuumust ja pikka sirget teed (kohutavalt hea meel kui mingi kerge kurv saabub, aga neid saabub heal juhul iga 50-ne kilomeetri järel). Päike hakkas vaikselt taevast alla kukkuma ja leidsime ennast väikesest sadamalinnast nimega Port Hedland (mälu järgi oli tal selline nimi). Nüüd tuli teha otsus ehk mida teha edasi. Kohe kohe oli pimedaks minemas, sõidust omajagu väsinud ja nii kleepuv, et mina näiteks oleks võinud ennast ka lakke püsima sättida. Normaalse hinnaga ööbimiskohta me esimese hooga ei leidnud ja otsustasime vähemalt kuskil dushi all käia. Leidsime ühe karavani pargi, kus viie dollari eest see meil õnnestuski. Uuriti, et kus me tuleme ja kuhu läheme. Seletasime, et hommikul hakkasime Carnarvonist tulema, mille peale oldi üllatunud, et oh my god, so long drive. Parem osa oli see kui me mainisime, et kavatseme veel öösel Broome'i põrutada (umbes 600 kuni 700 kilomeetrit). Selle peale oli kärme reaktsioon, et are you people crazy, you are not gonna make it. Uurisime siis põhjust ja mainiti teel olevaid metsloomi, kerget fakti tanklate mitte lahtiolekust öösel ja meie olekut, mis just ergas ei olnud. Saime soovituse, et 60 kilomeetrit edasi on mingi telkimise plats, kus me peaks ohutult saama oma öö veedetud. Panime tarkuseterad kõrvataha ja käisime pesemas ära. Arvate, et sellest oli kasu? Jah loomulikult oli, umbes viieks minutiks (pärast seda olime täpselt sama higised ja kleepuvad nagu ennem). Kui siiani tähendas õhtu ja päikese loojumine siiski jahedamat ja mõnusamata olekut, siis nüüdsest on ka see lõbu meilt ära võetud. Panime Karli, kes päev läbi maganud oli, rooli ja asusime selle laagriplatsi poole teele. Väga imelik oli sõita, kedagi ei tule vastu, kedagi ei lähe mööda, no üldse ei ole kedagi. Paremalt, vasakult, eest ja tagant kostuvad kõiksugu metsahääled, peamiselt rohutirtsud, kes siinkandis öösiti lausa põrgulärmi üheskoos toodavad. Metsloomade vastu lootsime leida ühe roadtraini, mille taga rõõmsasti sõita samal ajal kui see volask metsloomi igasse ilmakaarde lennutab. Lõpuks ka ühe leidsime, aga John (ilmselgelt võis tegu olla just John'iga) otsustas liiga aeglaselt sõita ja nii meie teed lahku läksidki. Laagriplatsi me tõepoolest leidsime, veidi suurest teest eemal ja kottpime. Üpris ebameeldivalt hirmus, no mõelge Austraalia, kottpimedus, kõikvõimalikud elukad, pärapõrgu ja neli metsaelu amatööri Eestist. Mõeldud tehtud, liigume edasi. Sirutasime, higistasime ja tõrjusime sääski veel oma 15 minutit. Täiesti kirjeldamatu elamus oli tähistaevas. Mina pole oma elus veel säärase vaatepildiga kokku puutunud. Meeletult tähti, kohutavalt palju tähti, väga eredad tähed - lummav. Enamus järgnevast teest on mulle teadmatu, sest silmad lihtsalt enam lahti ei seisnud. Vahepeal ärkasin äkilisemate pidurduste peale kui mõni elukas oma öist jalutuskäiku üle kuuma asfalti sooritas. Tõsi, suuri loomi me ei kohanud ja selle üle on meil ainult hea meel. Umbes täpselt pool viis öösel jõudsime põhimõtteliselt ainsa teel oleva tanklani ja meie juba varasemast tuntud sõber bensiininäidik otsustas meid taaskord rõõmustada vaikselt vihjates, et edasi sõita me ei saa. Mis seal ikka, magame kuni tankla lahti tehakse. Idee oli loomulikult lausa suurepärane, aga paraku osustus see võimatuks. Kui auto aknad kinni panna, siis kaotad sa higistamise näol ka viimase vedeliku (jah meil oli vesi ka otsas) ja kui aknad lahti teha, siis ilmub autosse ühekorraga ei rohkem ega vähem kui tuhat sääske. Ronisime autost välja ja jalutasime nõutult mööda tankla territooriumi saateks lärmakas generaator, mis siis tanklat elektriga varustab. Peagi kostus sekka ka muud mürinat ja meiega liitus üks mootorrattur, kes on pärit Sydneyst ja teeb parajasti oma kaherattalise kaaslasega Austraaliale ringi peale. Selline tüüpiline baiker, omajagu macho ja noh ... ma arvan, et te kujutate ette. Vahetasime infot oma sihtkohtade kohta ja kuuldes, et me Broome'i liigume kostus temalt ainult lause: "There's nothing out there". Ja seda lauset kordas ta iga kolmanda muu lause järel, mis lõpuks meid juba tõsiselt ära tüütama hakkas. Hoiatas meid mõningate kohtade eest nagu näiteks mingi Hallss Greek, kus ta ei soovitanud isegi peatuda siis kui me tankida tahame. Pidi kubisema purjus aborigeeidest, kes kõiki ja kõike ründavad. Vähemalt sedasi sai tema jutust aru. Rääkis ka ilmast, et see mis asja nii hulluks teeb on niiskus. Isegi kui temperatuur on kõigest 30 plusskraadi, siis sellest sõltumata oled sa kogu aeg märg ja higistad. Mida põhja poole, seda hullemaks pidi minema. Samuti tuleb siin juba vältida sääsehammustusi, sest need elukad võivad siin igasugu nakkusi kanda. Huvitav ja muigama panev fakt selle ratturränduri kohta oli see, et tema igapäeva tööks on medõde. No kujutage ette, selline macho ja uhke vanakooli mootorrattaga karm mees ja tema on medõde. Aga mis seal ikka, maailm täis üllatusi. Kui ta juba 70-nendat korda mainis, et broome'is ei ole mitte midagi teha, tehti lõpuks ka tankla lahti. Bensiini, vett, närimist ja edasi. Broome'i jõudsime varavalges, keerasime suvalisse tanklasse, panime uksed lukku ja lihtsalt magasime mõned tunnid, sest midagi muud poleks suutnud enam teha. Kui ümbruskond juba elu sisse võtma hakkas, ärkasime ka meie. Käisime kohalikus tööbüroos ennast registreerimas ja saime teada, et ka siinkandis ei ole veel hooaeg ja farmitööd siin väga üldse ei ole. See oli omajagu pettumus, sest kui me eelnevalt siiakanti helistasime, saime me hoopis teistsugust infot. Sõitsime läbi kohalikud hostelid ja lõpuks leidsime ühe ookeanile lähedal asuva, kus saime ka neljase toa. Lõpuks saab jälle inimese kombel kuskil peatuda. Üldiselt väga lahe koht ja tore seltskond, kaasaarvatud siis personal. Täna käisime mööda baare, restorane, farme, talusid ja kõikvõimalikke muid kohti, mõistagi ennast tööle pakkumas. Broome'i näol on tegemist turistilinnaga ja turismihooaeg peaks siis kuu jooksul täies hoos pihta hakkama. Otsustasime, et jääme siia hetkel pidama, põhja poole ei liigu ja tagasi ei lähe ennem kui sealt mingi kindel tööpakkumine tuleb. Seni oleme siin ja leiame omale misiganes tööotsa. Hetkel tundub, et meie plaan võib isegi toimida. Nädalavahetusel pole muidugi suurt midagi teha ja peame niisama aega mööda saatma. Eile käisin ka pimedas rannas ja peab ütlema, et see on lihtsalt tohutult suur. Pidavat maailma esirandade hulgas olema ja tõsine turismimagnet. Valges pole sinna veel jõudnud ja täna ka enam ei jõua, sest juba hakkab pimenema (kell on 19:29). Eks homme teeme ühe rannapäeva. Ujuda siin hetkel ei soovitata, sest vees võib kohata elukaid nimega jellyfish (meduus) ja kokkupõrked mõningate liikidega võivad osutuda üpris ebameeldivateks ja pärast seda infot meid mingil kummalisel põhjusel ookeanis ujumine kohe mitte ei tõmba. Linnas elutseb umbes 15000 inimest ja linn on roheline, vaikne ja ilus kuigi Carnarvon meeldis mulle rohkem. Ilm on siin tõepoolest hirmus, sest nagu juba korduvalt öeldud oled sa kogu aeg märg ja dushi külastamine erilist leevendust ei too. Loomulikult hakkame ka sellega vaikselt harjuma. Igasugu elukaid on siin rohkem kui varasemates kohtades, sisalikud, konnad, ämblikud. Rannas võib liiva peal näha mao liikumisest maha jäänud jälgi. Eile näiteks istusin palmi all ja ühtäkki hüppas midagi mu särgi vahelt sisse ja LIIGUTAS. Arvake kui palju ma ehmatasin, jah õige, väga palju. Olles minu särgialuse läbi uurinud tuli see sama elukas särgi alt välja ja osutus konnaks. Normaalne, mingid konnad hüppavad kraevahele, väga hull. Ahjaa, kui me seal viimases tanklas avamist ootasime, siis nägime ka aknalaua peal konna. Selline suur konn ja heleroheline. Esialgu vaatasime, et suveniir, no ei saa olla elus, ei mingit elumärki. Ja siis järsku tegi mingi meetrise hüppe ülespoole. Täna saime vastavalt kirjeldatud konna välimusele teada, et tegu võis olla täitsa mürgise konnaga. Jääb üle ainult headmeelt tunda, et me seda "suveniiri" kätega ei katsunud. Täna pidavat olema kuskil mingi rannapidu ja lähme sulandume keskkonda, kuuleb ehk midagi kasulikku. Mis meist edasi saab, hakkab selguma ilmselt järgmise nädala alguses ja eks ma siis annan taaskord olukorrast ülevaate. Seniks head külmetamist teile ja head higistamist meile. Kui te tahate teada kuidas meil siin olla on, siis minge sauna.
eelmise sissekandega jäin pooleli umbes täpselt sinna, et me mõtleme kas põrutada Carnarvonist veel põhja poole või mitte. Kuna hostel oli kehv, moraal madal ja töö umbes kuu kaugusel, siis otsustasimegi autosse hüpata ja Broome'i põrutada. Ilm oli loomulikult ei midagi muud kui põrgukuum ja eesootav teekond ei rohkem ega vähem kui umbes täpselt 1400 kilomeetrit pikk. Mida edasi, seda rohelisemaks meid ümbritsev keskkond muutus ja peaks mainima, et ka palavamaks. Esimene pool teest kulges ilma erilisi vahejuhtumeid pakkumata kui välja arvata mina möödumine ühest kolme furgooniga roadtrainist, mis tuule tõttu tahtis meie ilusa küljepeegli maha niita ja üldse meid saata lähemalt tutvuma kraavi ökoloogilise keskkonnaga. Õnneks sai Bob (ilmselt võis just Bob sellise masinaga sõita) asja kontrolli alla ja meie jäime kenasti teele. Muidugi mõista oli minu pulss pärast seda ei rohkem ega vähem kui 200 lööki minutis, Karl tegi ehmunud häälitsusi ja ülejäänud seltskond magas õndsat und. Järgmine põnevam hetk saabus siis kui meie bensiininäidik hakkas millegi pärast näitama mitte just häid uudiseid. Meie suureks õnneks ilmus eikusagilt siiski tankla. Siinsed tanklad näevad välja täpselt nagu USA filmides, kus mingi seltskond kuskile pärapõrgusse sõidab. Räpane, kääksuv ja teenindajadki on justkui filmist välja tiritud. See oli muuseas ka meie kõige kallim tankimine, sest ilmselgelt ei ole mõtet keset pärapõrgut müüa odavat bensiini. Veel lõputuid kilomeetreid, üha kasvavat kuumust ja pikka sirget teed (kohutavalt hea meel kui mingi kerge kurv saabub, aga neid saabub heal juhul iga 50-ne kilomeetri järel). Päike hakkas vaikselt taevast alla kukkuma ja leidsime ennast väikesest sadamalinnast nimega Port Hedland (mälu järgi oli tal selline nimi). Nüüd tuli teha otsus ehk mida teha edasi. Kohe kohe oli pimedaks minemas, sõidust omajagu väsinud ja nii kleepuv, et mina näiteks oleks võinud ennast ka lakke püsima sättida. Normaalse hinnaga ööbimiskohta me esimese hooga ei leidnud ja otsustasime vähemalt kuskil dushi all käia. Leidsime ühe karavani pargi, kus viie dollari eest see meil õnnestuski. Uuriti, et kus me tuleme ja kuhu läheme. Seletasime, et hommikul hakkasime Carnarvonist tulema, mille peale oldi üllatunud, et oh my god, so long drive. Parem osa oli see kui me mainisime, et kavatseme veel öösel Broome'i põrutada (umbes 600 kuni 700 kilomeetrit). Selle peale oli kärme reaktsioon, et are you people crazy, you are not gonna make it. Uurisime siis põhjust ja mainiti teel olevaid metsloomi, kerget fakti tanklate mitte lahtiolekust öösel ja meie olekut, mis just ergas ei olnud. Saime soovituse, et 60 kilomeetrit edasi on mingi telkimise plats, kus me peaks ohutult saama oma öö veedetud. Panime tarkuseterad kõrvataha ja käisime pesemas ära. Arvate, et sellest oli kasu? Jah loomulikult oli, umbes viieks minutiks (pärast seda olime täpselt sama higised ja kleepuvad nagu ennem). Kui siiani tähendas õhtu ja päikese loojumine siiski jahedamat ja mõnusamata olekut, siis nüüdsest on ka see lõbu meilt ära võetud. Panime Karli, kes päev läbi maganud oli, rooli ja asusime selle laagriplatsi poole teele. Väga imelik oli sõita, kedagi ei tule vastu, kedagi ei lähe mööda, no üldse ei ole kedagi. Paremalt, vasakult, eest ja tagant kostuvad kõiksugu metsahääled, peamiselt rohutirtsud, kes siinkandis öösiti lausa põrgulärmi üheskoos toodavad. Metsloomade vastu lootsime leida ühe roadtraini, mille taga rõõmsasti sõita samal ajal kui see volask metsloomi igasse ilmakaarde lennutab. Lõpuks ka ühe leidsime, aga John (ilmselgelt võis tegu olla just John'iga) otsustas liiga aeglaselt sõita ja nii meie teed lahku läksidki. Laagriplatsi me tõepoolest leidsime, veidi suurest teest eemal ja kottpime. Üpris ebameeldivalt hirmus, no mõelge Austraalia, kottpimedus, kõikvõimalikud elukad, pärapõrgu ja neli metsaelu amatööri Eestist. Mõeldud tehtud, liigume edasi. Sirutasime, higistasime ja tõrjusime sääski veel oma 15 minutit. Täiesti kirjeldamatu elamus oli tähistaevas. Mina pole oma elus veel säärase vaatepildiga kokku puutunud. Meeletult tähti, kohutavalt palju tähti, väga eredad tähed - lummav. Enamus järgnevast teest on mulle teadmatu, sest silmad lihtsalt enam lahti ei seisnud. Vahepeal ärkasin äkilisemate pidurduste peale kui mõni elukas oma öist jalutuskäiku üle kuuma asfalti sooritas. Tõsi, suuri loomi me ei kohanud ja selle üle on meil ainult hea meel. Umbes täpselt pool viis öösel jõudsime põhimõtteliselt ainsa teel oleva tanklani ja meie juba varasemast tuntud sõber bensiininäidik otsustas meid taaskord rõõmustada vaikselt vihjates, et edasi sõita me ei saa. Mis seal ikka, magame kuni tankla lahti tehakse. Idee oli loomulikult lausa suurepärane, aga paraku osustus see võimatuks. Kui auto aknad kinni panna, siis kaotad sa higistamise näol ka viimase vedeliku (jah meil oli vesi ka otsas) ja kui aknad lahti teha, siis ilmub autosse ühekorraga ei rohkem ega vähem kui tuhat sääske. Ronisime autost välja ja jalutasime nõutult mööda tankla territooriumi saateks lärmakas generaator, mis siis tanklat elektriga varustab. Peagi kostus sekka ka muud mürinat ja meiega liitus üks mootorrattur, kes on pärit Sydneyst ja teeb parajasti oma kaherattalise kaaslasega Austraaliale ringi peale. Selline tüüpiline baiker, omajagu macho ja noh ... ma arvan, et te kujutate ette. Vahetasime infot oma sihtkohtade kohta ja kuuldes, et me Broome'i liigume kostus temalt ainult lause: "There's nothing out there". Ja seda lauset kordas ta iga kolmanda muu lause järel, mis lõpuks meid juba tõsiselt ära tüütama hakkas. Hoiatas meid mõningate kohtade eest nagu näiteks mingi Hallss Greek, kus ta ei soovitanud isegi peatuda siis kui me tankida tahame. Pidi kubisema purjus aborigeeidest, kes kõiki ja kõike ründavad. Vähemalt sedasi sai tema jutust aru. Rääkis ka ilmast, et see mis asja nii hulluks teeb on niiskus. Isegi kui temperatuur on kõigest 30 plusskraadi, siis sellest sõltumata oled sa kogu aeg märg ja higistad. Mida põhja poole, seda hullemaks pidi minema. Samuti tuleb siin juba vältida sääsehammustusi, sest need elukad võivad siin igasugu nakkusi kanda. Huvitav ja muigama panev fakt selle ratturränduri kohta oli see, et tema igapäeva tööks on medõde. No kujutage ette, selline macho ja uhke vanakooli mootorrattaga karm mees ja tema on medõde. Aga mis seal ikka, maailm täis üllatusi. Kui ta juba 70-nendat korda mainis, et broome'is ei ole mitte midagi teha, tehti lõpuks ka tankla lahti. Bensiini, vett, närimist ja edasi. Broome'i jõudsime varavalges, keerasime suvalisse tanklasse, panime uksed lukku ja lihtsalt magasime mõned tunnid, sest midagi muud poleks suutnud enam teha. Kui ümbruskond juba elu sisse võtma hakkas, ärkasime ka meie. Käisime kohalikus tööbüroos ennast registreerimas ja saime teada, et ka siinkandis ei ole veel hooaeg ja farmitööd siin väga üldse ei ole. See oli omajagu pettumus, sest kui me eelnevalt siiakanti helistasime, saime me hoopis teistsugust infot. Sõitsime läbi kohalikud hostelid ja lõpuks leidsime ühe ookeanile lähedal asuva, kus saime ka neljase toa. Lõpuks saab jälle inimese kombel kuskil peatuda. Üldiselt väga lahe koht ja tore seltskond, kaasaarvatud siis personal. Täna käisime mööda baare, restorane, farme, talusid ja kõikvõimalikke muid kohti, mõistagi ennast tööle pakkumas. Broome'i näol on tegemist turistilinnaga ja turismihooaeg peaks siis kuu jooksul täies hoos pihta hakkama. Otsustasime, et jääme siia hetkel pidama, põhja poole ei liigu ja tagasi ei lähe ennem kui sealt mingi kindel tööpakkumine tuleb. Seni oleme siin ja leiame omale misiganes tööotsa. Hetkel tundub, et meie plaan võib isegi toimida. Nädalavahetusel pole muidugi suurt midagi teha ja peame niisama aega mööda saatma. Eile käisin ka pimedas rannas ja peab ütlema, et see on lihtsalt tohutult suur. Pidavat maailma esirandade hulgas olema ja tõsine turismimagnet. Valges pole sinna veel jõudnud ja täna ka enam ei jõua, sest juba hakkab pimenema (kell on 19:29). Eks homme teeme ühe rannapäeva. Ujuda siin hetkel ei soovitata, sest vees võib kohata elukaid nimega jellyfish (meduus) ja kokkupõrked mõningate liikidega võivad osutuda üpris ebameeldivateks ja pärast seda infot meid mingil kummalisel põhjusel ookeanis ujumine kohe mitte ei tõmba. Linnas elutseb umbes 15000 inimest ja linn on roheline, vaikne ja ilus kuigi Carnarvon meeldis mulle rohkem. Ilm on siin tõepoolest hirmus, sest nagu juba korduvalt öeldud oled sa kogu aeg märg ja dushi külastamine erilist leevendust ei too. Loomulikult hakkame ka sellega vaikselt harjuma. Igasugu elukaid on siin rohkem kui varasemates kohtades, sisalikud, konnad, ämblikud. Rannas võib liiva peal näha mao liikumisest maha jäänud jälgi. Eile näiteks istusin palmi all ja ühtäkki hüppas midagi mu särgi vahelt sisse ja LIIGUTAS. Arvake kui palju ma ehmatasin, jah õige, väga palju. Olles minu särgialuse läbi uurinud tuli see sama elukas särgi alt välja ja osutus konnaks. Normaalne, mingid konnad hüppavad kraevahele, väga hull. Ahjaa, kui me seal viimases tanklas avamist ootasime, siis nägime ka aknalaua peal konna. Selline suur konn ja heleroheline. Esialgu vaatasime, et suveniir, no ei saa olla elus, ei mingit elumärki. Ja siis järsku tegi mingi meetrise hüppe ülespoole. Täna saime vastavalt kirjeldatud konna välimusele teada, et tegu võis olla täitsa mürgise konnaga. Jääb üle ainult headmeelt tunda, et me seda "suveniiri" kätega ei katsunud. Täna pidavat olema kuskil mingi rannapidu ja lähme sulandume keskkonda, kuuleb ehk midagi kasulikku. Mis meist edasi saab, hakkab selguma ilmselt järgmise nädala alguses ja eks ma siis annan taaskord olukorrast ülevaate. Seniks head külmetamist teile ja head higistamist meile. Kui te tahate teada kuidas meil siin olla on, siis minge sauna.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar