Pärast Perthist lahkumist oleme sujuvalt platseerunud leviaugust leviauku ja internet pole enam nii laiatarbekaup midagi. Aga nüüd kõigest lähemalt: pühapäeval otsustasime, et teeme turistielule lõpu ja hakkame raha kokku kühveldama (olgem ausad, kulutatud raha tagasi teenima). Sihtpunktiks valisime sellise toreda linna nagu Carnarvon. Eelnevalt muidugi uurisime ja puurisime, et seal ikka hooaeg oleks ja puud viljade raskusest ümber vajuks. Esimene mure oli loomulikult sinna saamine kuna 900 km pole just maa mida jalutada. Bussipileti hinnaks osutus 129 dollarit nina pealt ja nagu arvata võite meie ninad läksid selle peale krimpsu. 30 kuni 40 kraadi ja 14 tundi bussisõitu pole ka just puhkus palmi all. Lahendus tuli ühehäälselt ja selleks oli muidugi mõista autoost. Kiire otsing internetis, autoplatside asukohad kirja ja tegudele. Umbes kolm tundi otsimist ja leidsimegi sobiva platsi sobivate hindadega. Automüüja oli selline muhe, ma ütleks Bob. Loomulikult kiitis ta igat autot taevani ja seletas ülipüüdlikult, et just see masin on meie jaoks just SEE kõige parem, ilusam ja vastupidavam. Veidi kainet mõtlemist ja valisime ühe vahva meie vajadusi rahuldava raudsuksu välja. Hinda küsiti 2500 dollarit, mis teeb siis umbes täpselt 20000 eesti raha. Auto kannab nimetust Mitsubishi Magna, valget värvi, universaal kere, V6 mootor (siin lihtsalt eriti ei müüda õmblusmasinaid ehk siis väikese mootoriga autosid), automaatkast (me ei usu, et vasaku käega manuaal meile meeltmööda olnud oleks). Ahjaa, Magna on siis Euroopa mõistes Galant ja valmis ehitati see riistapuu aastal 1994. Sõitsime tagasi oma hostelisse, haarasime kodinad ja asusime linnast välja orienteeruma. Peale 400 kilomeetri pikkust sõitu jõudsime pisikesse linna nimega Geraldton. Öö veetsime kohalikus hostelis ja midagi muud huvitavat seal ei toimunudki. Hommikul siis jälle teele. Maastik oli loomulikult vahva, omajagu mägine, punane liiv, madal taimestik ja väga palav. Umbes nagu Lõuna-Eesti, aga hoopis teistmoodi. Meil on autos ka konditsioneer, aga otse loomulikult see ei tööta, mis on isegi positiivne, sest sedasi me ei saa kopsupõletikku. Tee ääres tegime mingis parkla moodi asjas ka kerge lõunapausi, mis osutus kõige häirivamaks lõunapausiks mis kunagi üldse olnud on. Kõik te teate, mis asjad on kärbsed. Aga kujutage nüüd ette, et neid on korraga sinu ümber umbes täpselt miljon tükki. Lendavad kõrva, suhu, päikeseprillide vahele, ei ole tõesti kohta kuhu nad ei lenda. Nii me siis vaaritasime ja vehkisime, sõime ja vehkisime, siis väsisime vehkimisest ära ja lihtsalt sõitsime minema. Veel üle 400 km edasi siledat ja sirget asfaltteed ja Carnarvonis me olimegi. Paides olete käinud? No siis teate, ainult et siin on palmid, miljonivaade ja üldse kõik on väga vahva. Elanikke on umbes täpselt 5000. Mis meid eriti rõõmustas, et siin ei ole neid kärbseid enam. Või kui aus olla, siis on, aga mingi 3 kärbest korraga kallal on meie jaoks juba täiesti okei. Carnarvon paikneb enam-vähem kohe ookeani ääres, kuigi päris avaookeani juurde pole me veel jõudnud, siin on lihtsalt mingi laht või värk. Kuigi ilm on siin kuumem kui Perthis, peab ütlema, et siin on siiski mõnusam olla. Nimelt puhub siin kogu aeg tuul kuigi vahepeal vee ääres tahab see meid täitsa nagu minema puhuda. Ööbime ühes hostelis, mida kirjeldati eelnevalt kui Austraalia kõige nõmedamat hostelit, mina ütleks, et mööda nüüd küll ei pandud. Vabandage nüüd väljendust, aga paras porno (no lihtsalt ei saa teistmoodi öelda). Ennem kui ma siinsetest tegemistest edasi räägin heidame pilgu sõitmisele ja liiklusele. Roolis oleme me kõik olnud ja asi on juba täitsa käpas. Samas kõik meist on nii mõnedki korrad keeranud valesse suunda ja mõni meist läbis ka mõned ringteed tagurpidi (Eesti mõistes siis õigetpidi). Mõned pahurad austraallased ja singaalitamised, aga nüüd oleme tublid autojuhid valmis, lisaks sellele, et me lihtsalt tublid oleme. Maanteel nägime känguru laipasid ja avastasime, et surnud känguru ei lõhna hästi. Ühtegi elusat ei näinud kuna sõitsime päevasel ajal, siis kui nad magavad. Kõige aktiivsem aeg on hommikul ja õhtul. Mobiililevi eksisteerib ainult asulates ja linnast väljas oled omapead. Liiklus oli hõre ja kõige enam nägime väga pikki veokeid (roadtrains). Nagu Eestis, ainult et mõned haagised on veel sappa ühendatud. Maantee ääres on kõiksugu huvitavaid märke, näiteks et järgmine telefon või autoremont asub mingi 100 km kaugusel. Päris ekstreemne oleks autoga teeäärde jääda lõõmava päikese all, õnneks me oleme kavalad ja liigume alati piisavate veevarudega. Nüüd siis ajas edasi: uurisime veidi maad ja selgus, et kuna siin oli üleujutus mingi aeg tagasi, siis hetkel tööd varnast võtta ei ole. Korjamine ja viljade valmimine hilineb. Sõitsime täna ka ümberkaudsed farmid läbi ja tegime farmeritega veidi juttu. Täitsa toredad inimesed, sõbralikud ja puha, ei tulnudki jahipüssiga oma maalt minema ajama. Saime vastuseks, et hetkel veel tööd ei ole, aga mõned kohad küsisid meie numbrid ja lubasid helistada kui midagi muutub. Helistasime ja saime targemaks, et siit veel umbes 1000 km põhja poole on aga hooaeg täies hoos, see kõlas nüüd naljakalt. Ootame ja vaatame veel ära, mis homne toob ja seejärel teeme otsuse edasi liikumise kohapealt. Tegelikult on siin kena ja avastasime ka normaalsema ööbimiskoha (siinsega võrreldes viietärni hotell), paraku oli see hetkel täis ja meile lubati helistada kui kohti vabaneb. Siin näiteks varastati Annikal ja Aivaril ära 2 lina ja lina oli ainus asi, mis siin anti. Padja saab 10 dollari eest - haige. Soojaveekraanid on kinni keevitatud ja omanik on üks keeruline naine. Hetkel ronis üks sisalik muide mulle tooli alla. Saime tuttavaks ühe reisiva austraallase ja prantslasega, toredad tegelased. Inglise keel hakkab ka rooste korda maha ajama ja suhtlemine õnnestub üha ladusamalt. Täna on lisaks kõigele veel mingi grilliõhtu ja loodame sealt omajagu kasulikku infot kõrva taha panna. Tervis on meil täitsa okei, päikese tehtud kuriteod hakkavad taanduma ja põlv annab ka edukalt paranemise märke. Tuju on ka üldiselt okei kuigi mõni on meil siin töö pärast veidi mures, aga mina leian et selleks pole põhjust kuna asi pole mitte selles, et tööd ei ole vaid me oleme lihtsalt valel hetkel vales kohas. Inimesed on valdavalt ja endiselt sõbralikud, kohati lausa hämmastav. Näiteks autoplatse otsides küsisin suvalisest motospordi poest ühte kindlat müügikohta ja otsiti meile kohe asukohad, kuulutuste lehed, anti kaasa ja üldse proovivad inimesed siin igati abivalmis olla. Ehk siis kui siin on mingi mure või küsimus, siis kõige targem on seda lihtsalt kellegi käest küsida, me ei ole sellega lihtsalt harjunud.
Aga olgu, aega meil laialt käes ei ole ja päevad on tihedalt sisustatud, seega tõmban oma kirja siinkohal koomale. Pole õrna aimugi, millal taaskord internetil sabast kinni saan.
Olge siis tublid nagu ikka ja nautige kevadet (kerge iroonia).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar