Lend ja saabumine

Tervitusi teiseltpoolt maakera, 

lõpuks saan maha istuda ja midagi kirja panna. 

Kõigepealt mainin ära, et 26 tundi lendamist ei ole lõbus - ärge tehke seda! Üldiselt läks kõik siiski ladusalt, mõned sekeldused turvakontrolliga, lendude vaheline tühja passimine ja magamatus olid selle kõige vältel meie truud kaaslased. Ehk siis ärge jätke Gatwicki lennujaamas mobiili taskusse ja ärge samal ajal väitke, et taskud on tühjad. Sain põhjalikuma läbiotsimise osaliseks kuigi mõned riided jäeti ikkagi selga - väga vastutulelik (tegelikult oli turvameestel jubedalt igav). Ausaltöelda ununes igas kontrollis midagi taskusse, aga ülejäänud juhtudel oli tüüpidel muudki teha kui mingeid seljakotirändureid kiusata. Kokkuvõttes jäime ilma priimuse gaasist ja banaanist. Estonian Airi "moosiriiuliga" põrutasime Londonisse, sealt edasi Emirates'i Boeing 777 Dubaisse ja lõpuks Emirates'i pirakas Airbus Perthi - sihtkohta. 

Lühike iseloomustus: Estonian Air on nõme ja Emirates täiesti tase, söögid/joogid/meelelahutus ja ülearu viisakad imelikult maalt teenindajad. 

Kusagil peale kolme öösel teisipäeval astusime rõõmsalt Perthi lennujaamast välja, avastasime et hirmus soe on ja üks taksojuht tahab meid kindlasti eelnevalt broneeritud hostelisse sõidutada. 40 dollari eest ta seda tegigi ja uskuge või mitte, kohale me jõudsime. Maksime kuue päeva eest ette ära, mis tegi siis 182 dollarit, millest 20 saame lahkudes tagasi. Tuba on väike ja sisaldab kahte nari, nelja kappi, ühte dushiruumi, rõdu ja konditsioneeri, mis esmapilgul tundus küll pigem sisse lülitades kohe õhku lendavat, aga seda siiski ei juhtunud. Kuigi lärmi teeb see elukas rohkem kui rubla eest. Ehk siis kas ei saa magada kuna konditsioneer müriseb või ei saa magada kuna on palav. Valik missugne eks. Ahjaa, rääkides magamisest, siis võiks öelda, et selle kirja kirjutamise hetkeks me nagu polegi õieti maganud kui mõned tunnid lennukiund (see on asi mis ei toimi) ja 2 tundi meie sõbra Konditsioneeri seltsis pikutamist välja arvata. Lisaks peale pikali viskamist hakkas päike tõusma ja tänane päev õnnistas meid 29 soojakraadiga. Pärast hommikusööki (mis on hinna sees) põrutasime linna seiklema. Hommikusöök näeb välja sedasi, et on mingid suured tünnid, kus on kõiksugu helbeid ja muud jama, saab ka piima ja kohvi. Mis aga eriti tore oli - nimelt vaatasime, et ohoo šokolaadikreem pähklitega. Rabasime muidugi saiaviilud ja katsime mitte just eriti tagasihoidliku kihiga. Aga üllatus-üllatus see ei olnud šokolaadikreem pähklitega, ühesõnaga mina oleks peale esimest ampsu selle peaaegu koos muu maos leiduva kraamiga väljutanud ja ega teistelgi paremini ei läinud. Ühesõnaga me ei tea mis see on ja miks või kes seda sööb. Mingi Austraalia värk, aga kuniks me targemaks pole saanud nimetasime selle kõige lähedasema ettekujutuse kohaselt 'tavott soolaga'. Ehk siis esimene tarkusetera - kõik pole šokolaad, mis näeb välja nagu šokolaad. Ilmselgelt me rohkem seda ei söö ja nüüd tagasi linnaskäigu juurde. 

Äärmiselt veider oli liigelda lühikestes riietes ja üle 30-ne kraadise päikese all. Just nagu eesti suve parimad päevad. Mis erilist silma hakkas? Inimesi on muidugi kesklinnas palju-palju, aga liikumise tempo on Tallinn jagatud kahega ehk siis inimesed lihtsalt jalutavad - jah täiesti rahulikult jalutavad, keegi ei torma. Teed on korras - jah tõesti ei ole siin auke. Ja kõige imelikum, et vaatamata tihedale autode voolule ei häiri see ülde, sest autosid nagu polegi kuulda. Sellest me ei saa siiamaani aru. Autod lihtsalt sõidavad mingi sahina saatel (head teed + kvaliteetne kütus + korras autod, mis muud). Lisaks on siin kõik auto nime kandvad asjandused säravad nagu prillikivid. Miinuseks on muidugi see, et nad sõidavad valel pool teed, mis tekitas nii mõnedki huvitavad olukorrad autotee ületamisel, aga päeva lõpuks hakkas asi juba sujuma. 

Kus me siis ära käisime ja mis tegime? Kõigepealt võtsime oma passi kaante vahele viisa kleebise. Immigratsiooniametis oli järjekord ainult umbes tunnike - lõbus, lõbus. Tegime ka omale kohalikud pangakontod ja kõnekaardid (ettemaksuga kõnekaardi saamine on siis lihtsalt võimalikult keeruliseks tehtud, don't try this at home). Linnapilt on omajagu kirev, asiaate on palju ja mustanahalistest ka just puudust pole. 

Nüüd saabub see õnnis hetk, kus ma peale maeimäletakuikaua ülevalolekut lõpuks välja magada saan. Seega head ööd ja kirjutamiseni!