Linnaelu nädal 1

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis minu eelnevalt väljavalitud hostel nimega Cloud 9 on ilmselgelt üks nõmedamaid hosteleid, mida siit Queensland'i pealinnast leida võib. Seega võin ma kohe julgelt soovitada kõigil sellest kohast pika kaarega mööda käia. Võimatu on korralikult süüa teha, magada, puhata, toimetada ... ühesõnaga midagi ei saa seal korralikult tehtud kui just meeletus koguses alkoholi tarvitamine välja arvata, mida hirmuäratavas koguses prantslased ja inglased väga edukalt 24/7 demonstreerisid. Inglaste nägemus heast peost tundub üldse kuidagi veider olevat. Töö kohapealt sain ma vastuseks suure naeratava ei nagu ma eelnevalt arvanud olin ja sellest tulenevalt ei jäänud järgi mitte ainsatki põhjust miks oma närve ja aega antud hostelis rohkem raisata. Lisaks kõigele suutis keegi ära varastada minu juustu ja kohvi. No tule taevas appi, hakka nüüd mingit juustujuurdlust läbi viima. Internet lahti ja asjalikumat elamist otsima. Esimesena jäi silma üks pakkumine, mis siis väljendus majakaaslase otsimises. Üks tegelane ostis just omale täiesti uue maja ja otsis parajasti võimalust kulusid vähendada. Asukoht oli Vägalõuna-Brisbane (see on selline koht, mis on lõunast veel natukene edasi) ja kilomeetrites väljendatuna umbes-täpselt 30 kilomeetrit linna keskusest, mida siinsel kohalikul moel kutsutakse CBD ehk central business district. Tore, leppisin kohtumise kokku ja asusin oma (tegelikult Aivari) navigatsiooniseadme abil sinnapoole teele. Iseenesest kaugemate linnaosade vahel navigeerumine siin eriti vaevanõudev ei ole kuna linna läbivad mitmed kiirteed mille kaudu siis peale- või mahasõitude näol on tipptunnivälisel ajal üpris hõlbus punktist a punkti b jõuda. Säärased kiirteed on iseenesest minu jaoks midagi omakorda uut. Mõlemas suunas kulgevad kolm või enam sõidurada ja suunad on omavahel täielikus eraldatuses. Liiklus on tihe ja esialgu piisavalt segadusseajav kompott. Praeguseks hetkeks hakkab juba looma ja linnaliikluses sõitmine vaikselt meelde tulema. Häiriv nähtus on jalgratturid, kes sõidavad siin täitsa nagu sõiduridade vahel ja autode kõrval. Ei ole lihtsalt harjunud peeglist ennem manöövrite sooritamist väga kiiresti liikuvaid väntadega kubemerakette otsima. Aga tagasi loo mõtte juurde. Jõudsin otsapidi väga pimedasse ja kõledasse linnaotsa, kus siis majaomanik mind lõpuks vastu võttis. Väga vinge maja, täiesti miljonitväärt elamine ja üürisoov oli samuti tagasihoidlik. Jätsin endale veidi mõtlemisaega just eelkõige ümbruskonna pärast, sest ei saa päris öelda, et ma seal ennast kõige mugavamalt oleksin tundnud. Ütleme, et kui sinna trammid sõitma panna, siis oleks nagu Kopli. Hiljem uurisin paari kohaliku internetituttava käest ja selgus, et see piirkond ongi nagu Kopli, suure tööpuuduse ja kasvava kuritegevusega. Tõepoolest olid seal pooled tänavavalgustid kivi leidnud. Linnaosaks oli siis Marsden ja ümbritsevateks kurikuulsateks paikadeks Kingston ja Logan. Ei oska küll sedasi hinnata, et mida kohalikus mõistes see "suur kuritegevus" ja "ohtlik piirkond" tähendab, aga lisaks kõigele asub see kesklinnast ikkagi väga kaugel ja ei tulnud ma siia mitte sedalaadi seiklusi otsima. Ühesõnaga jätkasin ma oma elupaiga otsinguid, mis tipnesid Sunnybank'i nimelise linnaosaga, umbes 15 kilomeetrit linnakeskusest ja just siit ma parajasti oma blogi sissekannet kirjutangi. Kui ma Marsdenit kirjeldasin Kopli baasil, siis Sunnybank'i võiks võrrelda Nõmmega, kus elaks 80% aasiamaalasi. Kui see viimane miinus välja arvata, siis on siin igati hea. Ilus roheline koht, kus kõik eluks vajalik käe-jala juures olemas on. Minu kasutuses on siis üks tuba ühest majast. Tuba on kenasti lukustatav, korralik köök, dushiruum, aed, elutuba, söögipiirkond, internet, pesumasin, koristaja jne. Kõik peale minu enda toa kuulub jagamisele minu majakaaslastega, keda peaks siis olema 3. Üks kohalik täitsa sõbralik isend ja 2 India päritolu tegelast, kellel ma veel vahet tegema päris õppinud ei ole. Alguses ma muide arvasin, et mul on 2 majanaabrit, aga täna hommikul tegin avastuse, et üks India tegelane kas kaotab igal hommikul mälu (no kui ta ei tea midagi, millest me eile rääkisime) või siis on neid siin 2. Viimane variant on siis tegelikult ikkagi õige. Omanik ise elab kõrvalmajas ja omaniku naine kellega ma asju ajasin on poole kohaga politseinik. Väga meeldiv inimene! Rääkis veel lisaks minu Marsdeni seiklustele, et ta varem sealkandis patrullimas käis ja on nõme koht küll. Renti maksan 110 dollarit nädalas, mis on sisuliselt sama summa mida tuleks välja käia keskmises hostelis, aga tingimused ei ole kohe kindlasti võrreldavad. Lühidalt - ise olen rahul!

Kui ma eelnevalt kiitsin kiirteid, siis nüüd ühest negatiivsest nähtusest ka. Nimelt kui ma parasjagu oma pikka sõitu lõunaosariikidesse tegin, siis ühel heal hetkel märkasin suurt vilkuvat tahvlit, et teil on kolm päeva aega maksta. Et ... nagu mis!? Mida ja kellele!? Okei .. uurisin veidi ja tuleb välja, et teatud kiirteede läbimine on siin hoopistükis tasuline ja täiesti juhuslikult ma ühest vahvast automaatsest tollipunktist ilmselgelt läbi põrutasin. Auto numbrist teeb üks tore seade ühe toreda pildi ja kolme päeva jooksul oodatakse siis toredat raha laekumist. Normaalsel juhul on siinsel kohalikul autos üks seade, mis läbimise automaatselt registreerib ja tema kontolt raha võtab või siis harvemini seda teed läbivad kodanikud kasutavad seda sama pilditegemise varianti ja jäävad samuti oma GoVia konto kaudu mõned dollarid vaesemaks, aga minul ei ole ei mingit seadet ega mingit kontot. Seega ei saa ma nüüd absoluutselt aru, et kuhu ja mismoodi ma mida maksma pean. Tegin selle konto tagasiulatuvalt kolme päeva kohta, aga ikkagi ei saa sealt mitte mõmmigi aru. Kuskilt justkui ei saagi kontrollida, et kas ma läbisin tollipunkti või ei läbinud. Praeguseks on kolm päeva möödunud ja nüüd peaks kuskile saadetama kirjalik nõue, mis maksab juba 9 dollarit, aga see on omakorda koomiline. Auto ei ole ju minu nimel, seega saadetakse see ilmselt Aivarile, aga Aivar märkis auto ostmisel aadressiks ilmselt meie esimese hosteli Perthis ehk tegelikult saadetakse see sinna. Järelikult keegi seda reaalselt kätte ei saagi ja mina ei oska ka rohkem midagi teha. Eks paistab ... lõpuks jõuab asi välja 28 dollarini nagu ma aru sain, aga kuidas ma tean, et ma midagi maksma pean kui maksunõuet ei suudeta tegelikult minuni toimetada ja ma ei teagi üldse, et ma midagi maksma pean. Täiesti umbluu!

Järgmine põnev linnaelu seiklus seisneb parkimistrahvis. Hosteli ees nägi meil parkimiskord välja sedasi: 3 meetrit on peatumiskeeluala, 3 meetrit on kaubalaadimisala kella neljast õhtul kuni kella seitsmeni õhtul ja kolm meetrit on niisama parkimiskeeluala kella seitsmest hommikul kuni kella neljani õhtul. Väga hästi sisustatud 9 meetrit ütleksin mina. Igal pool mujal hosteli lähistel on parkimise keeld rohkemaks kui kaheks tunniks. Viimasel päeval sealsamas hosteli ees ei olnud mul paremat lahendust kui parkida pool autot keelualale. Ja nagu kiuste pidi üks terane politseinik mind rõõmustama 60 dollarilise paberilipikuga klaasipuhasti vahel. Oh seda rõõmu! Ma ei ole isegi süvenenud, et kuhu ja millal nüüd seda maksta tuleb. Muudkui maksa-maksa-maksa eks.

Nüüd veidi linnast üldiselt. Kindlasti olen ma praeguseks hetkeks näinud ja käinud väga vähe, aga siiski piisavalt, et mingi esmamulje kujundada. Olgu kohe öeldud, et tegemist ei ole ilusa linnaga. Tundub isikupäratu(kui nii linna kohta öelda võib), kõle ja kaootiline. Ei teki sellist linna terviklikkusele viitavat tunnet. Sellegi poolest on siin midagi, mis ei pane mind siit otsejoones järgmisesse paika kihutama. Ühesõnaga kole linn, mille juures mulle midagi meeldib. Elanikke on siin muide 2 miljonit, mis tundub ääretult veider arvestades, et kogu oma senise elu olen ma elanud riigis, kus pesitseb neid vaid umbestäpselt 1 ja koma 3 miljonit. Linna suurust võib iseloomustada kuidagi sedasi, et kui sa seisad keset kesklinna, siis sa saad igas suunas umbes 30 kuni 50 kilomeetrit liikuda ennem kui arvestatav linn otsa saab. Kohalikud ise leiavad, et Brisbane on väike. Ju ta siis on :)

Tööotsigud, ausaltöeldes ei ole ma veel midagi õieti otsinudki kui mõned interneti vahendusel laiali saadetud CV-d välja arvata. Ilmselt see erilist edu ei too. Järgmisel nädalal pean asja tõsisemalt käsile võtma ja mööda võimalikke tööobjekte naeratus näol ringi tuulama ning ilmselgelt tööd küsima. Väga raske on sellega otsa lahti saada. Ei oska nagu kuskilt pihta hakata, aga eks pilk pangakontole motiveerib. Plaan a näeb ette järgneva kahe nädala jooksul mingigi tööotsa leidmist ja kui see ei õnnestu, siis tuleb käiku lasta plaan b, mis koosneb ühest küljest sellest, et ma peaksin saama rikkamaks oma tulumaksutagastuse võrra ja teisest küljest ei ole ma seda plaani veel välja mõelnud. Ilmselt sisaldaks see mingit kindlapeale mineku varianti ja võimalik, et Brisbane'ist lahkumist. Kui tulumaksutagastusega esineb mingil põhjusel tõrkeid, siis jõuame plaanini c, mida tõenäoliselt ja loodetavasti ei juhtu, sest sellel plaanil ei ole häid väljavaateid. Mis ma oskan öelda, põnev!

Nädalavahetusel plaanin oma uue naabruskonnaga põhjalikumalt tutvust teha ja hea õnne korral välja selgitada, et mis õnnetusehunnikul nimega auto viga on. Ei käitu just väga viisakalt ja linnakiirusest kiiremini sõites võib üpris hirmus hakata. Viimased 2500 kilomeetrit ei mõjunud auto veerevale osale ilmselgelt mitte just kõige paremini. Tõenäoliselt tuleb võimalusel hakata rongiga liiklema, mis ei olegi halb variant, sest rongijaamani on siit kõigest 2 minutit jalutamist ning kesklinna jõuab mööda rööpaid näiteks vaid poole tunniga. Aga üldiselt pidi siinne ühistransport tervikuna mitte just väga terviklik olema. Jällegi ei tea mida selline väljendus kohalikus mõistes tähendab. Eks paistab.

Tahtsin veel kirjutada e-maksuameti imedemaast, aga kõht on tühi ja kell on õhtu, seega järgmise korrani!