Sedasi ... mul on teile üks ääretult kurb teadaanne: te ei kuule enam ühtegi sõna ei banaanidest ega Mareebast! Jah, lõpuks (LÕPUKS) olen ma oma 88 päeva farmitööd ausalt lõpule saanud ja minu üüratu panus Austraalia põllumajandusse on antud. Mis ma oskan öelda ... oli hea kogemus, hea vaheldus, nalja sai nabani ja uued head tutvusedki ei jäänud tekkimata. Edasi juhtub see, et esmaspäeval panen paagi kütust täis, tassin oma elamise autosse ja kihutan nelja tuule poole. Okei ... antud juhul on see neli tuult siiski Brisbane. Millisesse autosse võiks nüüd targem ja tähelepanelikum lugeja huvi tunda? Ikka too sama truu valge Mitsubishi, mis siis antud juhul jääb minu kasutusse kuna ülejäänud seltskonnal on nende plaanidega ühilduv transport olemas. Aivar sai endale täiesti tasuta ühe põhimõtteliselt liikuva mikrobussi (taaskord üks asi, mis kuulub "ainult Austraalias" rubriiki) ja Karl jätkab oma reisi koos Stephaniga, kes siis samuti parasjagu autoomanik on. Nagu siit järeldada võib, jätkan ma antud hetkel üksi. Aivar peab veel mõned nädalad farmiorjuses veetma ja Karli ning Stephaniga minu plaanid sedakorda kohe kuidagi ühtida ei taha. Sellegi poolest plaanib Aivar lähitulevikus minu jälgedes suuna Queenslandi pealinna poole võtta kuid eks paistab kuidas kõik lõpuks kujuneb.
Auto nukker seisukord on samuti jõudsalt paranenud uute rehvide näol kuna vanad olid juba veidi üle viimase piiri kulunud ja natukene rohkemgi. Homme installeeritakse minu metallist reisikaaslasele ka kerge helisüsteem kuna ma lihtsalt keeldun vaikuses sõitmast ja ennem lõplikku lahkumist tuleks veel üks peegel kuskilt välja otsida. Selle peegli kadumise koos kergete keremölkidega põhjustas siis üks ümberpõige kängurust ja säärase manöövri autor oli unine Aivar. Pikemas plaanis tahab see neljarattaline elukas muidugi mehhaaniku juures aega veeta, aga järgnevad 1700 kilomeetrit ei tohiks siiski probleeme valmistada. Eks ma siis hiljem otsustan kas jätan sõiduki endale või leian talle uue omaniku. Esimese variandi puhul nõuab see muidugi kulutust, sest auto on meil ju soetatud kogu seltskonna peale. Lõplik otsus selgub peale kohtumist mehhanikute ja teiste autoalaselt targemate tegelastega, aga aega on selle kiire asjaga (nagu Austraalias kombeks). Ja kui keegi küsib, et mis sai minu lendamise plaanidest, siis ma küsiks vastu, et kas te kujutate ette igavamat liikumisviisi Austraalias? Ega vist ...
Kiiret mul kuhugile ei ole ja sellest tulenevalt ei plaanigi ma Brisbane'i varem kui nädalaga jõuda. Muidugi ei saa jätta mainimata, et nägemist ja tegemist on antud rannikuäärsel marsruudil vähemalt kuu jagu, aga päris nii rikkaks ma banaane korjates nüüd ka ei saanud.
Ühest küljest on muidugi kurb, et meie seltskond nüüd sedasi lahku läheb, aga teisest küljest on tunne ääretult põnev ehk siis omapead tont teab kuhu ja sellest mis täpsemalt edasi saama hakkab on minul sama palju aimu kui teil. Mis ma oskan öelda, elu (Austraalias) on seiklus :)
Vahepeal midagi põrutavat juhtunud ei ole ... tavalised päevad. Nagu näiteks täna ei saanud Stephan ja Karl oma maasturiga peale kalalkäiku ühest väga pehmest, järsust ja kitsast kohast enam üles ning asi tipnes telefonikõnega, et kuule meil on vintsi vaja. Nimelt mina ja Aivar veetsime tänase päeva Cairns'is ja eks me siis peale paaritunnist poodides kolamist lõpuks päästeinglitena koos vintsiga appi tõttasime. Tunnike nikerdamist ja Landcruiser liikus taaskord omal jõul. Õnnelik juhus, et me samuti kalale ei läinud, sest kes siis vintsi toonud oleks eks? Siiamaani istuks õnged näpus sügavikus. Siit ka loo 2 moraali, et ärge minge kõik korraga kalale ja ärge päris igale poole oma maasturiga ronige. Aga tegelikult oli lõbus :)
Eilne päev oli samuti tore. See oli siis see päev, kus ma oma aja rehvide otsimisele pühendasin. Kuna päris nagu täiesti nagu täitsa uued rehvid on nagu täitsa kallid, siis ma mõtlesin, et parem oleks leida nagu korralikud, aga veidi kasutatud. Liiga palju nagusid sai nagu. Ühesõnaga lõpuks leidsin mingi autolammutuse ja proovisin seal õnne. Selline räpane ja tume koht nagu need lammutused ikka on, aga mis kõige parem .. kuskilt uimab siis välja mingi vanamees, kes räägib tempoga 3 sõna minutis ja on tegelikult mõned aastad surmale võlgu (vähemalt nii see välja nägi). Peale minu küsimust, et kas selliseid ja selliseid rehve ka on, läks ta siis neid kuskile otsima. Ei saanud arugi kui ta juba 15 minuti pärast tagasi oli ja teatas, et ..................... jah .................... on ...................... rehvid. Pilk peale, kiire käik sularaha järgi ja tagasi. Mina rumal arvasin, et maksan raha ära, viskan rehvid tagaluugist sisse ja põrutan minema, aga ei ei. Ennem kui ma toimuvast arugi sain oli auto tungrauaga üles tõstetud ja vanake mõtles, et paneb ikka rehvid alla ka. Esiteks on see täitsa hämmastav, sest tavaliselt tuleb selline teenus siiski eraldi tellida. Aga nalja sai, sest see võttis aega kõigest väga palju. Kuskilt ilmus veel mingi hambutu mehhanik ja nii nad siis kahekesi toimetasid. Peale uskumatut ajahulka olid rehvid lõpuks all ja ulatasin vanakesele siis raha, mille peale tegi vanake suured silmad, et jootraha ei saagi. Mina ei osanud ka midagi kosta, sest alla panna ma neid ei palunud ja säärase tempo eest oleks võinud hoopis tema allahindlust teha. Vaatasin talle juhmilt otsa, vanake torises midagi ja sedasi meie teed lahku läksid. Ma ei tea kuidas see nüüd sedasi ümber rääkides tundub, aga kohapeal oli kogu see värk uskumatult koomiline.
Või siis näiteks see mikrobuss mille Aivar tasuta sai. Esiteks sai ta selle endale kuna üks teine seltsimees pidi lahkuma ja müümiseks enam mahti ei olnud. Seega jättis ta bussi lihtsalt tee äärde. Aivar märkas seda ja kui muretsev kodanik võttis ühendust, et kuule miks su buss lahtiste ustega sedasi teeääres seisab? Ja nii saigi Aivar loa see endale võtta. Kusjuures kõneall olev lahkunud kodanik oli selle samuti kunagi tasuta saanud. Üks probleem oli muidugi see, et bussi võtme oli too iirlane kaasa võtnud. Aga pole hullu, milleks meil siis kruvikeerajad on? Jah, kruvikeerajaga läks masin kenasti tööle. Edasi 2 koomilist lugu. Nimelt käis Aivar sellega õhtul poes ja tänu teatud käivitusprobleemidele jättis pärast parkimist mootori tööle, aga kogu oma geniaalsuses pani auto ukse kinni lukustusasendis. Ja mida meil ei ole? Võtit! Läksime Karliga olukorda hindama ... auto keset parklat, mootor töötab ja uksed lukus. Nii me siis seal pusisime kuni lõpuks õnnestus küljeklaasi vahelt sisse pistetud traadiga ukse lukustusnupp üles tõmmata. Ehk siis välja nägi kogu lugu sedasi nagu kolm tüüpi varastaks poeparklast autot. Ja kujutage nüüd ette kui keegi oleks politsei kutsunud. Kuidas seda nüüd seletadagi ... haamer, traat, 3 tüüpi kuskilt Eestist, kruvikeeraja süütelukus ja auto omanik on tontteabkus. Seoses politseiga jõuame teise koomilise juhtumiseni ühel teisel heal päeval. Nimelt see kruvikeeraja trikk lõputult ei töötanud ja roolilukk enam maha ei tulnud.
Seega tegi Aivar veidi lammutustööd ja lõpuks oli vaatepilt selline, et Aivar saeb usinalt rauasaega roolilukustust. Samal ajal sõidab mööda politsei. Aivar rauasaag käes lehvitab politseile .... ja teate mis ... politsei lehvitab vastu. Ainult Austraalias! Ja nii need päevad meil siin läinud on ...
Kuna minu edaspidised toimetused saavad ilmselgelt olema tunduvalt seiklusrohkemad kui viimased paar kuud banaanifarmis, siis on ilmselgelt ka põhjust siia tihedamini tähti ritta seada. Esmaspäeval on start ja edasisest katsun siis tihedat ülevaadet anda. Vahepeal võtke aga kätte ja kirjutage veidi ka oma tegemistest (need kes seda veel teinud ei ole) :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar