Linnaelu nädal 2

Täna oli väga imeline päev! Hea soe päikseline ilm ja kõik nagu peab ... ma isegi ärkasin kell 9. Tegelikult mitte sellepärast, et päike paistis vaid hoopis olulisemal põhjusel - tööintervjuu. Kõik toimetused tehtud, intervjuuni on poolteist tundi ja olekski paras aeg minema hakata. Igaks juhuks kontrollin veel intenetist rongiaegu ja ennäe imet! Kui kell 10:30 hakata liikuma, siis mitte kuidagi ei jõua kell 12:00 sinna kuhu vaja, vähemasti juhul kui te soovite minna Sunnybank'ist Fortitude Valley kanti. Veidi hämmeldunud rongide nõmedast graafikust, aga milles probleem kui meil on olemas bussid. Etskae! Kui te soovite lahkuda 10:30 ja jõuda kohale kell 12:00, siis te ei jõua seda isegi mitte bussiga ... sinna ei lähe bussi! Tore, tuleb siis ilmselt ikkagi autoga minna ja mängida leia parkimiskoht mängu. Aga sedakorda tulevad Enn Näe ja Ets Kae korraga - keegi tolvan on mu numbrimärgid ära varastanud! Sellel hetkel sai selgeks, et ilmselt seda tööintervjuud siiski ei toimu ja väga kahju mul sellest ei olegi, sest nagunii tundus tegemist olevat imeliku töökohaga. Müügijuht, teemaks digitelevisoon ja ei mingit täpsemat infot ennem intervjuud .... minu natukene kogenud mõistus ütleks telefonipõhine või ukselt-uksele müük. Tundub, et siin on sarnane trend Eestiga, kus suvalisele inimesele pakutakse müügijuhi kohta, et inimene oma ametinimetuse üle ikkagi uhkust tunneks vaatamata sellele, et juhtida õnnestub selles ametis heal juhul autot ja müügipool kooseneb ülejäänud inimeste närvide rikkumisest. Muidugi nalja oleks saanud, sellest osast on kahju.

Nagu eelmisest lõigust võib järeldada olen ma endiselt rõõmsasti töötu ja leiutan üha uusi CV-kirjutamise tehnoloogiaid. Laiali on saadetud julgelt üle 100 resümee ja need ei jää kindlasti viimasteks. Statistiliselt on siis olnud umbes 10 eitavat vastust ja 2 intervjuule kutsumist, mis väga põnevatel asjaoludel ei ole kumbki tegelikult aset leidnud. Need on iseenesest ka need kaks tööd, mida ma hea meelega üldse ei teeks. Seega võib vist rõõmus olla. Ei ole seda uksest-uksele käija ... kuidas nüüd öelda ... kutsumust.

Tagasi numbrimärkide juurde. Mul on siin ju kohe politseinik käe-jala juurest võtta ja ta lubas tööle minnes vastavad märked teha, et selline ja selline asi on toimunud. Pidi kuum kaup olema siin iseenesest, nimelt siis mõne teise osariigi numbrimärgid. Queensland'i politsei ei saa hoopealt näiteks Lääne-Austraalia numbrimärgi ja sõiduki vastavust kontrollida, seega ei teki küsimust, et miks see Ford meie registris tegelikult Toyota on. See loob suisa ideaalsed tingimused minu numbrimärgi kasutamise üpris ohutult kütuse varastamiseks, kiiruse ületamiseks ja tont teab mille veel tegemiseks. Hea, et auto Aivari nimel on eks!

Arvestades numbrimärkide vargust, fakti et registreerimine aegub augusti lõpus, auto seisukorda ja lõbusat asjaajamist, mis nende nähtustega kaasneb, pean ma kõige targemaks see auto mitteregistreeritult maha müüa. See pole ka muide lihtne, sest ma tahan Queenslandis müüa mitteregistreeritud Lääne-Austraalias registreeritud autot, mille numbrimärgid on ära varastatud ja registreerimine aegunud, puudub peegel, kerged keremölgid, hääl on aukartustäratav, pidurid käituvad omapäraselt, juhiaken ei käi lahti, kõik kolinad ja muud imelikud nähtused sinna juurde ning tagatipuks ei ole ma üldse auto omanik .... kõlab hästi või mis?

Kui ma ennem ütlesin, et mul on 3 majakaaslast, siis tegelikult tuli kuskilt ka neljas veel välja ... vähemalt mitte Indiast vaid hoopis Bosniast. Ja hea uudis on see, et üks India omadest läks minema, mis tähendab et mul on nüüd ikkagi 3 majakaaslast hetkel ja ma ei aja enam india tüüpe omavahel sassi ... saite aru midagi?

Midagi muud põnevat ei ole praegu ette kanda. Proovin nüüd sellel nädalal sündmusterohkem olla!