Linnaelu nädal 3

Ma olen ikka ilmselgelt väga vinge mees, ma sain töö ja ütlesin ei! Aga sellest kohe varsti ..

Kõik algas sellest, et ühel ilusal päeval (kolmapäeval) helistas mulle Katya. Väga energiline noor neiu ja seletas suure ähmiga, et nemad said minu cv ja nii ja naa, et tule nüüd intervjuule. Okei, eks ma siis tulen. Vaatasin veel üle, et mis koht see täpsemalt oli kuhu ma ühe oma sajast resümeest saatsin ja tegu siis Integral Marketing nimelise firmaga ning tööks 'sales and marketing' ... mis võib ju tähendada mida iganes. Kaotada pole midagi, seega vaatame mis saab. Jõuan kohale, mingi muusika mängib kõvasti ja juuksurisalongi meenutavas eesruumis on peale minu umbes 12 inimest, kelle näoilmest võiks järeldada nagu nad oleks matustel. Ilmselt nemad ei tulnud siia mitte sama ükskõikse suhtumisega nagu mina. Täidan mõned paberid, mille energiapomm Katya mulle ulatab, kuulan muusikat (ma ei saagi aru mis värk selle muusikaga seal oli) ja ootan mis edasi saab. Tuleb kuskilt mingi tegelane pintsakute ja lipsudega ning hakkab inimesi siis neljakaupa oma jutule kutsuma. Tore, lähen ka mina koos kolme matuselisega. Istume laua ümber, räägib et tema on see, see ja see ning hakkab siis kõigi käest kiireid küsimusi küsima. Täiesti hämmastav kui kiiresti on mõni inimene suuteline rääkima. Hätta ma ei jää ja nii nagu küsimused, nii ka vastused. Teeb märkmeid, küsib veel asju ja lõpuks teatab, et nüüd on selline asi - tulete tunni pärast tagasi ja siis teeme teile ühe presentatsiooni, et kuidas see töö ja värk täpselt käib. Mina ise nagu mõtlesin, et kuna intervjuu on läbi (mis oli liiga lühike, et kellegi kohta üldse mingit otsust teha saaks), siis miks kutsutakse seda n.ö. presentatsiooni vaatama kõik kandidaadid, aga mitte need, kes tegelikult edukaks osutuvad/osutusid. Midagi on siin valesti ... Lähen siiski seda toredat esitlust vaatama ja hakkab selline tüüpiline ajupesu, koos paljude "tõsiste" näidetega päriselust ja rohke "huumoriga". Palju mittemidagi ütlevat juttu ja kahe tunni pärast on tagumik juba päris kange ja pea sellest mölast paks. Lõpuks jõuame asja tuumani ... ehk siis mida see töö siis tegelikult endast kujutab. Ja oi kui tore! Mine käi tänaval ringi ja müü inimestele seda, mida me parajasti tahame, et sa müüks. Loomulikult saad sa rikkaks ja juba aasta pärast on sul oma kontor, saar, eralennuk ja kinnisvarakett. Lisaks räägiti meile, et valituks osutuvad ainult parimad meist ja see on ikka väga TASE kui just sind valitakse. Pealegi laekus meile üle 600 CV, millest omakorda TEIE olete PARIMAD. Lubage naerda! Järgmisel päeval pidi siis otsus teatavaks tehtama, et keda selle unistustetööga õnnistatakse ja keda mitte. Mina muidugi väljudes surusin härra "direktoril" kätt ja mainisin, et väga unustamatu elamus oli ning jään põnevusega ootama. Sellel hetkel olin ma täiesti kindel, et valituks osutusvad "juhuslikult" kõik, kes ennast kohale olid vedanud ja et tegelikult meie olimegi ainsad kandidaadid. Täna siis sain kõne, et ARNE, kas sa oled valmis? Mille peale ma siis ütlesin, et eieiei ... mul on hoopis teised plaanid tegelikult. Vihjas veel, et ma ei tea millest ma ilma jään ... ma muidugi tegin kurva hääle, et tõesti väga kahju .. ma NIII oleks seda unelmate võimalust tahtnud, aga näed tuli selline asi nüüd ootamatult ette. Ühesõnaga sai raisatatud neli tundi oma elust või tegelikult ... eks intervjuu kogemus tuleb ikka kasuks. Niipalju siis sales and marketingust. Purustasin oma unelmad!

Teine teema on sellega, et Aivaril tekkis mõte suund hoopis Sydney poole võtta. Mõte! Nagu rusikas silmaauku laekus minu postkasti kolm tööpakkumist tööbüroost ja oh seda üllatust - kõik Sydney's. Võtsin telefoni kätte ja helistasin Jurile, kes kunagi banaanifarmis töötas ja uurisin, et kuidas temal sealkandis läinud on. Tööd leiab, ei ole probleemi, tule siia! Nüüd siis ongi selline otsustamise koht, et mis saab. Muidugi ennem maksutagastust ei saa midagi, aga peale seda on võimalik liikuda. Ilmselt kipuvad ka minu mõtted selles suunas .. kui juba suurlinn, siis suurlinn eks. Loomulikult seniks proovin veel siin õnne.

Ja nüüd natuke kategooriat ainult Austraalias. Kuna minu ühel majakaaslasel on auto, aga load on ära võetud ja minul on load, aga pole sõidukõlbulikku autot, siis meil on selline diil, et kui minul on vaja minna, siis lähme ja kui temal on vaja minna, siis lähme ka. Täna käisimegi siis veidi tuuritamas ja kuni ma teda parklas ootasin auto kõrval, tuleb mingi täiesti suvaline inimene juttu rääkima, et kuule su auto vajaks hirmsasti pesu ... vott!