Hilinenud ettekanne

Nii ... kukkus sedasi välja, et terve nädal ja rohkemgi veel on viimasest kirjutamisest möödas. Mis ma oskan enda kaitseks öelda ... kõiges on süüdi pokker, venelased, sakslased ja muud seltskondlikud tegevused. Nimelt on pokker Saksamaal vaat et sama populaarne kui nooreperelaen Eestis ja tõepoolest sai omajagu õhtuid selle alla hakkama pandud. Rikastuda või hoopistükis vaesemaks jääda sellest kellelgi oluliselt ei õnnestunud, sest rahaline pool oli siiski eelkõige sümboolne ja mina suutsin oma kaotatud 15 dollarit viimase mänguga tagasi võita ning nädala kokkuvõttes nulli jääda. Ise olen rahul! Lisaks üritasime kalastada, tegime teoks paar grilliõhtut ja muidugi mõista korjasime veel kõigele lisaks ka banaane. Uskumatu eks?!

Aga, et kõik nüüd aru saaksid kuhu kadusid Igor ja Juri, miks Stephan nüüd meiega koos elab ja miks me veel kolmeks kuuks banaanifarmi jääme, siis selleks pean ma ilmselgelt asjad veidi lahti seletama.

Alustame sellest, et eelmisel reedel kolisid Igor, Juri ja Stephan meiega samasse karavanparki kuid veel ennem esmaspäevase päikese tõusmist lasti nad meie banaanichicagost lahti. Põhjuseks nende tuttava sooritatud avarii ATV-ga tööpostil peale kanepi manustamist sealsamas tööpostil ja Jenny oletus, et ka Igor ja Juri tarvitavad järelikult tööajal narkootilisi aineid, mis siis et nad töötavad hoopis teises farmis ... ühesõnaga mingi koogelmoogel. Sellest tulenevalt otsustasid venelased Sydney poole põrutada ja Stephanil ei jäänud eriti muud üle kui meie juurde kolida. Sedasi meid nüüd siin neli tükki ongi. Taaskord tõusis üles majateema ja sedakorda tegime ka edusamme. Käisime kinnisvarabüroodest uurimas et mis, kuidas ja kus. Nüüd teame, et minimaalne periood maja rentimiseks on 3 kuud ja protsess ise on üsna austraalialikult segane. Igaljuhul me proovime selle läbi teha ... ja ... nüüd jõuamegi selleni, et 3 kuud. Ühesõnaga ilmselgelt peaks siis arvestama veel kolme kuuga banaanide ja Mareeba seltsis. Kõige hullem on see, et me leidsime selle isegi peaaegu hea idee olevat, aga kuna lõplikku ei ole midagi, siis ma räägin sellest pikemalt ühel teisel heal päeval. Lühidalt olekski nüüd Juri, Igori ja Stephani lugu lahti seletatud.

Juri ja Igori asemele saime uute töötajate näol nüüd banaaniväljadele hullama tervenist 2 šotlast. Vabandage väga, aga šotlaste inglise keel teeb silmad ette isegi sellele n.ö. "austraalia keelele". Mitte kui midagi ei saa kohati  aru ehk siis lühidalt - Šotimaale ma ei lähe! 

Seoses sellega, et nüüd on meil siin täiesti ametlikult TALV,  ei taha ka banaanid eriti kiiresti suurteks banaanideks saada. Millest omakorda järeldub see, et tööd on ilmselgelt vähem nagu ka tööpäevi. Nädalavahetused on meil siis edaspidi vabad ja isegi reedel saame töötada vaid lõunani. Pole just väga hea uudis kuna vähem tööd on vähem raha ja vähem raha on vähem väga meeldiv. Vähemalt lund ei saja!

Täna oli taaskordselt erakorraline päev ja seda kahel põhjusel. Esiteks on täna kuninganna sünnipäev ja see on selline väga tähtis riigipüha kohe. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ... teine väga oluline põhjus on see, et ma nägin lõpuks ka ühte korralikku maomõõtu madu ja sedakorda üldsegi mitte puuotsas vaid mööda maad ringi roomasklemas. Tumehall ja selline pooleteisemeetrine sisisev voolikumoodi uss. Üsna sõbralik ... ei hammustanud, ei ajanud taga, ainult pärast banaanilehega puudutamist veidi nõrga närvikavaga. Väga lahe! Nüüd ma olen näinud suurt madu, väikest madu, igas möödus ämblikke, kängurusid, opossumeid, lehmi (eksootika missugune), imelikke sisalikke ja ebanormaalses koguses konni. Järgmisena tahan krokodilli näha.

Telefon on mul nüüd taas piltitootev ja töötab vägagi edukalt ehk siis postipakk Hongkongist jõudis koos uue LCD-ga minuni. Kokku läks see lõbu maksma umbestäpselt 35 dollari ringis ja taaskord ... mina olen rahul!

Kuna ma olen eilse grilliõhtu ja tänase tööpäeva koostöö tulemusena üsna väsinud, siis siinkohal

jätaks teid juurdlema küsimuse üle, et kuidas Toyota Landcruiseriga lõkke jaoks puid tehakse? Meie juba teame!