Tully

Asi jõudiski nüüd sinnamaani, et Lakeland jääb mõneks ajaks mälestuseks ja tere tulemast Tully.

Reedel pakkisime kõik oma kodinad kokku ning teekond Tully poole võis alata. Iseenesest kõik väga lihtne, Mareeba - Cairns - Tully. Cairnsis tegime pikema peatuse ja käisime raha raiskamas. Näiteks sai lõpuks soetatud korralikud metallninadega töösaapad, sest rohimine on läbi ja muid töid päris botastega teha ei tahaks (muda, künklik, maod jne.). Saatsime korda ka väikese kinokülastuse säärase filmi nagu Avatar näol. Noh .. kino nagu kino ikka ja film oli hea.

Nagu minuga lood ikka olema kipuvad, ei saa ükski sõit kunagi päris normaalsuse piiresse jääda (kui te tähele olete pannud). Igaljuhul seekord hakkas ennem Cairnsi põlema üks vahva tuluke, mis kujutab endast aku märki. Ilmselgelt tähendab see seda, et aku laadimist ei toimu ja õhtu võib põnevaks kujuneda. Nii oligi! 70 km ennem Tullyt otsustasime kerge söögipeatuse teha sellised linnakeses nagu Innisfail ja auto suri ära täpselt pärast söögikoha ette parkimist. Tore, tore! Päriselt ka tore, sest kõht oli tühi. Kuna ma mingi lihtnepoiss ei ole, siis oli mul varuaku kohe pagasnikust võtta ja pärast mõningat meisterdamist oligi akuvahetus teoks saanud (natukene teipi, traati, haamrit ... ärge küsige!). Asjal oli küll ka tumedam külg olemas, et see teine aku ei olnud sugugi mitte täis ja kohale jõudsime täpselt sedasi, et pärast auto parkimist see enam elu sisse ei võtnud. Täiesti koomiline kusjuures, sest Brisbanes proovisin ma seda teist akut elu eest maha parseldada, et vaja ikka ei ole ja võtab asjata ruumi. Aga vat ... mõnikord on mõned asjad suisa kummalised. Praeguseks on viga kõrvaldatud ja vaja oli selleks .... haamrit (taaskord, ärge küsige .... fordiomaniku rõõmud või kuidas see värk nüüd oligi).

Tully on ise selline hoopis teisest puust paik kui Lakeland. Siin on niiske, siin on sääsed, siin on väga roheline jne. Tegelikult oleme siiski 10 km linnast väljas, aga see selleks. Meil on siin üks lobudik maja, soe dush(!), päris WC jne. Siiski peab mainima, et Lakelandi variant meeldis mulle kuidagi rohkem (ilmselgelt on 2 head põhjust sääskede puudumine ja kuiv kuumus). Ööbimisega on ka sedasi, et majas nagu saaks magada küll, aga kuna see on igast küljest auke täis, siis peaks isegi seal telgi püsti panema, et vereimejate käest pääseda. Hetkel magan taaskord autos kuid esimesel võimalusel soetan telgi ja siis ..... siis ma magan telgis.

Täna oli esimene siinne tööpäev ja sai omal nahal see kurjakuulutav väetamine järgi proovitud. Kuidas seda nüüd lühidalt öelda ..... vedelik kaob kiiremini kui seda tarbida jõuab, normaalne tempo on nagu keskmisel maratonijooksijal (ainult et temal ei ole 15 kilost väetisekotti seljas) ja päeva lõpuks oled läbi nagu läti raha. Tänane päev kestis kõigest 5 tundi ja ausaltöeldes ei oleks rohkem jõudnudki. Kogu teema seisneb ju selles, et mida rohkem teed, seda rohkem raha peale pritsib. Eks võtab natukene harjumist ja küll asi minema hakkab, aga seni on tegu ikkagi füüsiliselt kõige raskema tööga, mida ma siin teinud olen. Peamine jama on just seesamune niiske kuumus ehk siis sisuliselt kohe kui päike tõuseb hakkab higi ämbritena voolama. Kuid ikkagi olen ma rõõmus, et rohimine lõpuks läbi sai. Pealegi pole seda tööd kauaks, jaanuarist tagasi Lakelandi istutama.

Kahepäevane jõulupidu peaks meil aset leidma ilmselt 24 ja 25. Eks ma siis kirjutan, et kuidas üks jõulupidu siinmail välja näeb. Paras huumor on küll see jõuluteema siin, viimane tunne mis hetkel meeli valdab on justnimelt jõulutunne.

Igaljuhul hakkab kell nüüd 7 saama ja aeg olekski magama minna, sest ilmselgelt tuleb homme pikem päev.

Vot!